Grenoble päevik

Tegelikult ka viimane

2009-12-16T12:38:00.000-08:00

Ok, see on nüüd viimane, sest publiku tungival soovil avaldan siin mõned fotod tähtsatest kohtadest ja loomulikult kurikuulsast Ikast: siin ta on!

Järgmisel fotol näete "kööki", nüüd ehk mõistate, miks ma kaldun siin kiirtoitu sööma:

Et te mulle eriti kaasa tunneksite, foto vetsust (see pudel on kellegi vetsupaber):

Aga hea une nimel järgnevalt mõned fotod Grenoblest jõulu eel:

Ja minu arust on siinsed mandariinid (Korsikalt, nii et kohalikud) parimad, magusad ja neil on isegi veel lehed küljes:

Joyeux Noël!

Viimane

2009-12-13T11:46:00.000-08:00

Siin see nüüd on. Viimane sissekanne. See peab olema nüüd eriti humoorikas ja sisutihe?
Näpistan praegu paar minutit geneetika õppimise ajast, et paar viimast sõna kirjutada.
Eile käisin toidupoes igasugu prantsuslikke toiduaineid ostmas, et Eestisse kilode viisi süüa tarida. Mul pole aimugi kuidas see kõik mu kotti nii mahub, et ma ühtegi oma garderoobieset ma ei pea jätma...Õnneks mul on mullikilet, nii et ehk jäävad purgid ja pudelid terveks kotis. Aga toidupoes on juba täielik jõuluhullus, 50% poepinnast on kaetud nüüd külmkappidega, kus hunnikute viisi foie gras erinevas asendis. See ju neil jõulutoit. Ja kui ma neid foie gras virnasid vaatan, siis on eriti karjuvalt näha, kuidas tegelikult meie tarbimine maailma mõjutab. Miljoneid hanesid paksuks ajada ja siis nad kõik maksa pärast ära tappa. Eks sarnane massimõrvamine toimub ka verivorsti tegemiseks, aga see pole vahest nii ilmne, sest üks verivorsti ei võrdu üks siga, aga üks foie gras enamasti võrdub üks hani (olenevalt pakendist). Hahaa, minus on pead tõstmas taimetoitlane! Enne jõule! Kuu-nali!
Aga toidu teemal jätkates: terve nädala olen ma söönud võileibu erinevas asendis, mis on siin tõesti jube nämmad, eriti paninid. Aga kuidas need prantslased nii saledad on, kui nad igal hommikul söövad ühe pika saia ja igaks lõunaks võtavad panini? Ja mitte ainult võileivad, aga ka vahvlid crepid churrosed ja pontsikud. Nii et kui ma eile poodi läksin et midagi õhtuks süüa osta, siis kuigi esimesena seadsin sammud saia leti äärde, tuli mul kohale jõudes seal üllatuslik okse refleks ja pidin kiiremas korras sealt ära liikuma. Jah, ma kordan, Triinu tülgastab sai! Uskumatu, kas pole? Nii et nüüd mul on veel teinegi põhjus, miks ma väga Eestisse tahan. Tahaks normaalselt süüa ja süüa teha. Kuigi enne jõule on seda vist lootusetu tahta.
Jõuluturul on nii tore käia. Iga leti taga pistetakse sulle mingi degusteerida pakutav junn tiku otsas nina alla. See kukkus välja nagu mulle see ei meeldiks, aga loomulikult teeb mind õnnelikuks kõik, mida süüa saab. Eriti kui see on siuke gurmee toit nagu terrin ja foie gras või teod ja juustud.

Eesolev nädal tundub päris tore, ootan juba pikisilmi! Tõepoolest, nädala esimese poole pean ilmselt veetma raamatukogus õppimas ja küüsinärimas, et neljapäeval kogu siin veedetud aja pauguga lõpetada : kolm eksamit üksteise otsa! Aga pärast seda saan veeta terve öö Lyoni lennujaamas rämpstoitu süües ja aju välja lülitada totraid filme vaadates. Jah, see pole ka vist eriti tore. Aga reedel lõpuks ometi jõuan koju, söön kõhu täis (loodetavasti Caesari salatit? või midagi muud tervislikku, sest ma ei taha vist rämpstoitu, mida ma siin liiga tihti söön, enam kunagi näha) ja põrutan Tartusse naiskoori jõulukontserdile ja mis veel tähtsam, jõulupeole! Hurraaa!

Eestis näeme, minu ustavad lugejad!

À bientôt!

Annecy

2009-12-06T10:44:00.000-08:00

Jõulud on õhus! Eelmisel pühapäeval oli esimene advent, siis ma küll jõule õhus ei tundnud, aga terve nädal juba täies jõuludekoratsioonis linnas ringi käies on teiseks advendiks juba väike piparkoogi isu küll. Poed on siin digimuutunud jõuluostlemise sihtpunktiks, valmis hullumeelsuseks, mis siin juba praegu toimub. Õnneks, ettenägelik nagu ma olen, alustasin ma juba septembris jõulukingituste soetamist. Ja jumal tänatud, sest ma ei taha ette kujutada mis hullumaja siin toimub nädal enne jõule. Minu jaoks on juba praegu poed ülerahvastatud ja mind teeb see väga närviliseks. Täna, pühapäeval, oli linn rahvast täis! Prantsusmaal! Kus inimesed pühapäeval kaovad oma urgudesse ja kesklinna oma nina küll ei pista. Neid meelitas jõuluturg Victor Hugo väljakul (kus toimus ka veinifestival). See on tõesti üks vahva turg. Esiteks see on nii toredasti läbimõeldud, punane vaip möödub kõikide telkide eest, telgikatus alati varjuks peakohal, nii et kuigi täna sadas vihma, võis üsna kuivaks jääda. Kui oleks sinna alla ära mahtunud... Õnneks käisin juba reedel ilusa ilmaga ja vähemrahvastatud ajal turul jalutamas, ja ahvatlusi on seal palju: kuum šokolaad, hõõgvein (ka valge), soojad saiakesed, kastanid, supid saiakukli sees, grillvorstid, juustud, jõulukeeksid oeh... Ja jõuluostlemiseks on seal valikut oi kui palju, peale foie gras (prantslaste jõulutoit) ja juustude-vorstide ja tigude on seal ka kohalikud moosikeetjad ja ehtevalmistajad ja küünlameistrid jne jne. Arvatavasti kipun sinna veel :)!

Eile mõtlesin lõpuks ometi ära käia Annecys, väike alpilinn Šveitsi piiri lähedal, mis olevat väga ilus ja armas, seega viis rong mind laupäeval sinna. Ennelõunal tegin veel ühe lühikese peatuse Chambérys, aga seal polnud suurt midagi vaadata peale elevantidega kaunistatud purskkaevu ja jõuluturu. Annecy oli aga kena, mitte nii vapustavalt nunnu nagu kõik räägivad, aga siiski väga ilus linnake. Vanalinn asub kanalite ääres, mis oma sildadega meenutab väga veidi Veneetsiat. Annecy asub ka väikese järve ääres, mida ümbritsevad mäed. Mina mõtlesin, et kuna kaardi peal on Annecy alpidele ja Mt Blancile palju lähemal kui Grenoble, siis seal on ka tõeliselt vapustavad ja kõrged mäed, aga üldiselt oli Annecy ümbrus väga tasane, ainult järve kaldal olid mingid künkad (Prantsusmaa mõistes) ja Mt Blanci ma ka ei näinud. Ma arvan. Selles suhtes olin ma pettunud, aga seda enam hindan Grenoble toredaid mägesid! Annecy oli samuti rahvast täis, esiteks jõuluturg ja -elevus, aga teiseks toimus seal mingisugune suur teleüritus, sada kaamerat ja teadustajad. kahjuks ma ei tea täpselt, miks, võib-olla, sest oli püha Nikolause päev ja siis saavad prantsuse lapsed kingitusi? Ei tea. Aga päris vahva oli, kui kari lehmi ja mitu bernhardiini (laviinide ohvrite päästjad) rongkäigus mööda linna jalutasid. Muidugi pärast olid kitsad vanalinna tänavad auravaid helerohelisi lehmakooke täis, millele koristajad reageerisid liiva peale visates, selle asemel et need kühvli peale tõsta ja ära visata. Nojaa. Üldse oli väga lärmakas laupäev, puhkpilli orkestrid ja mürtsuvad trummibändid mängisid hommikust õhtuni.

Aga nüüd on möödas minu eelviimane nädalavahetus Grenobles. Ja arvestades ülejärgmisel nädalal toimuvaid kolme eksamit, siis ilmselt viimasel nädalavahetusel jõuabki ainult õppida. Yeah right!
See tähendab ka minu viimast sissekannet blogisse üsna pea...

Chartreuse

2009-11-29T06:25:00.000-08:00

See nädal oli viimane tõeliselt raske koolinädal. Kolmapäeval tegin ühes aines suulise ettekande kalade spermakonkurentsist. Olin eelnevalt endale paberile teksti valmis kirjutanud ja oli vaja ainult maha lugeda. Minu prantsuskeel on nii koomiline, et ma ei saanud muudmoodi, kui muiates ette lugeda oma tarka teksti, samal ajal mõeldes, et miks mu prantsuskeel kõlab inglise aktsendiga? Tõesti ei tea, see on mul vist prantsuskeele tunnist külge jäänud, kus britid räägivad prantsuskeelt nagu ingliskeelt. Väga piinlik oli. Ma olen küll oma elus teinud nii saksa kui inglise keeles power pointi esitlusi, aga neid keeli ma valdan ja ma pole kunagi paberilt midagi maha lugenud. Nii et ma püüan selle hetke oma mälust kustutada. Üldiselt olin üllatunud, kui hästi prantslased ettekandeid tegid: vabalt, selgelt, illustreerivalt ja ilma maha lugemiseta.
Kolmapäeval tegin tasa kõik need kained päevad siin Grenobles. Otsustasime Katkaga baari minna, tema viimast päeva Grenobles tähistamas. Alustasime campuse baaris, kus kohtasime ka labori inimesi ja millegi pärast tehti kõikidele kaks õlut välja. Hea küll. Siis läksime edasi ühte baari kesklinnas, kus jätkasime Edelweissiga, seejärel otsustasime proovida Chartreuse (Grenoble kohalik ürdiliköör, muide mõtlesin seda ka koju kaasa osta, aga see on kõige rõvedam jook, mida ma elus joonud olen, ja ma ei taha kellelegi selliseid kannatusi põhjustada), seejärel pidime maitseelundite taaselustamiseks Mojitot jooma (midagi head igasse päeva, kuigi baarimees tegi mojitot päris imelikult - shakeris - oli mojito päris hea), siis tegi libesell baarimees meile mingid banaanimaitselised rohelised kokteilid välja, siis võtsime kiri (apperatiiv šampuse ja creme de cassisega - mustsõstraliköör) ja mis siis tuli...?Ahjaa, siis me saime tuttavaks kahe mehega, kes tegid meile välja sellist põnevat jooki nagu BCB. Kõlab nagu herbitsiid, ja sellise maitsega oli ka. Tegelikult päris hea, õllekokteil apelsinilikööriga vms. Aga kõike seda segamini juua? Mis mul mõttes oli? Selgus, et kliimasoojenemine ja suurkorporatsioonide konspiratsioonid maailma valitsemiseks ja seda kõike prantsuskeeles. Ajasime nende härradega ingliskeeles juttu. Ma olin "üsna" purjus, siis tulebki alati suur tahtmine elust ja maailmast filosofeerida. Ja ma ei suuda siiani uskuda, et ma tegin seda prantsuskeeles. Kahju, et ma ei mäleta täpselt, mida ma rääkisin, aga mulle endale tundus, et ma olen õudselt tark. Need härrad olid küll imestunud, et ma prantsuskeelt oskan ja Katka ka. Tore oli, et kuskil kell 2 viisid need härrad mind autoga koju (prantusmaal võib ju juua ja juhtida), aga Katka oli tulnud rattaga, ja kuidas tema, sama "lõbusas" tujus kui mina, koju jõudis, on hea küsimus. Hommikul ei olnud sellest rõõmsast tujust midagi alles, aga pärast lõunat koolisööklas oli jälle inimese tunne.
Reedel saatsin Katka Praha bussi peale (sõit kestab ligi 20 tundi). Bussijaamad ja rongijaamad tekitavad minus alati tunde, et tahaks ise ka kuskile sõita. Nüüd tekkis küll pisukene koduigatsus, aga mul pole enam tõesti palju jäänud. Üks takistus muidugi on, universumi seaduste kohaselt, peab kindlasti samal päeval, mil mul on ostetud lennukipilet, leidma aset ka eksam. Füüsiliselt ei ole mul võimalik seda eksamit semestri viimasel päeval teha, kus võiks ju juba kõik inimesed hõõgveini juua ja mitte eksameid kirjutada. Ma loodan et õppejõud sellest ka aru saab...
Laupäeval käisin matkamas. Väga kaugele ei jõudnud, sest nii ruttu läks pimedaks. tegelikult ma olen väga laisk, ja ei viitsi enne 14 välja minna, nii et siis jääbki ainult 3 tundi valget aega. Aga sellest hoolimata nägin ilusaid vaateid Chartreuse (jah, selle järgi on saanud oma nime see mürgivärvi ja -maitsega ürdiliköör) nimelisest mäeähelikust(vt. fotod) taaskord uue nurga alt ja tekitasin hea söögiisu!

VÕI

2009-11-22T13:22:00.000-08:00

Eile käisin jälle matkamas nii öelda. Kõigepealt alustasin päeva kesklinnas vahvli söömisega. Ma pole elu sees nii head vahvlit saanud. Prantsusmaal nagu ka Ameerikas on hoopis teistsugused vahvlid kui need, mis Eestis. Mitte kuivad ja krõbedad ja õhukesed, vaid paksud, pehmed ja mahlased. Otse pannilt, kuum, suhkruterad hamba all ja või maitse...Belgia tume šokolaad seal peal oli täiesti üleliigne, sest see vahvel oli ise täiuslik. Võib-olla kõik ei mõista mu vaimustust siinsetest saiatoodetest. Tõepoolest, kujuta ette, et sa sööd Kirde saia paljalt. Ilma mosi või või või juustu või vorstita. Suht nilbe. Aga siin on croissantid ja vahvlid ja briochid ilma igasuguste lisanditeta maitsvamad, kui kõige luksuslikuma kattega Kirde sai. Ja ma vist tean, mis nende saladus on: VÕI! Ja mitte võisarnane produkt vaid päris või. Või moodustab saiataignast vist poole. Võib-olla ma liialdan. Aga siin rõhutavad kõik pagarid, kes üldse tahavad pagarid olla, et nende toodetes kasutatakse riiklikult tunnustatud võid (appellation d'origin controlée). Ja poodides on kõik võid pärisvõid, mitte mängu. Mu ema vist söökski siin ainult võid. Võtaks koju kaasa, kui lennukis ära ei sulaks.
Ok, aitab toidust. Uudistasin Grenoble lähistel külasid. See on päris huvitav, et need külad ei kuulu Grenoble alla, nad on täiesti omaette. Kuigi nad on täiesti Grenoble küljes, mina küll ei oskaks piiri tõmmata Grenoble ja nende külade vahele, sest ega majad siis vahepeal otsa ei lõpe. See oleks umbes nagu Nõmmest saaks omaette linn. Aga kui siin seda vahet tegemist poleks, siis Prantsusmaa vist olekski lihtsalt üks suur linn. Mulle meeldiks nendes külades elada. Kohe väga. Grenoble kesklinnast asuvad nad umbes 20 minuti kaugusel autoga tulles, aga samas toimub neis omanäoline elu. Väikesed 3 kordsed majakesed mäe küljes ümbritsetud müüridega, ülikitsad tänavad ainult ühe rea autode jaoks. Siin saab nautida seda vaikset külaelu, samas mitte "depressiivset väikelinna" elu, sest "tsivilisatsioon" on nii lähedal. Aga teisalt, ma ei usu, et ükski prantslane oma väikelinnu depressiivseks nimetab. See oleks nende jaoks täiesti arusaamatu. Mulle meeldib see ka, et nendes külades on elanikud päris-prantslased, immigrandid eelistavad ilmsesti elada üheksa kordsetes peletistes äärelinnas.
Seekord unustasin oma profikaamera (telefoni) maha ja ei saanudki pilte teha. Vaated olid jälle muidugi vaimustavad, ainult et nüüd nägin oma silmaga, et Grenoblet ohustab tõepoolest sudu. Mäed olid selle poolt üsna varjatud, linna kohal hõljus selline roosakaskollane aur. Kuna linn asub mägede vahel, siis kõik ümberkaudsetest asulatest tulev toss jõuab lõpuks siia, linna kohale. Seekord jõudsin 530 meetri kõrgusele. See oli üks eraldi seisev mäekene 2000 meetri kõrguse mäe lävel.
Ma avastasin uue tänavamoe siin. Kui neegrid kannavad päkapikumütse, siis alzeeria getopoisid kannavad murse ehk male-purse ehk õlakotte ja mitte lihtsalt vaid Louis Vuittoni kotte. Ma ei oska öelda, kas need on Louis Putton või Vuitton, aga muster tundub küll päris. Humoorikas.

Beaujoulais Nouveau

2009-11-19T14:29:00.000-08:00

Täna on väga väga tähtis päev Prantsusmaal (ja ka USAs ja Jaapanis), sest täna kell 00.00 korgiti lahti esimesed 2009. aasta veinid - nimelt Beaujoulais Nouveau veinid, ehk noorvein, mis on valminud siin üsna lähedal Grenoblele. Sommeljeed seda muidugi millekski ei pea, aga kuna see vein on üsna lihtne ja igas situatsioonis joodav, siis ootavad seda päeva (novembri kolmandat neljapäeva) ka ameeriklased ja jaapanlased, kuhu eksporditakse üks viiendik valmistatud veinist. Suuuuuur pidupäev, millest ma sain teada tund aega tagasi. Aga loodetavasti jätkub seda veini minu jaoks ka homme, sest siis ma lähen poodi ja ostan seda suurtes kogustes...

Täna oli muidu ka tore päev, sest sain laboris isegi aru, mida ma tegema pean. Hurraa. Täna ei olnud ka nii kiire, ei pidanud sadat eksperimenti korraga tegema. Vahepeal mängisime kummikindast tehtud palliga. See oli tore. Poisid olid end "üles löönud", sest kaameragrupp oli ju meil külas. Üles lööma see tähendab habet ajama ja hästi palju pastakaid valge kitli rinnataskusse panema (nagu teadlastel kunagi).

Ja siis mul tuli meelde, et ma käisin pühapäeval kinos "Imaginarium of Doctor Parnassust" vaatamas. Väga hea film, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Äkki see on prantslaste komme, aga reklaamide ja filmi vahele jäi minutine vaikus, mil keegi saalis ei rääkinud, sest kõik ootasid põnevil filmi algust. Selles vaikuses hakkasid kostma plõksud, alguses ühelt inimeselt, siis teiselt, siis mitmelt üle saali, imiteerides pudeli avamist. Või kalasid kuival. Väga naljakas oli. Ma hakkan nüüd ka nii tegema.

Ma läksin natuke aega tagasi tualetti (rohkem nagu peldik), ja ümber nurga pöörates, sooviga peldikusse astuda, näen ma, kuidas meesterahvas kuseb, ta ei viitsinud ust kinni panna. Nunnu. Nunnumeeter siin ühikas on kogu aeg põhjas. Vähemalt saab nalja?

Kingitus

2009-11-18T14:10:00.001-08:00

Ma avastasin täna, et juba kuu aja pärast sõidan ma tagasi Eestisse. Täiesti uskumatu, kui kiiresti aeg läheb! Liiga kiiresti!
Publiku tungival soovil lisasin ka mõned fotod 1)minu 9 ruutmeetrisest toast 2)campusest 3)ja ühest viiest bioloogia teaduskonna majast. Ja muidugi lisan juurde väikese boonuse: foto toidust. Just nii. Sel fotol näete minu õhtusööki ühel septembrikuu õhtul, kui mul veel juustust ja viinamarjadest kõrini polnud.

Kool läheb iga päevaga aina keerulisemaks. Laboripraktikumides ma ei saa ab-so-luut-selt aru, mis toimub. Kui ma loen tööjuhendit, on kõik klaar, aga kui tegemiseks läheb, siis tehakse kõike hoopis teises järjekorras, kui juhendis kirjas ja tänu mingisugusele mulle arusaamatule tööjaotusele, ei pea kõik juhendis kirjas olevat tegema ja lõppkokkuvõttes on see minu jaoks üks meeletu tohuvabohu, mis paneb mu pea igakord valutama. Põhiliselt lasen ma oma laboripartneril kõik ära teha, sest ta vähemalt teab, mis on eichendorf, aga ka tema jaoks on see kõik väga keeruline. Ja üldiselt näib, et kõik teises saavad alati täiuslikke tulemusi, siis meie tulemused on alati õigest niiiiii kaugel. Täna ütles ta mulle: "Homseks praktikumiks ma teen eeltööd ja loen juhendi kodus läbi". Isver, ma läksin närvi. Mina loen juhendit 10 korda (ja ikka ei oska), ja tema ei loe ühtegi, kuigi ma näen, et ta oskaks palju paremini.
Homme on eriti põnev praks, sest laborist astub läbi mingisugune filmigrupp, kes tahab lindile jäädvustada, kuidas seal majas tööd tehakse. Tore, ma pean end siis homseks eriti ilusaks tegema, sest kole ja rumal oleks eriti piinlik olla. Sest ma ilmselt seisan ka homme mitu tundi ühe koha peal pipett käes ja küsimärk näos.
Ühes asjas olen ma küll väga rõõmus, et jälle Eestisse saab, sest siis saab nendest "kommionudest" lahti. Nüüd on mind avastanud minu naaber ühikast, kes on ka ilmselt Guineast või Etioopiast. Eile ta koputas mu uksele ja ütles midagi sarnast:"Tere, ma tahaks soola laenata. (YEah right!) Muide, kas ma võin homme sulle külla tulla, et sind tundma õppida. Mul pole siin palju sõpru." Selline moosimisviis on siin väga moes. Kõik tahavad mind tundma õppida. Tutkit! Täna ta siis tuli "mind tundma õppida". Üldiselt sai ta mu ust tundma. Ta küsis täna,kas mulle meeldivad kingitused. Ma ütlesin, loomulikult meeldivad, ja mõtlesin, äkki ta kingib mulle lille või šokolaadi. Aga selle asemel võttis ta taskust kortsus McDonaldsi kupongi, millega saab sealt ühe tasuta hamburgeri, ja tahtis seda mulle "kinkida". Kiusatus oli küll suur, aga otsustasin seda mitte vastu võtta, sest ma tean, kus ta käed on olnud.
See-eest kursusel on küll toredad inimesed (võib-olla mu naabrimees on ka tore, aga...las ta jääb), eriti noormehed, kes kinnitavad mulle, et ma võin nende käest alati abi küsida. Nad isegi üritavad ingliskeelt rääkida, mis tähendab, nad tõesti tahavad mind aidata. Sest nad ju ei oska ingliskeelt. Me peame tegema ühe ingliskeelse artikli põhjal 10 minutilise ettekande ja kogu kursus on paanikas ja käib prof.i piinamas oma küsimustega, mida see ja too tähendab. Üks artikkel. Isver, oleks meil nii lihtne ettekannete tegemine.

Mont Jalla

2009-11-14T13:06:00.000-08:00

Täna käisin Katka ja Mariaga (madriidlane laborist) mägiradadel matkamas. Ilm oli selleks lihtsalt täiuslik. Grenoblet valitseb juba mitmendat päeva täiesti kummalin ja kahtlustäratav ilm: soe, liiga soe novembri kohta, 17 kraadi, kuiv, tugev aga soe tuul. Väääga imelik. Aga soodne ilm välispordiks. Otsustasime, et St Eynardi otsa me seekord ei roni, sest see asub 13 km kaugusel, ilmselt peab sinna esialgu bussiga lähemale sõitma. Nii et valisime selle kõrval asuva mäe, mis asub otse Grenoble kesklinna kohal, Mont Jalla. Seekord valisime raja, mis läks mäe otsa rahulikumalt, mitte püstloodis, nii et matkamine läks libedamalt. Rada moodustas mäeküljele serpentiine. Rada ise oli ehk meetri laiune, kaetud hunnikus kuivanud lehtedega ja rusikasuuruste kivitükkidega. Mingit piiret polnud kuskil. Minule tundus see kõik väga ohtlik, sest kuivanud lehti oli nii palju, et raja kuristiku poolset serva polnud hästi tajuda. Aga see tegi asja nii palju põnevamaks. tõeliselt ekstreemne kogemus. Kui kolmapäeval matkamas käisin, ei saanud ma hästi aru, miks inimestele meeldib mägedes matkata. Ma ausalt öeldes ei salli igasuguseid tõuse. Aga võib-olla see tuli sellest, et ma alustasin nii kurnava ja vihaleajava püstloodse tõusuga, et see ei saagi kellelegi meeldida. Aga täna serpentiine mööda tõustes jõudsime kõrgemale kergemini. Lõpuks jõudsime 860 meetri kõrgusele, kust avanes vaimustav vaade orule, kus Grenoble paikneb ja lumemütsidega kaetud alpidele. Ilm oli nii kummaline ja pilved taevas kuidagi roosakat ja hoopis teist värvi kui tavaliselt, et see vaatepilt oli kuidagi maagiline. Ja see ekstreemsus kuskil kõrgel turnida on mulle alati meeldinud. Peale selle selgus, et mulle meeldivad tõusud palju-palju enam kui langused, sest tõusul tuleb ju ise pingutada, aga languses pead inertsiga võitlema, kuigi teised arvasid vastupidist ja ütlesid, et inertsi tuleb ära kasutada, siis on lihtsam. Pean seda veel harjutama. Ühesõnaga, olen nüüd täielik matkamise fänn ja ei suuda ära oodata, millal jälle. Sest tegelikult me Mont Jalla tippu ei vallutanud. Katka ja Maria tahtsid poolel teel tagasi pöörduda, aga mina tahtsin edasi minna (me olime ju ainult tunni jagu matkanud) ja siis läksimegi. Varsti tahtsid nad jälle tagasi pöörduda, aga ma veensin neid edasi minema. Lõpuks jäi siiski nende sõna peale ja asusime allaminema. Kogu matk kestis 3 ja pool tundi. Päris korralik sport. Alguses oli hirm, et kuidas mina suudan sammu pidada inimestega, kes käivad Himaalajas ja tegelevad matkamise ja mägironimisega. Aga tuli välja, et ma olen tugevam ja vastupidavam, kui ma arvasin. Hahaa!

Maailma vallutamisest

2009-11-13T16:24:00.000-08:00

Niisiis kolmapäeval käisin oma tõelist sportlikku vormi proovimas: läksin mägedesse matkama. Hoirassaa! Esimesed kaks kilomeetrit oli hands-down minu elu kõige raskem füüsiline pingutus. Rada läks püstloodis mööda mäge üles, ei mingeid serpentiine, ei mingeid treppe, lihtsalt "rahulikult" kuivanud lehehunnikute all peidus olevate juurikate otsas kakerdades umbes 2 kilomeetrine tõus võttis aega üle tunni. Pulss oli pidevalt laes, ja kui ma ütlen laes, siis ma mõtlen laes, sest öeldakse, et inimese maksimaalne südamelöögi sagedus on 220 - vanus, ehk siis minul 198. No mul oli 190. Sellist jõupingutust, et mul kõht krampi kisub ja süda pahaks läheb ja tekiks soov taaskord oma hommikusööki näha, pole ma enne kogenud. Nii et see oli päris huvitav kogemus. Lõpuks, kui see üsna nukker sirge läbi sai, jõudsin ristteele, kus kohtasin mitmeid matkajaid (nii sportlasi kui jalutajaid), kellele prantsuse kombe kohaselt head päeva soovisin ja avasin oma kaardi, et otsustada, mis edasi. Kuna ma tundsin, et olin oma esimese matkamise kohta väga tublisti juba esinenud ja olin mäe juba peaaegu et vallutanud, siis otsustasin mäe lõpliku vallutamise teiseks korraks jätta ja hoopis teist teed pidi alla mäge jalutama hakata, et uudistada pisemaid külakesi Grenoble ääres. Homme lähme Katkaga jälle mäge vallutama. Seekord seadsime endale täiesti õudustäratava eesmärgi: kavatseme ronida ühe mäe tippu, mis on kindlasti üks Grenoble landmark. Mont Saint-Eynard. Seda mäge peetakse ka esimeseks maailmas, mille tippu keegi on roninud, mingisuguse kuninga mingisugune alluv, kes lõi aluse tänapäevasele mägironimisele.
Minu lemmikosa päevast on (arvake ära!) lõuna söömine. Esiteks on nii põnev valida ja mõelda, mida head süüa ja teiseks...no tegelikult mulle lihtsalt meeldib süüa. Aga huvitav on vaadata ka inimesi sööklas. Campus on väga-väga multinatsionaalne koht. Nimeta rahvus - see on siin olemas. Näiteks indialased, kes on pisikesed vatijopedes tõmmud kaunitarid, aga väga valjud, sädistavad vahetpidamata. Või siis hiinlased (või jaapanlased või korealased, väga piinlik, aga mul pole aimugi kummad), kes on mulle siin olles eriti huvipakkuma hakanud. Nad tunduvad nii toredad ja mu ema ütles, et hiinlased on sõbralikud. Ta teab, ta on neid näinud sündmuskohal (Hiinas). Mul on siiras soov Jaapanisse minna ja näha, millest need inimesed tehtud on. Peale India, kardan ma ka Aafrikasse reisida, sest aafriklased on väga valjud, ühiselamus nad räuskavad koridoris vahetpidamata, sest neil on moeks suhelda (karjuda) I korrusel elava sõbraga ise V korrusel paiknedes. Nunnu. Ja siin on mingisugune aafrika subkultuuri mood: suured tursked piiiiikad mustad, Adi toss jalas ja Nike vatijope seljas kannavad kõik kootud mütse, neid millel on need kõrvalapid, mille otsas ripuvad pikad punutud patsid. See näeb lihtsalt nii humoorikas välja. Eriti kuna väljas on 15 kraadi sooja.
Muuseas täna lõpetasin just artikli kirjutamise U-duuri, kus mainisin ka prantslaste ligitikkumist. Läksin tänagi lõunatama sööklasse ja oi seda üllatust, nii kui hundist räägid... Üks meesterahvas, kes istus minu vastas, küsis mult kella. Aga ma nägin teda läbi, nimelt ma teadsin, et minu selja taga, otse mu pea kohal rippus suur seinakell. See oli küll amatöörivõte.
Neljapäeva ja reede veetsin ma terve päeva praktikumis. Esimene praktikum toimub laboris, kus mõõtsime ühe pestitsiidi letaalset doosi ja poolestusaega ning uurisime selle pestitsiidi ja selle metaboliitide mõju surusääsklastele. Üsna huvitav oli ja vastupidiselt minu hirmule, et etteantud ajast ei piisa ja kõike peab tegema meeletu kiirusega, siis tuli välja, et toimis üsna hea tööjaotus. Täna oli praktikum arvutiprogrammiga, mis simuleeris erinevaid evolutsiooni mõjutavaid protsesse nagu geenitriiv, mutatsioonid, migratsioon ja looduslik valik. Millegipärast kõik, mis on seotud arvutiga, tuleb mul paremini välja, kuigi ma ennast mingiks arvutitundjaks küll ei pea. Veidi ajas närvi, et minu paariline püüdis kõigest ARU saada, mis iseenesest pole ju halb mõte, eks ole, aga kui on aega 5 tundi, mille jooksul peab läbiviima ligi 200 simulatsiooni, et vastata 20 küsimusele, siis võiks ju arusaamise koduseks tööks jätta. Igaks asjaks on oma aeg ja koht, et olla optimaalselt efektiivne.
Kuigi olin pärast neid kahte kurnavat praktikumi väsinud, lubasin Katkaga kokku saada, et arutada meie mägedevallutamisplaane. Käisime baari õlut joomas, mingi jube hea hollandi õlu oli, mida juuakse sidruniga. Kahjuks nime ei mäleta Hoogendoos? Ei, see oli jäätise nimi hahaa. Ja kuna mul see õlu nüüd sees, siis uni on kiire tulema ja ma heidan magama, et homme maailma vallutada!
P.S. Siin on ikka ebaloomulikult soe!

sügis

2009-11-10T13:25:00.000-08:00

Lumised mäetipud - ülikoolisöökla kolmekäiguline lõuna - rugby
Reedel käisime Katkaga (tsehhi tüdruk laborist) kebabi söömas. Muuseas, ma söön Prantsusmaal ebaprantslaslikult palju kiirtoitu, aga see pole minu süü. Ise nad müüvad seda igal tänavanurgal. Nii hea oli vahelduseks pärisinimesega natuke prantslasi kiruda, muidu saan ainult siin ennast välja elada. Ainult natuke kirusime. Ega palju ei jõudnudki, sest kebabimüüja tuli meiega juttu puhuma. 60ndates türgi meesterahvas küsis, mis me Prantsusmaal teeme, ja kui kuulis, et me ei teegi siin tööd, siis küsis, ega me ei tahaks tööd. Me hakkasime kiiresti ukse poole liikuma ega jäänud tema pakkumist ootama. Võib-olla ta tahtis meile tööd pakkuda kebabimüüjana. We will never know.
Plaanisime Katkaga laupäeval mägedesse matkama minna (mis tuli ära jätta, sest vihma sadas). Tuli välja, et Grenobles on peale suusatamise ka matkamine (hiking) ülimalt populaarne. Kes seda oleks võinud arvata! No mina ei tulnud selle pealegi, ma pole kunagi matkamas käinud ja nüüd kahetsen sügavalt, et ei kasutanud neid imelisi päikselisi ilmi, mis siin septembris ja oktoobris olid. Seepärast olen otsustanud vihmast ilma trotsida ja homme mägedesse matkama minna. Matkaradu on siin mitmekümne kilomeetri ümber. Homme (kolmapäeval) on Prantsusmaal taaskord puhkepäev - 11. november, ehk I maailmasõja relvarahu päev, kui ma ei eksi.
Pühapäeval käisime laboritöötajatega Grenoblest väljas rugby matši vaatamas. Üks teadur mängib rugby meeskonnas ja kutsus meid mängu vaatama. Mulle tundus, et see on ameerika jalgpall, ainult ilma kiivrite ja igasuguse polsterduseta. Üsna vägivaldne ja humoorikas mäng, sest kui täiskasvanud mehed hüppavad (minu jaoks põhjuseta) üksteise otsa suurde kuhilasse, siis see on ju veidi eriskummaline vaatepilt. Kuigi sellel, kes sinna kuhila alla jääb, pole ilmselt väga naljakas. Üks selline "ohver" viidigi mängu lõpus kiirabiga ära. Kuid tundus, et see on üsna tavaline nähtus seal. Keegi ei teinud teist nägugi, pigem naerdi ja lõõbiti, "Look, he's dieing!" "I killed one in the first half!" jms.
Loengud käivad ka täie hooga. Alguses ma lootsin/arvasin, et jään ehk kursusel märkamatuks, aga ilmselt need 50 inimest on juba piisavalt kaua koos õppinud, et ära tunda nende sekka mitte kuuluv isik. Pea iga päev kõnetab mind keegi ja küsib kes ma olen ja kust ma tulen. Eile loengusaalis eesreas istudes, istus minu kõrvale üks noormees kursuselt ja natukese aja pärast istus teine noormees minu teisele küljele. See oli nii kummaline, sellepärast, et Tartus ei istu mitte kunagi keegi võõra inimese kõrvale. Võib-olla ainult hädavajaduse korral. Nii et see oli päris tore.

Numbrid ja mõmmid

2009-11-04T14:35:00.000-08:00

Viimase jutu jätkuks...Eile seisin 45 minutit järjekorras, et uuendada oma ühistranspordi kuukaarti. Sest: kuukaarte saab osta ainult teatud ajavahemikus (iga kuu pärast 20ndat vms); neid saab osta Grenobles ainult viies pisikeses büroos; neid EI saa veel osta internetist (aga see mind enam ei üllata; ainult siis, kui hakkad mingisuguseks katsejänkuks: Grenoble ühistransporti korraldav firma reklaamib: "ole üks 300 inimesest, kes on juba oma kuukaardi internetist ostnud ja tule katseta internetis kuupileti ostmist!" - linnas elab 350 000 inimest ja ainult 300 on leidnud tee internetti: jälle ei üllata!).

Kuna täna loenguid ei olnud, siis läksin laborisse oma andmetega ja statistikaga maadlema. Oh üllatust, aga täna võitsin mina! Enam ei tulnudki programmis veateadet: "you stupid son of a bitch". Kuigi ma arvan, et need olid lihtsalt õnnelikud juhused...:D Üldisel mul on karvane tunne, et mitte keegi ei tea täpselt, kuidas see programm ja need valemid, mida ma kasutan, töötama peavad. Tundub, et kõik loodavad õnne peale ja lihtsalt sisestavad andmeid suvalistel kujudel, mis annavad mingeidki tulemusi. Sest igakord kui ma küsin, miks see vajalik on või miks see nii peab olema, siis kõik ütlevad: "Ma ei tea, uuri kuskilt." Kust kohast? Või siis, kui ma küsin, pärast korduvaid katseid viga leida ja parandada, miks mul veateade ette tuli, siis vastused on stiilis "Sest sul on kuskil viga". Tõsi ka või? Aga ma arvan, et see ongi teaduse tegemine. See on üks väga rahulik, tasa-ja-targu amet. Täna näiteks pidasime lõunat tund aega ja hiljem sõime torti pool tundi. Mõnus.

Koju jõudes hakkasin kööki minema, suppi keetma, ning vaatan, köögiukse peal on silt: "Austuse puudumise tõttu koristajate ja kaasüüriliste vastu, on köök määramatuks ajaks suletud." Normaalne. Ilmselt oli seal tekitatud mingi suuremat sorti segadus. Ainult, et kas nad siis sulgevad vetsud ka, sest nii rõvedaid vetsusid, kui selles majas, ma pole enne näinud. See oleks küll vahva nali. Ja äkki isegi kasulik, selles mõttes, et äkki siis see karu hakkab enda järel ka koristama?

Paradoksaalne Prantsusmaa

2009-11-01T12:40:00.000-08:00

Paradoks 1: Prantslased suitsetavad, joovad alkoholi ja söövad rasvaseid toite enam kui nt USA ja Suurbritannia, kuid prantslaste suremus südameveresoonkonna haigustesse on kordades väiksem.

Paradoks 2:Prantslased töötavad nädalas 35 tundi (kaks korda vähem kui ameeriklased) ning lähevad aastas seitsmeks nädalaks palgaga puhkusele. Sellest hoolimata on Prantsusmaal üks maailma juhtivamaid majandusi.

Veetsin laupäeval tunde raamatupoes. Need kaks pärinevadki ühe raamatu tagakaanelt.
Prantslased on täis paradokse. Ma ka imestan, et nad üldse midagi tehtud saavad, arvestades seda määratut bürokraatia hulka. Laupäevad Prantsusmaal on nii toredad, sest kesklinn on rahvast ääreni täis. Poodidesse, kus nädala sees liigub paar-kolm inimest, ei mahu nüüd enam sissegi. Võib-olla on Tallinnas ka nii, aga ma enamasti väldin nädalavahetustel poodlemist, see tundub lihtsalt kõige õudsem viis, kuidas puhkepäeva veeta. Grenobles käin tavaliselt nädalavahetustel kesklinnas, sest seal toimub ka palju muud, kui poodlemine. Näiteks põnev prantsaslik komme:people watching või siis küpsetatud kastanite söömine. Või minu puhul ka igasse tabac/presse (ajakirjakioskisse) sisenemine, lootuses ingliskeelset national geographicut leida. Siiani tulutult.

Aga reede õhtul käisin Francesco (minu kohaliku juhendaja) ärasaatmispeol. Ta nimelt läheb mõneks kuuks Tšehhimaale. Pidu toimus liibanoni restoranis jõe kaldal. Päris armas, üliväike kohake. Meid oli kokku 20. Tellisime suure valiku erinevaid asju pisikestes kaussides. Üsna maitsev oli, aga minu jaoks jäi pointist puudu (nagu meil kodus kombeks öelda). Muuseas, eine läks maksma 27 eurot nägu - metsik. Selle raha eest oleks võinud küll rohkem süüa saada, sest minul jäi küll veel ruumi sinna kuskile neerude ja kopsu vahele. Veini jõime ka ja päris tore oli seal rahvusvahelises seltskonnas juttu ajada. Aina kuulad ja imestad, mida inimesed on kõike teinud. Näiteks üks minu vanune tšehhi tüdruk, kes tuli ka sinna laborisse üheks kuuks mingeid vetikaid uurima, oli just otse Himaalajast tulnud, Indiast. Ta oli seal 2 kuud koos oma töörühmaga Praha ülikoolist (mulla)vetikaid/tsüanobaktereid uurimas ja proove kogumas. Himaalajas. Mina lähen ilmselt proove tegema Lääne-Virumale. Ja sõidukulud kattis ülikool loomulikult (teadusreis ikkagi). Ja kohapeal elamine läks maksma 400 eurot. 2 kuud. Uskumatu!

Korduvate "Santé!" hüüete sekka hüüdsime ka tšehhi keeles (kes hüüdis ja kes mitte, see on üks väga pikk liitlause, tundus mulle) ja eesti keeles "terviseks!". Francesco on korduvalt Eestis käinud ja rääkis loo, kuidas ta Tartus baaris istudes küsis, "How do you say 'cheers' in Estonia?" Ja talle vastati: "Terrible Sex!" Tegelikult talle vastati loomulikult "Terviseks!", aga tema kuulis, kuidas ümberringi inimesed üksteisele pidevalt "Terrible sexi" soovivad. Kratsis kukalt ja mõtles, küll eestlased on veidrad. Nii et tegelikult me siis soovisime seal restoranis üksteisele "Terrible sex!" Ääftekas toimus ühes baaris, kus töörühm käib pea igal nädal. Sisse astudes käis kohutavalt vali muusika, mängiti 4 kitarri (isegi baarimees mängis leti taga kitarri) ja karjuti kõva häälega laulda, ilmselt tuntud chansone, sest baarikülastajad laulsid kaasa. Mõne aja pärast võttis ka Francesco kitarri kätte ja ühines selle seltskonnaga. Selgus, et ta teeb seda seal tihti. Päris tore oli, kuigi kitarri keeltest oli küll kahju, neid peksti seal ikka rõõmuga.

Matsuvad musid ja tigedad teod

2009-10-26T13:27:00.001-07:00

Ma olen ikka nii humoorikas (vt pealkirja).

Võtame kokku möödunud nädala. Neljapäeval olid hommikul liiga vara jälle kaks loengut. Kahjuks polnud mul absoluuuuutselt aimugi, kus kuradi kohas mul need loengud toimuvad. Jah, tunniplaanis oli kirjas küll, et mingisuguses bioloogia amfiteatris, mida pole mitte ühegi campuse kaardi peal märgitud, millest pole mingit jälgegi ühegi ülikooli kodulehekülje peal ja ega tunniplaanis ka aadressi pole antud. Mul on vererõhk nende prantslastega sehkendamisest juba nii laes, et varsti hakkavad kõrvad ilma Beethovenitagi verd jooksma. Läksin hommikul kella poole kaheksaks bioloogia teaduskonna campuse lähistele (sinna alla kuulub 6 maja), sest olin lootusrikkalt oletanud, et ilmselt on bioloogia amfiteater bioloogia teaduskonna ühes majas. Jalutasin seal hommikuhämaruses lootuses mõnda inimest kohata, kes sarnaselt minule nii vara hommikul juba ärkvel on, et talt siis küsida, kus võiks asuda see kurikuulus amfi. Ma ütlen, saatus soosib mind, sest esimene ettejuhtuv inimene oli õppejõud, kes pidigi algavat loengut andma. Järgnesin siis talle puude varjus nagu mõni kurjade kavatsustega varganägu ja nii juhatas ta enda teadmata ühe eksinud hinge eesmärgini. Prantsusmaal on vist kombeks tulla loengusse täpselt, kindlasti mitte varem nagu Tartus. Tavaliselt jõuavad kõik (umbes 40 inimest) kohale 5 minutit enne loengu algusse ja siis hakkab pihta see vali matsutamine, sest kõik tuttavad tuleb läbi musitada. See on päris pikk protsess ju, kui sul on palju tuttavaid sind ootamas. Ja kuigi see ei ole tegelikult ju põsele musi tegemine vaid lihtsalt põskede puudutamine, samal ajal valju matsuva musi häält tehes, siis ikkagi tundus see mulle varahommikul veidi tülgastav. Ma olen vist imelik.
Loengud olid nagu ikka: 50/50 ehk siis sain aru, millest räägiti ja natuke pealegi, aga paljud asjad lähevad kaotsi. Neljapäeval käisin esimest korda ka campuse sööklas söömas. Neid on siin mitu. Otsustasin minna n-ö kiirtoidu sööklasse. Kõigepealt peab endale soetama siukse toreda magnetkaardi, mille peale tuleb raha laadida ja siis saab selle kaardiga maksta. Kuna lõuna ajal (kella 11-13.30) on järjekorrad tohutult pikad, sest terve campus tahab ju süüa, siis selle kaardiga maksmine säästab aega. Maksin 2.90 eurot ja sain suures pappkarbis hunniku "pasta bologneset", mis oli tegelikult makaronid hakklihakastmega, törtsu kepsutiga; sinna juurde valisin veel ka jogurti ja vett sai ka. Kõhu sai küll väga täis. Reedel toimusid esimesed seminarid. Ökosfääri ja keskkonna seminaris selgus, et ohhooo, selle aine läbimiseks ma pean ikka mehe moodi vaeva nägema. Aine hulka kuulub 4 praktikumi ja iga praktikumi kohta tuleb kirjutada (prantsuskeeles) 5 lk-ne raport läbiviidud eksperimentide kohta. Näiteks ühes praktikumis saan teha põhjavee, pinnavee ja pinnase lämmastiku osakaalu uuringut, mis tundub päris asjalik. Samuti teeme kuulsat Grami testi bakteritega. Nii et ei midagi uut. Ökoloogia ja evolutsiooni seminar oli väga õudne. Õppejõud viskas ette ühe A4 lehe tihedalt täis kirjutatud teksti, mis lähemal vaatamisel olid ülesanded, et arvutada populatsioonide heterotsügootsust. No tere talv! Me pole Tartus mitte kunagi midagi arvutama pidanud. Mul polnud aimugi, kuidas heterosügootsust arvutatakse, kõik teises hakkasid kohe kiiresti arvutama midagi. Küsisin oma pinginaabrilt ja sain teada, et see polegi nii väga raske. Aga üldiselt on see aine ka vääääga kirves, sest pean näiteks tegema suulise ettekande ühe artikli põhjal. Muidugi prantsuskeeles. õnneks saab seda teha kahekesi ja me juba mõtlesime, et me kirjutame koos mulle teksti ette, mille ma siis maha loen. Kuigi palju õnne neile, et nad peavad minu prantsuskeelest midagi aru saama. Nii et reede õhtuks (kell 17 lõppesid seminarid!!!) olin ma täiesti kaputt, nii ajust kui vaimust, sest tundsin, et olen hammustanud liiga suure tüki ja mul pole aimugi, kuidas ma kõik need sada asja prantsuskeeles ära teen. Ma loodan kõvasti sellele, et ma olen erasmuslane... Ilmselt ma olen ikkagi ainuke loll, kes Erasmusega läheb õppima.
Laupäeval ja pühapäeval toimus Grenoble kesklinnas Victor Hugo nimelisel väljakul suur veini ja muusika festival Millesime, kus oli esindatud suur hulk erinevaid veinitootjaid Burgundiast, Bourgognest, Champagnest, Korsikalt, Rhone orust, kes degusteerisid ja müüsid odavama hinnaga kui kaupluses oma tooteid ja kõige selle keskel paiknes pisike lava, millel mängisid terved päevad läbi erinevad pillimängijad klassikalist muusikat, eriti Haydnit. 6 euro eest anti mulle veiniklaas (mille sain endale), millega sain kõiki veine degusteerida. Rahvast oli üsna rohkelt, igasugust sorti: suur enamus oli neid, kes kallasid oma veinitilga sinna veinipotti pärast suud loputamist veiniga, kes arutasid veinitootjaga pikalt-laialt maitstud veini erilisest maitsebuketist ja kes tulid sinna ilmselt veini aasta varu ostma, sest seal osteti veine ikka kastide kaupa; ja siis seal olid need teised, nagu mina, kes tulid lihtsalt jooma. Raske on, kui sulle tilgutatakse klaasi veidi üle supilusikatäie veini, aga kui kõik need tootjad läbi jalutada ja iga ühe juures kõik erinevad aastakäigud ära proovida, siis lõpuks olin ma küll üsna svipsis. Ja ilm oli ka ilus, päike paistis ja mõnus oli istuda ja kuulata muusikat ja maitsta veini. Peale veini oli festivali alale paigutatud ka mõned toidutelgid. Näiteks oli seal tigudetootja telk, kes müüs purkides tigusid igas asendis (tigumoos, tigukompott jms) ja kus sai tigusid maitsta ka. Tasuta. Jube nämma. Siis oli seal veel juustulett, kus sai juustu maitsta, siis oli seal veel oliiviistanduse lett, kus oli igasuguseid tooteid oliividest ja sai neid maitsta: nt oliiviõli (see päris, extra virgin, settega), tapenadas, päiksekuivatatud tomatid oliiviõlis, oliive jne. Ja minu absoluutne lemmik oli foie gras lett. Foie grasd müüdi nii toorelt vaakumpakendis kui ka purgis, aga ka terrinina ja pasteedina. Ja 7 euro eest sai osta sooja foie gras sandwichi, mis koosnes pikuti pooleks lõigatud saiast ja sinna vahele torgatud, maailma parimast, rasvase maksa ribast. Terve toores rasvane maks on lõigatud ribadeks ja siis pruunistatakse seda suurel kuumusel paar minutit ühelt poolt ja siis teiselt poolt ja ongi valmis. Ja ma arvan, et ma pole kunagi nii head maksa söönud. See oli nagu kahefaasiline: vedel ja tahke. Pruunistatud ümbris oli tahke ja õrna maksa maitsega ja ausõna, see sisu oli puhas rasv, mis sulas suus. Siis kui hammustasin seda maksa tükki, siis rasv voolas mööda saia ja lõuga, see oli nii hea. Sinna võileivale ei oleks saanudki midagi juurde lisada, sest muidu see oleks varastanud foie gras'lt selle imepärasuse.
Pühapäeval tuli Ika ka festivalile, ta oli ainuke must seal festivalil, ausõna. Ta torkas veel eriti silma, sest tal olid jalgpalli dressid seljas. Ma ei tea miks. Kui ma seal oliivileti ääres oliive maitsesin, siis tegi Ika müüjaga juttu ja küsis, "miks see oliiviõli seal pudelis hoopis teist värvi on, kui oliiviõlid Carrefouris?" Ma oleks maa alla vajunud, kui müüja hakkas seletama, et Carrefouri oliiviõlid (ja kõik carrefouris tegelikult) on ju tööstuslik ja see pole nii looduslik, kui otse istanduses pressitud õli. Ika ei jäänud selle vastusega rahule ja nõudis enam põhjendusi. Ma enam ei viitsi imestada, sest ta küsis mu käest ka, "Kas vodka (viin) on alkohol?" Ma veendun aina enam, et inimesed maailmas ei ole kõik sama targad kui mina. Mida öelda sellisele inimesele, kes on karsklane, kes pole elu sees alkoholi suu sisse võtnud ja kes õpetab minule, kogenud veini joodikule, kuidas veini degusteerida ja klaasis loksutada?

Vääritud tõprad

2009-10-18T13:35:00.000-07:00

Esimesel fotol on Grenoble kesklinn jõe ääres. Teisel vaade minu ühika aknast, puude kohal pilvedes on näha see mägi, mida ma oma aknast näen.

Neljapäeval oli LÕPUKS OMETI esimene n-ö koolipäev. Üks prantsuskeele kursuse seminar. Mõtlesin, et kui siin juba olen, siis võiks ka prantsuskeelt õppida, eriti kuna isegi poemüüjad õpetavad mind, kuidas hääldada sõna “pain” – siin eluliselt oluline sõna: sai. Eelmisel nädalal tegin keeletesti koos ülejäänud 300 vahetusüliõpilasega. Test ei olnud väga raske, aga puudutas selgelt minu lage. Tulemused üllatasid: mind hinnati gruppi B2 kuuluvat. Keeletasemed algavad A1st kuni C2ni, mis on kõige parem vist. B2 seminaris, kus ma neljapäeval käisin, rääkisid kõik üsna vabalt prantsuskeelt minu mökitamisega võrreldes, nii et ma ei mõista, miks ma seal rühmas olen. Ehk tehti mingi eksitus hindamisel? Kuigi seminari üldine tase on minu jaoks jälgitav, kuni ma midagi ise ütlema ei pea. Üldiselt on väga huvitav jälgida seda keele omandamise protsessi. Pärast kuud aega Grenobles elamist, tunnen märgatavat erinevust minu olematu prantsuskeele, mida “omasin” siia tulles ja praeguse, eksistentsiaali kriisist väljunud keele oskuse vahel. See protsess toimub ju märgatavalt, erinevalt keeleomandamisest kuskil õppeklassis. Iga hommik ärkan üles ja bussiga campuse poole sõites loen reklaame ja kuulutusi ja rõõmustan, et ma saan jälle rohkem aru kui eile. See on nii mõnus tunne, nagu matemaatika ülesannete lahendamine. Pidev heureka-tunne.
Reedel olid esimesed päris loengud. Ma pole juba 3 aastat nii vara üles tõusma pidanud, või tegelikult, ma pole kunagi nii vara üles tõusma pidanud. Kuna campus asub teises linna otsas ja loeng algab kell 8, siis pean ärkama kell 6. Muuseas, Grenoblet on tabanud sügis, ma tahaks lausa öelda, et talv, sest kui ma oleks lumi, siis sellise ilmaga ma küll ära ei sulaks. Sellest hoolimata on mägede tipud veel lumetud. Minu toas on sama külm kui väljas, põhimõtteliselt on prantslased vist seinade ehitamise vastu, nagu californialased, kes erinevalt prantslastest, elavad tõepoolest troopikas ja võivad endale pappseinte ehitamist lubada. Ja kui ma ütlen külm, siis ma ei mõtle mul-on-öösärk-seljas-mul-on-jahe, vaid mul-on-jope-ja-kindad-käes-ja-nina-on-ikka-punane-külm. Mul pole midagi kampsuni kandmise vastu, aga see on naeruväärne, kui ma pean toas kindaid ja mütsi kandma. Laboris, kus ma käin, on täpselt sama külm. Kõige soojem koht, mida ma ootan iga päev, on buss. Seal on nii mõnus, 22 kraadi kindlasti. Ühesõnaga, toas on külm, nii et kell 6 ärkamine on eriti valulik. Sellest hoolimata jõudsin ilusti loengusse. Esimene, ökosfääri ja keskkonna loeng oli täiesti jägitav: esiteks oli õppejõud vahva vanamees, kes rääkis normaalset prantsuskeelt ja teiseks tundub see kursus mulle kõige selle kordamist, mida ma olen juba viimased 3 aastat kuulnud. Teine loeng, ökoloogia ja evolutsioon, oli juba veidi raskem, sest õppejõud rääkis tüüpilist prantsuskeelt, kus ei saa aru, kus üks sõna lõpeb ja teine algab (kuigi ma juba vaikselt mõistan ka seda mulinat) ja teiseks on evolutsioon üldse üks jube keeruline teema, mida ma olen ka 3 aastat juba õppinud, aga sellest hoolimata on see raske, sest sellest peab loogiliselt arusaama. Siiski arvan, et saan ilusti hakkama (seda esimeste muljete põhjal), kui vaeva näen ja kohal käin.

Laupäeva hommikul ärgates tegin rõõmsa avastuse, et nad on hakanud kütma, halleluuja! Nii et toas on isegi kraadid soojem kui õues! Suundusin supermarketisse, et värsket, ahjust tulnud sooja baguette osta ja või ja moosiga süüa. Ma olen aru saanud, et prantslased ostavad iga päev ühe pika baguetti, sest nad söövad terve selle ühe pika saia ühe päevaga ära ka. Sest teisel päeval on see juba kivikõva ja kuivanud. Agsa värskelt ahjust tulnuna on ta mõnus krõbe ja pehme. Pärast õhtul läksime Ikaga kinno. Ma pakkusin välja Tarantino “Inglorious Basterdsite” vaatamist. Ika polnud Tarantinost midagi kuulnud. Ta vist ei tundnud isegi Brad Pitti ära. Film oli täitsa huvitav, mulle väga meeldis see, et Tarantino püüdis jääda originaalkeelte juurde, mitte saksa või prantsuse aktsendiga ingliskeelt lasta rääkida, vaid kolmandik filmist räägitigi saksa keelt, teine kolmandik filmist räägiti prantsuse keel ja kübeke räägiti ka inglise keelt. Õnneks leidsin Grenoble’s ühe kino, mis näitab filme nende originaalversionis, see tähendab prantsuskeele dubleerimata. Ikale tundus ka film meeldivat, kuigi ta ütles, “Filmi lõpp ei olnud hea, Hitler ei surnud nõnda!” Filmis tapsid ühed vääritud tõprad Hitleri automaadilasungiga. Selle peale ütlesin ma irooniliselt “Tegelikult ka või?!” Ika ei tabanud minu pilget ja tegi suured silmad, sest arvas, et ma ei teadnud, kuidas Hitleri elu tegelikult lõppes. Tere-talv! Ja seda mehelt, kes ei tea isegi, et maailmas on olemas must leib. Kas nad tõsimeeli elavad Guineas koopas? Ma küsin ta käest järgmine kord.

Esmaspäeval algab viimane koolinädal enne vaheaega (naerukoht). Jah, mul hakkab vaheaeg, Halloweeni nädal. Tegelikult hingedepäeva vaheaeg. Saabki lõpuks puhata stressirohketest koolitöödest. Loodetavasti on selleks ajaks Tiina Milaanos juba korteri leidnud ja lähen talle nädalaks ajaks külla. Seal pidi veel suvi olema.

Prussaka jõulud

2009-10-12T14:31:00.001-07:00

Sel reedel täitus 1 kuu Prantsusmaal elama asumisest! Tundub nagu alles eile tassisin kogu oma elamist seljas ja kirusin mõttes prantslasi. Selle tähtsa sündmuse tähistamiseks seadsin sammud kurikuulsasse Carrefouri supermarketisse, kus otsustasin ennast premeerida (mitte midagi tegemine on uskumatult raske, proovige vahel järele, kui julgete!) siin üsna populaarse karastusjoogiga: Brüsselist päris kirsiõluga Kriek (kuna siin sellist siidrivalikut nagu Eestis on, ei ole, siis see on üks tõeliselt maitsev alkohoolne karastusjook, nämmmma), 100% šokolaadist koosnev suur brownie ja esimest korda otsustasin nädalavahetuseks proovida prantsuse hommikusööki: kohv, apelsinimahl ja sai moosi ja võiga. Jalutades edasi-tagasi ilmatu pika saialeti ääres, kus värskelt küpsetatud saiad igas asendis isutavad, mõeldes, millisele saiale omistada see au, et saada Minu esimeseks saiaks Prantsusmaal, nägin ma ühte rõõmsat ja igati elujõus prussakat sarnaselt minule mööda saiu ringijooksmas, ilmselt mõeldes, millisesse saia esimesena oma hambad sisse lüüa. Lõpuks ta otsustas ühte saiakotti arvatavasi pesa tegema minna. See oli ikka väga rõve! Aga Carrefouris oli ükskord ka makaroni leti vahel tuvi. Prantslased on loomasõbrad!

Üldiselt ma ütlen, mina ei saa oma päeva üldse käima moosisaiaga, olgugi et väga hea moosisaiaga. Mina ei teadnudki, et moosisaia saab süüa ka võiga, ja tegelikult peakski sööma võiga. Lõikad pika baguetti pikuti pooleks, määrid paksult võiga ja tõstad lusikaga kodust toodud maasikamoosi peale...oli jah hea. Aga mind teeb sai lihtsalt uniseks. Nii et no more! Pühapäeval käisin kinos prantsuse filmi vaatamas, prantsuskeeles, ilma subtiitriteta. Le petit Nicolas. Mingisuguse kohaliku lemmiklasteraamatu järgi vändatud prantsuse huumori ja irooniaga varustatud lõbus film. Prantsuse kino on väga värskendav kõikide nende pastakast välja imetud "komöödiafilmide" kõrval. Lastefilmi valisin seepärast, et lootsin, et see on nagu Jääaeg, kus tulevad jalaga-perse-naljad ja ei peagi suurt midagi aru saama. Õnneks/kahjuks see nii polnud. Saalis oli 70% ilmselt nostalgitsevaid vanainimesi (40-70aastased), kes kõik räuskasid naerda. Ma ei saanud küll kõikidest naljadest aru, aga vähemalt sain süzeele pihta! Hea seegi!

Täna käisin päeval kohalikus ökoloogia töörühmas oma magistritööks teadmisi kogumas. Ma käingi seal nüüd iga päev artikleid lugemas ja statistika programmi kasutamist õppimas oma n-ö Prantsusmaa poolse juhendaja abil, kes on eee itaallane või portugallane või hispaanlane? Igaljuhul neile iseloomulikult väga karismaatiline ja sõbralik mees, kes seletab arvutiprogrammi nii: "So, you take this vector and this vector and you push enter and...shit, I'm stupid, ok, so the computer tells you "motherfucker" and then you do it again, but you seem like a smart girl, you will understand!" Ja kuna ta on itaporpaanlane, siis saadab ta kõva häälega ka itaalia keeles kõik &%¤?#¤ "Vaffanculo!". Kes on Itaalias käinud, see teab, et see on seal peamine persesaatmis väljend.

Seal laboris on tore käia, kõik nokivad sõbralikult üksteise kallal ja ühiselt võetakse lõunal ka oma võileivad välja. Näiteks täna sõin ma suure hulga teaduritega väljas trepi peal päikse käes koolisööklast ostetud sandwichi (sai, või, salaami: uskumatult mõttetu kuivik). Huvitav on see ka, et kuigi kõik tegelevad üsna erinevate teemadega, siis koostöö erinevate inimeste vahel tundub väga tihe olevat. Ma imestan, et nad üldse midagi tehtud saavad, sest täna tegelesid minuga mitu inimest mitu tundi ja siis tuli lõuna ja siis oma kabinettidesse tagasi suundudes sai nalja jälle kui palju. Hea tööõhkond. Üks päev, seal laboris, ma sain isegi ühe kuulsa teadlase, töörühma ülemuse, kätt suruda, kellele ma oma bakalaureusetöös viitasin. Nagu mingi kuulsusega kohtumine. Exciting! Ja eriti tore on see, et see on ülirahvusvaheline seltskond seal: sakslased, hispaanlased, itaallased, lõuna-aafriklased,rootslased,prantslased. Saan seal praktiseerida inglise, prantsuse, saksa ja hispaania keelt. Mulle selline rahvusvaheline multilinguaalne värk meeldib.

Täna õhtul käisin vahetusüliõpilaste tervitusklaasi õhtul. Laud oli lookas igasugustest gurmee tikuvõileibadest: soolalõhe, kalamari, maksapasteedid, kalasalatid kõik miniatuursetel klaasi taldrikukestel. Ja alkohol voolas ojadena. Sõna otseses mõttes: seal oli purskkaev, millest voolab klaasi heleroheline vahutav kaktusekokteil. Prantslased ikka oskavad oma Erasmuse tudengeid vastuvõtta!

Kas ma räägin liiga palju toidust? Mis keelel, see meelel, nagu öeldakse!

Prantsuse Riviera lõpp

2009-10-04T06:09:00.000-07:00

Kuna mul oli seal hoovis kõikide nende inimestega nii põnev elust-olust arutada, siis ma otsustasin, et kuna ma elan korra, ja ma juba siin Rivieral olen, et ma jään veel üheks päevaks Nizzasse. Hommikul käisin rongijaamas piletit vahetamas, maksin küll kõvasti juurde, aga mis teha! Käisin Nizzas Rooma varemeid vaatamas, mingid kivihunnikud olid, ja Matisse muuseumis, kus polnud kahjuks palju näha, sest nad pakkisid seal kokku mingit eelmist näitust, ja paljud ruumid olid seetõttu suletud.

Päeva tipphetk oli ilmselt see, kui läksin vanalinna Cours Saleya lähistele lõunat sööma. Mereäärne linn nagu Nizza on, on mereannid kindel osa igast söögikorrast ja üks popimaid lõunasööke, mida pakuti kõikides restoranides, olid rannakarbid friikartulitega. Eks ole imelik kombinatsioon? Minagi tahtsin seda proovida. Sai valida erinevate keeduvedelike vahel. Mina võtsin valge veini-pesto keeduvee. Mulle toodi siis ette suur pott vähemalt 50 rannakarbiga (1 kg??), mis olid maitsestatud pestoga ja kõrvale toodi pisikeses ämbris suured friikartulid. Selle söömine nägi välja nõnda: kõigepealt sa sööd ära kõik need karbid, mida oli nii palju, et mul on eluks ajaks karbi isu täis, ja usute või mitte, aga neid oli lausa nii palju, et ma sain kõhu täis! Tavaliselt mereande süües jääb alati kõhtu pisike ruum, kuhu tahaks veel midagi. Igatahes, sööd need karbid ära ja siis see vedelik, millest neid karpe keedeti ja mis sinna põhja jääb, sinna vedeliku sisse sa kastad need friikartulid, ja saad selle vedeliku ka kätte. Oii kui hea see kõik oli. Magustoiduks käisin läbi jäätiseletist, võtsin tumeda šokolaadi ja pistaatsia jäätise. Mõtlesin, et lähen söön seda promenaadil, vaatan merd ja naudin päikest. Sinna oli kõndida 100 m. Kui ma lõpuks promenaadile jõudsin, oli tumepruun šokolaadi jäätis sulanud mu käe peale, tilkunud mu riiete peale. Mõne minutiga! See nägi ilmselt väga rõve välja, kuidas ma pruuni plöga oma käe pealt lakkusin. Ma arvan, et see jäätis ei olnud päris õigesti tehtud, et ta nii kiiresti ära sulas, sest ennegi ju palavusega jäätist söödud, aga sellist asja, et minutiga jäätis lihtsalt piimaks muutub, pole ma enne näinud.

Pärast söömist läksin randa pikutama, nii hea uni tuli, kõht oli täis ja hea oli olla. Prantslastel on muideks vägagi OK käia rannas Eeva kostüümis. Eriti levinud on paljaste rindadega päikest võtta. Kuna mul ujumisriideid kaasas polnud, siis ma kaalusin seda võimalust, aga siis ma mõtlesin, et ma saan kohalike meeste käest piisavalt tähelepanu siis kui mul riided seljas, parem ei hakka üldse katsetamagi.

Prantsusmaal meeldib mulle jah väga, sinule pööratakse siin nii palju tähelepanu. Teatavasti on prantslaste lemmiktegevuseks istuda kohvikus/baaris, juua veini ja vaadata inimesi. Neil on kõik välikohvikute toolid sätitud ümber laudade tänava suunas, nii et kõik külastajad näevad tänaval mööduvaid inimesi. Ja kõik vaatavad sind. Tegelikult see tähelepanu väsitab. Ma nüüd tean, mis tunne on olla Britney Spears - kui sind koguaeg vaadatakse ja kommenteeritakse. Õudukas! Aga ma tahaks öelda, et ma olen siin Prantsusmaal kahe päeva jooksul kuulnud rohkem komplimente (alati pole kõik perversed), kui 20 aasta peale Eestis kokku. Ma arvan, see tuleb sellest, et croissantide söömine teeb inimese ilusaks???

Õhtul sain lõpuks kokku ka H.-ga, kes ei olnud kordagi siis tööl, kui ma hotellis peatusin, seega läksin talle külla. See oli päris lõbus õhtu, me jõime neljakesi ära neli pudelit veini. H-lt kuulsin ka igasuguseid naljakaid lugusid ja draamat, mis seal hotellis toimub. Näiteks ei tohi prantslastele seal hotellis kunagi magalatuba pakkuda, sest kuigi nad alguses ütlevad, et see sobib, tekitavad nad tihti stseene ja skandaale, kui õudne on võõraste inimestega ühes toas elada. Samuti ei tohi prantslastele pakkuda tuba, kus pole vaadet, näiteks tuba, mille aken avaneb teise maja vastu on täiesti off-limits, sest muidu nad tekitavad stseeni, et kuidas nii saab, et mul pole vaadet, mida vaadata. Hah, prantslased! Öösel kell 3 jõudsin lõpuks hotelli (pervo-rünnak) ja kuna vene poisid olid juba ära läinud, magasin 4 inimese toas üksinda. Jumal tänatud, hommikul polnudki tuumapohmelli.

Kuna mul oli mõni tund oma rongini aega, siis istusin hoovis ja rääkisin ühe sõbraliku filipiiniga juttu. Ta on 30 ringis veidi priskem noormees, kes oli Prantsusmaal oma ema ja kasuisa saatjaks. Mida iganes see tähendab. Ta oli tõesti väga sõbralik. Temaga oli päris naljakas rääkida. Eriti siis, kui me hakkasime arutama religiooni teemal. Ta oli christian fundamentalist ehk fundamentaalne kristlane ja ta ütles, et teeb muga ühe küsitluse, et teada saada, kas ma ikka olen religious, sest ma ütlesin, et ma olen. Ma küsisin, kas nendel küsimustel on õiged ja valed vastused. Ta ütles, et loomulikult. Sain juba siis aru, "Selge, sellest vestlusest ei tule midagi välja". Ta küsis mu käest, mida ma usun, mis juhtub minuga pärast surma. Ja ma vastasin sellele küsimusele "valesti". Üldiselt religiooni teemal võib arutada, aga vaidlemine on sel teemal täiesti mõttetu. See on nagu maitsega, selle üle ei vaielda. Sain kohe aru, et ta on verbaalinspiratiivne piiblitõlgendaja. Ja kuna ma pole temaga absoluutselt nõus, et kuidas ta usub, et religioonis on õigeid ja valesid vastuseid, siis ei kavatsenudki ma tema küsimustele tõsimeeli vastata. Kuigi vestlus temaga oli päris põnev, sest ma pole varem fundamentaalset kristlast kohanud. Teine inimene, kes seal hoovis sel ajal istus, kui ma oma rongi ootasin, oli see austerlasest puusepp. Selline pigem 40le liginev meesterahvas. Ta oli minu jaoks veidi ebasümpaatne inimene, sest ta oli üleolev. Ilmselgelt ta teenis väga hästi oma ametiga ja ta oli uhke oma oskuste üle. Mind häiris see, et nii tema kui ka see sakslasest administraator rõhutasid seda, kui lihtne on sakslastel ja austerlastel tööd leida välismaal, sest kõik teavad ja usaldavad n-ä saksa Ordnungit. Sakslased töötavad tõepoolest väga süstemaatiliselt ja korralikult. Nad kõrvutasid oma ordnungi ida-eurooplaste kahtlase tööeetikaga ja laiskusega. Ma ei tea, kui palju seal tõetera on, aga võib-olla tõesti on Euroopas ida-eurooplastel raskem tööd leida, ma pole veel aru saanud, milline kuulsus meil siin on.

Kui kell lõi, oli mul nii kahju ära minna. Ära minna Nizzast, aga ka sealt hotellist. Seal oli nii palju huvitavaid ja toredaid inimesi, samas kui siin Grenobles mul on ainult üks Ika. Nizzast Grenoblesse sõitsin TGVga, mis on Trains à Grande Vitesse ehk ülikiirrongid, mis sõidavad kiirusega kuni 300 km/h. See rong sõitis nii vaikselt, et isegi kõhukorinat oleks võinud kuulda. Müstika.

Prantsuse Riviera (Nice, Monaco)

2009-10-04T03:58:00.000-07:00

Õhtul hilja jõudsin lõpuks Nizzasse (aka Nice). Oli eelnevalt seal ühes hotellis reserveerinud endale koha n-ö magalatoas, see tähendab sellist noortehosteli moodi asja, kus ühes toas magavad võõrad inimesed ja vets ja vannituba on koridoris. See oli päris huvitav kokkusattumus selle hotelliga. Nimelt kui kirjutasin neile meilis, et soovin reserveerida kohta, saatis mulle broneeringukinnituse vastu üks eesti nimega naine - H. Rääkisin sellest emale ja tema oli sellest juba kuulnud. Üks tema kooriõde oli emale rääkinud, kuidas tema tütar, kes elab ja töötab Nizzas, küsis ta käest, ega ta Triin Sakermaad ei tea. Maailm on ikka tibatilluke. Kui ma aga hotelli jõudsin, oli kell nii palju, et H. ei olnud enam tööl. Ma olin sellest pikast ja (pervo)seiklusterohkest päevast nii väsinud ja tüdinud, et mõtlesin, et heidan kohe magama. Hotelli jõudes aga võttis mind vastu nii sõbralik ja tore noormees-administraator, et leidsin kuskilt energiat, et öist Nizzat vaatama minna. Käisin veel eelnevalt dušši all, mis oli ka omaette seiklus, sest seal hotellis töötab dušš žetooniga ja aega end seebitada ja loputada on 6,5 minutit. Sportlane nagu ma olen, jõudsin ära käia lausa 6 minutiga.
Üldiselt olin juba sõbraliku vastuvõtu tõttu nii positiivselt Nizza suhtes meelestatud ning ei pidanudki pettuma. Nizza on kindlapeale kõige lahedam linn, mida ma oma reisil külastasin. Seal toimub lihtsalt nii palju, nii palju rahvast, samas piisavalt palju ruumi, et ei tunne end seal linnas üleliigsena, nagu Cannes's oli - täielik ülerahvastatus. Jalutasin mööda kuulsat Promenade des Anglais'd, mis on 8km pikkune ja 8realine mereäärne maantee, ühes ääres säravad luksushotellid ja teises ääres kivine rand ja täiskuu paistes meri. Promenaadil jalutab ka õhtul hilja väga palju rahvast.Istusin veidi aega promenaadil, vaatasin merd ja hingasin mereõhku (pervo-rünnak) ja siis suundusin vanalinna tuntuimale tänavale Cours Saleya, kus päeval on suur lilleturg ja õhtuti on terve tänav täis restorane. Kuna olin päeval ainult saia söönud, nägid kõik need road, mida inimestele ette toodi nii isuäratavad välja. Õnneks leidsin ühelt teisel rahvastatud väljakult suure jäätise leti. Seal oli üle 50 maitse jäätiseid: šokolaadi-ingveri, šokolaadi-tšilli, oliivi, rosmariini, meloni, viigimarja jne. Igasuguseid eksootilisi ja vähem eksootilisi maitseid, mida oskad ette kujutada. Mina võtsin jasmiini ja mingi tundmatu puuvilja jäätise, mis osutusid nii uskumatult heaks, et see pani minu õhtule ilusa punkti. Otsustasin siis tagasi hotelli jalutada (pervo-rünnak), kus minu toas ootasid mind kaks sõbralikku vene poissi. Tuli välja, et siin hotellis on segatoad. Peale norskamise ei häirinud need tüübid mind üldse.

Järgmisel hommikul sõin croissanti ja jõin cafe au lait hotelli hoovis. See hotell meenutas mulle väga sellist tõelist noorte backpackerite hostelli, nagu neid leidub igal pool Euroopas. Erinevad inimesed saavad kokku ja arutavad maailmaasju ja sõbrunevad omavahel ja moodustub selline perekonna taoline ühendus vaid mõne tunni jooksul, mis kestab kogu sinu sealoleku aja. Sellist sõbrunemist olen varem kohanud vaid noortehostelites, hotellides hoiavad inimesed tavaliselt omaette. Istud seal hoovis, jood kohvi ja sinuga liitub kanadalane, keda sa nägid eelmisel õhtul paar korda ja kes jätab sinuga hüvasti, sest ta lahkub Nizzast ja soovib sulle head reisi. Sellised vahetud ja sõbralikud inimesed annavad alati nii palju positiivset energiat.

Nizza vallutamist alustasin vana lossimäe otsa ronides, kus avanes imeline panoraamvaade kogu Nizzale, igas suunas. See oli ka päris hea hommikuvõimlemine. Järgmisena külastasin Nizza KUMU, neil on see MAMAC: kaasaegse kunsti muuseum. Väga huvitav modernset arhitektuuri võis seal näha, kus kunst väljus n-ö siseruumidest lausa katusele. Parajasti oli käimas ühe väga huvitava ameerika kunstniku retrospektiivi näitus nagu Robert Longo. Tema tööd jätsid mulle väga sügava mulje. Teda kirjeldatakse kui kunstnikku, kes kujutab oma apokalüptilistes töödes üsna hirmuäratavalt inimkonna eksimusi, samas kaotamata usku tulevikku.
Tema töödest saab ehk veidi aimu siit:
http://www.artnet.com/Artists/ArtistHomePage.aspx?artist_id=10701&page_tab=Artworks_for_sale

Seejärel jalutasin Nizza vanalinnas ning jõudsin (täiesti ettekavatsematult?) sellele platsile, kus oli 50 maitsega jäätise lett. Seekord võtsin lõunaks šokolaadi-ingveri ja tomati-basiiliku jäätist. Tomati jäätis oli täiesti tomati maitsega, väga sürreaalne.

Pärastlõuna otsustasin veeta Monacos. Monaco pindala on väidetavalt 1,9 ruutkilomeetrit, mis teeb selle maailma väiksemaks riigiks pärast Vatikani. Mina olen täiesti veendunud, et Monaco pindala on vähemalt 10 korda suurem kui reisijuhis kirjas. Lihtne arvutus ütleb, et 1,9 ruutkilomeetrit tähendab umbes 1,38 kilomeetri pikkust ruudu külge. Täiesti ilmselgelt on Monaco moodustava ruudu küljed sada korda pikemad. Seda tõestab kolm asjaolu: esiteks ma eksisin selles miniriigis korduvalt ära, sest kaart oli väga eksitav. Kaardil polnud märgitud treppe, eskalaatoreid ja avalikke lifte, mida elanikud siin kasutavad, et ühelt tänavalt teise jõuda. Sest nimelt (teiseks) asub Monaco mäeküljelt. See tähendab, enamik teid on serpentiinid ning seetõttu on jalakäijate elu lihtsustamiseks mäe sisse ehitatud liftid ja autoomanike elu lihtsustamiseks on kogu Monaco mäe sisemus üks suur hiiglaslik parkla. Ja kolmandaks olid mu jalad pärast 5 Monacos veedetud tundi nii paistes ja nii valusad, et olin otsustanud, et mulle Monaco ei meeldi. Üldiselt Monaco on päris nunnu. Inimesed elavad pilvelõhkujates, vaatega Vahemerele ja tegelikult kui elad-töötad Monacos, siis pole autot vaja, igale poole saab jala, kui sulle meeldivad mäed. Minu jaoks ei kaalu maksude puudumine, palmid ja Vahemeri üles kõike seda ebamugavust, mis Monacos elades paratamatult on (ülerahvastatus, palju autosid-vähe parkimiskohti, MÄED ja TREPID). Jalutasin Monacos ka kuulsa Vormel1 raja ääres, käisin mäe otsas Grimaldide paleed kaemas ja seal läheduses külastasin ka Okeanograafiamuuseumit, mis oli päris tore, sest ma pole varem akvaariumis käinud. Seal oli mitukümmend akvaariumi, kus oli loodud erinevaid mere elupaiku. Näiteks Vahemere korallid jms. Väga värvikirev. Umbes poole ajast, mis ma Monacos veetsin, otsisin ma Monaco kuulsat Jardin Exotique ehk eksootilist botaanikaaeda, kus oli Euroopa suurim kogu kaktuselisi. Monacolastele ilmselt ei meeldi turistid, sest ükskõik, kas otsid kuninglikku paleed, Grand Casinot või botaanikaaeda, mitte ükski silt ei juhata sind õiges suunas. Järgmisena hakkasin Grand Casinot otsima. Võiks ju arvata, et asutus, mille pärast Monaco üldse oma rikkuse ja kuulsuse saavutas, on siin nagu pühamu ja sinna näitavad kõik tänavasildid, aga ei. Lõpuks kui õhtuhämaruses leidsin üles selle keskuse, kus asuvad Monaco kasiinod ja luksushotellid ja Grand Casino, oli mul selline tunne nagu porikärbsel liblikate läheduses. Kõik olid nii glamuursed, naistel peened õhtukleidid ja meestel frakid seljas. Hooned ise olid ka säravad ja glamuursed, aga üldiselt üllatusin, kui väike Grand Casino on. Kujutasin seda vist pigem ette mõne Las Vegase hiiglasliku kasiinona.

Lõpuks õhtul hilja Nizzasse tagasijõudes (muuseas, jällegi hilines rong tund aega!) olin nii rampväsinud, aga olin otsustanud, et täna õhtul lähen välja sööma, sellele kuulsale Cours Saleyale. Võtsin eelroaks Nizza salati, pearoaks kalmaarirõngad ja magustoiduks õunakoogi, kõrvale loomulikult mitu klaasi veini. Toit mingi kokakunsti tippsaavutus polnud, aga kõhu sai täis ja üsna maitsev oli ka. Sain hakkama Nizza kesklinnas 22 euroga, seal sees oli ju ka vein. Restoranis veini juues hakkas mul nii kahju, et pean järgmisel päeval lahkuma. Olin juba rongipiletid Grenoblesse välja ostnud. Tundsin, et Nizza on küll see linn, kus ma veedaks rohkem aega, kus on ka põhjust kauem viibida ja on mida vaadata.

Pärast restorani läksin mööda promenaadi hotelli, mille hoovis oli väike koosviibimine. Seal oli üks austraallane, kes töötab Nizzas kelnerina (ei räägi prantsuskeelt), austerlane, kes oli puhkusel, kuid muidu töötab igal pool Euroopas puuseppana-mööblirestaureerijana, poola neiu ja vene poisid, kes oli lihtsalt reisil, rootsi-ameeriklane, kes tuli aastaks Prantsuse-Rivierale ning otsis tööd teenindajana, Lõuna-Aafrika abielupaar, kes olid Nizzas mesinädalatel ja see sõbralik hotelli administraator, kes oli tegelikult sakslane, aga elanud Nizzas juba 5 aastat. Omavahel räägiti ingliskeeles ja minu jaoks oli nii huvitav kuulata, miks nii erinevad inimesed on kõik Nizzasse jõudnud. Mujal maailmas on see väga levinud, et noored lähevad aastaks välismaale tööle, kogemusi saama, keelt õppima, mida iganes. Samas oli selles seltskonnas ka mitu inimest, kellel ei olnud esialgu mingit kavatsust tagasi kodumaale minna, ning kõige huvitavam oli, et nad pidasin end lihtsalt eurooplasteks. Eurooplane nagu rahvus. See tundus mulle nii põnev, kuidas oma sünniriigi vastu neil suurt patriootlikkust ei ole, aga näiteks seda rootsi-ameeriklast, kes kolis Ameerikasse 5aastasena, kutsusid nad n-ö kodumaa reetjaks, kuna lahkus Euroopast. Enamjaolt oli inimesi Nizzasse tõmmanud Prantsuse Riviera kuulsus - glamuur, palmid, Vahemeri, palavus ja see raha, mis siin liigub, tänu suurele turismindusele. Paljud minu välismaalastest sõbrad on sarnased "eurooplased": portugaallased ja inglased, kes elavad Saksamaal ja sakslased, kes elavad Hispaanias. Siin, Lääne-Euroopas, on nii lihtne olla "eurooplane". Vahemaad pole nii suured, infrastruktuur on arenenud, distants sõprade ja perega kuskil kodumaal pole mingi takistus. Eestis tundub mulle alati, et kui keegi lahkub Prantsusmaale, Saksamaale, Iirimaale tööle-elama, on see midagi lõplikku, nagu seda inimest ei näeks enam kunagi, nagu ta koliks teisele planeedile.

Üldiselt ma polnud nõus kõigega, mida seal laua taga räägiti. Näiteks väitis see sakslasest adminn, et talle meeldib elada riigis, kus tema tagahoovis kasvab palmipuu ja päike alati paistab. Ma olen kindel, et see pole tegelik põhjus, miks ta Nizzas elab. Paari sõnaga vihjas ta sakslaste suunurgad-allapoole-mentaliteedile, mis teda sealt ära ajas, millest ma saan juba palju rohkem aru. Ka Eestis on seda vingumist ja virisemist nii palju, et seda ei jõua ära kuulata, ja inimesed, kes on emotsionaalsed švammid ja kes tunnetavad seda kollektiivset rahulolematust rohkem, peavad oma õnne ja tervise nimel mujale elama minema, näiteks Nizzasse. Aga inimesed ei ole Nizzas või ükskõik kus Prantsusmaal rõõmsamad lihtsalt sellepärast, et siin on palmid ja päike. Ja kui inimesed Eestis ütlevad: "Mis neil viga õnnelik olla, neil paistab seal kogu aeg päike!", siis ma tahaks neile meelde tuletada, et "mis sul viga SIIN õnnelik olla?". Mis on Prantsusmaal, mida Eestis pole? Iga mees on oma õnne sepp ja selle asemel, et viriseda ja mõelda, isver kui tore oleks elada kuskil palmi all, siis pakun mina välja kaks lahendust: a) sa kolidki sinna palmi alla elama ja oled jube õnnelik või b) sa oled oma õnne sepp, leiad oma õnne seal kus sa oled ja oled siiralt rahul oma eluga. Ma arvan, et depressiivsus Eestis on veel mingi relikt vanadest mõtemallidest ja ma loodan ja usun kogu hingest, et mina oma eluajal näen seda, kuidas inimesed Eestiski on siiralt rahul ja õnnelikud.

Olen tähelepannud, et see mida prantslastel on ja mida meie veel veidi kardame on carpe diem suhtumine, mis on küll klišee, aga ometi tõsi. Prantslased julgevad minna lõunale ja juua klaas veini, istuda päikese käes ja nautida head vestlust hea sõbraga, jalutada pargis, kui on ilus ilm, sõita karusselliga, kuigi see on "titekas", nautida söömist jne. Nad oskavad ja julgevad nautida neid väikesi asju elus, mis ongi tegelikult need asjad, mis meid õnnelikuks teevad. Meie kardame veel, et kui me elu eest töö juures ei raba ja kui me teeme midagi teistmoodi ja innovatiivselt, et siis me jääme millestki ilma ja me ütleme endale alati (veidi utreeritult): "Ma joon veini ja söön juustu siis kui lapsed on suured ja mina olen pensionil." Aga kui sa pole siiamaani lubanud endale aega maha võtta, siis miks sa arvad, et sa seda kunagi hiljem teha oskad? Alati võib leida vabandusi "Elu võivad nautida need, kellel on aega ja raha", aga sul on antud üks elu, ja kas siis lihtsalt sellepärast, et sul pole miljonit pangaarvel, sa lased selle üheainukese võimaluse käest ja ei naudi mitte ühte minutitki oma elust? Ma tean igasuguseid inimesi igasuguste pangaarvetega ja sellist korrelatsiooni ei eksisteeri, et mida rikkam inimene, seda õnnelikum. Millal me ükskord aru saame, et ükskõik, kui palju me tööd rabame ja raha teenime, aga aega enda ja teiste jaoks ei jäta, siis me ei saa ka kunagi õnnelikud olla?
Pikk jutt, sitt jutt...

Prantsuse Riviera (Cannes, Antibes)

2009-10-03T07:30:00.000-07:00

Järgmisel hommikul pärast kosutavat und pidin jõudma kell 8.10 Marseille rongile, et seal ümberistuda Cannes'i rongile. Hostelis sai hommikut süüa aga alates 7.30. Nii ma siis mõtlesin, et teen oma elu põnevaks, kugistan paari minutiga saia ja kohvi alla ja panen täie auruga teisele poole linna rongijaama. Kartsin nii väga rongist maha jääda, aga jõudsin ilusti 8ks juba rongijaama (ma kordan, linnades on vahemaad nii petits-petits). Astusin siis perroonile, kust pidi väljuma Marseille rong ja vaatan, et perroonil seisab ikka veel rong, mis pidi väljuma kell 7.00. See tähendab, et mingil põhjusel ei saanud see rong väljuda, mis tähendab, et minu rongki ei väljunud seetõttu õigel ajal. Täpsemalt öeldes see väljus 2 tundi hiljem. Nii palju siis kuulsast prantsuse täpsetest rongigraafikutest. Ma tundsin suurt muret, sest olin juba pileti ostnud ka rongile, mis pidi Marseillest Cannesi väljuma. Aga Marseillesse lõpuks jõudes ei pidanud ma midagi tegema, kui lihtsalt uut regionaalset rongi ootama Cannesi, ei mingit pileti vahetamist, juurde maksmist ega midagi. Regionaalliinidel sõites ei pea kohti reserveerima, seetõttu see nii lihtne oligi. Mul oli uue rongini poolteist tundi aega, mõtlesin siis Marseillesse turgu otsima minna, et veidi lõunat süüa, kell oli siis juba 12. Eelmisest korrast, kui Margoti ja Miku ja ülejäänud gängiga Marseilles käisime, mäletasin, et vanalinn on rongijaamast jube kaugel ja et ilmselt pean rongijaama läheduses mingi turu leidma. Aga ma mäletasin valesti. Vieux port (vana sadam), mis on üsna vanalinnas, oli paarisaja meetri kaugusel rongijaamast ja leidsin isegi selle sama turu üles, kus me iga päev nektariine ostmas käisime. Vanade aegade meenutuseks ostsin taaskord sealt nektariine. Marseille on suur ja elav linn, kus on väga suur alžeerlaste osakaal. Ligi 50% kui ma ei eksi. Seetõttu on ta üsna eksootiline ja mitte väga prantsuslik. Nii et Marseilled mina kindlasti Prantsuse Riviera alla ei paigutaks.

Lõpuks istusin ma Cannes'i rongis tühjas kupees, kus minuga liitus üks noor seljakotirändurist naine ja kena viisakas noormees, kes arvas, et ma olen Belgiast(?). Lugesin rahulikult ajakirja, kui tunnen, et noormehe jalg riivab minu jalga. Mõtlesin esialgu, et küllap kogemata, aga selgus, et see oli väga taotluslik, kuna ta kordas seda liigutust veel. Liigutasin siis oma jala ära, ise mõeldes, et mida see noormees endast õige arvab ja mida ta taotled rongi kupees, kus istub veel teinegi inimene? Ilmselt ta nägi, et ma ei võta vedu ja enam ei püüdnud mu jalga riivata. Nii ma siis lugesin ajakirja edasi, kuid tundsin pidevalt enda peal tema räpast pilku. (seda ma mõtlesingi, kui ütlesin, et nii hea oleks burqat kanda). Vahepeal ta pani käe püksitaskusse ja kratsis oma kubet. Mõtlesin: "Võib-olla Prantsusmaal on kombekas avalikult kubet sügada, kes olen mina, ida-eurooplane, et kultuurirahvaste kombeid kritiseerida." Aga ta jäi seda kratsimisliigutust väga kauaks tegema. Pilk ikka veel minu peal. Seejärel võttis ta oma mobiili välja, mängis selle peal natuke, muutis oma istumisasendit ja pani käe avalikult sinna kohta ja hakkas jälle kratsima. Võib-olla tal olid kirbud. Ma ei tea. Aga see piinlik ja väga ebamugav olukord kestis tund aega. Vahepeal ta püüdis saada ka selle teise noore naisterahva tähelepanu, kuid ilmselt ei osanud ka see neiu kuidagi reageerida sellisele avalikule perverdile. Üks hetk, (parem hilja kui mitte kunagi) küsisin ta käest: "Kas sul on mingi probleem?" Ta vastas üllatunult: "Ei ole, sa oled ilus tüdruk." Ma ei teadnud, kas naerda või nutta. Tema jaoks see oli ilmselt piisav põhjendus tema haigele käitumisele, seepeale ma ütlesin talle (nii kahju, et ma ei oska prantsuskeeles sõimata), et ta on väga imelik. Selgus, et see oli piisav solvang ja ilmselt alandatuna lahkus ta meie kupeest. Pärast seda tüüpi ajab mind nüüd igasugune ligitikkumine nii närvi, et ma kaalun 20 kilo juurde võtmist ja suusajopes ringikäimist. Kuigi mul on kahtlane tunne, et ilmselt ei takista neid kohalikke kiimakotte isegi see mitte. Oluline on, et sa liigud ja hingad, mida muud ühel mehel vaja? ÖÄK.

Aga ma põhimõtteliselt ei lase teistel inimestel oma tuju rikkuda, seega läksin rõõmuga Cannes vallutama. Ma enam ei viitsi igast ligitikkujast pikemalt kirjutada, nii et ma kasutan siin märksõna 'pervo-rünnak' igakord, kui keegi ilge libedik püüab oma mesijutuga midagi edutult saavutada. Niisiis jalutasin "glamuurses" Cannes'is (pervo-rünnak, värvitud ripsmetega ja solaariumi päevitusega). Cannes on ülipisike linn, ülikitsaste tänavatega, kus liigub ilmselgelt liiga palju autosid ja inimesi. Muidugi on kõik teed ääristatud ülikalliste firmamärkide butiikidega nt Louis Vuitton, Chanel jms ja 5tärni hotellidega nagu kuulus hotell Carlton, mille kaks kuplit on kavandatud mingi kurtisaani tisside järgi. Minu arust see hotell kirjeldab kogu Cannes'i olemust üsna hästi. Üldiselt on see täiesti tavaline linn: kuulus Cannes'i filmifestivali palee on täiesti tavaline konverentsimaja. Glamuurseks muudavad selle linna kõik need rikkad ja kuulsad, kes siin käivad. Kui aga natuke sellest kesklinna osast välja jalutada, eriti just boulevard de la Croisette'st eemalduda, siis on see mõnus Vahemere äärne linnake. Boulevardi ääres on loomulikult kõik rannad reserveeritud boulevardiäärsetes hotellides viibivatele tõusikutele, aga veidi linnast väljas on ka rahulikum, vähemrahvastatud rand, kus ma pikutasin. Vesi oli täielik supp.
Järgmise peatuse tegin Antibeses. See on samuti üks pisike linnake Vahemere ääres, kus Cannes'i filmifestivali aegu käivad staarid pidutsemas ja kus paikneb Picasso muuseum suures Grimaldide lossis, mida Picasso kasutas 1946. aastal. Avastasin ühes turistiinfos brošüüri lugedes, et täiesti juhuslikult olen oma reisi kavandanud kõik need linnad, mida Picassogi on külastanud: Avignon, Arles, Cannes ja Antibes. Kahjuks oli muuseum juba kinni, kui ma sinna jõudsin. Antibes meeldis mulle palju rohkem kui Cannes. Üllatuslikult oli ka selle vanalinna tänavad turiste täis, aga vahemereäärse linnakese eluolu oli siin palju rohkem tunda. Antibeses tegin ka esimese kohustusliku backpackeri lõuna. See koosneb saiast, juustust ja veinist, minu puhul õunasiidrist. Ma ei taha enam saia.

Provence

2009-10-02T11:28:00.000-07:00

Et sellest ei saaks maailma pikimat (igavamat?) postitust, kirjutan ma siia oma backpacking tripist maakondade kaupa.

Esimesena hüppasin rongilt maha esmaspäeval kell 10 Provence's (loe: provää(nasaalne)ns, nagu Imre Kose alati ütleb: "šefid baziilikuvarred gazvavad Proväänsis") Avignonis. Teatavasti on Avignon see linn, kuhu 1309. aastal kolisid paavstid, et seal resideeruda 1377. aastani. Nii et seal on üks suurem ja üks väiksem paavstipalee ja vanalinn mahub kenasti paavstide kaitseks ehitatud müüride vahele ära. Vanalinn on üsna pisike, nii pisike lausa, et tänavad on täpselt nii kitsad, et üks auto mahub seal sõitma, ja jalakäijagi ei mahu auto ja maja vahele, nii et igakord kui auto tuli, pidin kuskile ukseavasse varjuma, et must üle ei sõidetaks. Jõudsin poole päevaga paleedes ja kuulsal Avignoni sillal käia ja Provence linna õhku hingata. Muuseas, ma lugesin ühte reisikirjeldust, kus mainiti, et lavendlilõhn jääb Provence' külastamist igavesti meelde tuletama. Tõepoolest, Provence's on suured lavendlipõllud ja linnades müüvad kõik turistilõksu putkad lavendlilõhnalisi seepe, õlisid, lõhnakotikesi jms. Mõnus oli jalutada vanalinnas lavendlilõhn pidevalt ninas. Ja suus. Nimelt müüakse Provence's ka lavendlimaitselist jäätist. Ma ostsin ka pallikese. Kartsin, et ilmselt on see seebi maitsega (lavendel on ju peamine seebilõhnastaja), aga tuli hoopis välja, et lavendli jäätis on maailma parim jäätis (koos šokolaadi, tiramisu, kookose, pistaatsia, Häagendazi, Ben&Jerry's jne jäätistega). See oli üllatavalt hea maitsega: puuviljane, kerge, ergutav, üldse mitte raske ja läila maitsega. Mmmm...

Järgmine peatus oli pärastlõunal Arles. Kõigepealt otsisin üles noorte hosteli, et oma ranitsa ära panna ja siis suundusin linna kohta otsime, kus süüa saab. Ma ei tea, mitu korda peab üks blondiin erinevates linnades restorane valel kella ajal otsima, et ta lõpuks aru saaks, et prantslased söövad lõunat kell 12-15 ja õhtust kell 20-23. See tähendab, et ainult nendel kellaaegadel on võimalik süüa saada. Arlesi jõudsin kell 17 ja selleks ajaks oli lõunaaeg läbi ja õhtusest söömisest ei teadnud ma veel selleks hetkeks midagi. Taaskord astusin siis boulangerie'sse, kus ostsin Quiche Provencale (baklažaani ja sibulatega) ja šokolaadisaiakese. Šokolaaditükkidega saiad on prantsusmaal nii populaarsed, huvitav, miks Eesti neid üldse ei tehta. Pärast väikest einet kai peal (nagu iga linn Prantsusmaal, nii asub ka Arles jõe ääres), jalutasin linnas ringi. Ka Arles on tibatillukese vanalinnaga, kitsaste tänavatega Provence' lavendlihõnguline linnake. Paljudes Prantsusmaa linnades on ka roomaaegseid varemeid ja amfiteatreid. Arlesi amfiteater on üks paremini säilinud Provence's. Üldiselt ma ei viitsi Rooma varemeid vaadata, eriti kui nende eest peab maksma, sest ma olen Kreekas/Itaalias neid juba piisavalt näinud ja peale selle on nii Kreekas kui ka Itaalias vanad ehitised rohkem ehitise moodi kui lihtsad kivihunnikud, kus pead ette kujutama, et see võis kunagi olla mingi maja.

Janika: Ei, ma ei võta osa võistlusest "One week France", aga tegelikult nendes pisikestes linnades pole lihtsalt võimalik kauem viibida, kui mõned tunnid. Need on tõesti tibatillukesed. Aga ühe valearvestuse ma tegin küll, sellest hiljem...(järgneb)

Bastille

2009-09-27T12:36:00.000-07:00

Täna hommikul koputas mu uksele Ika, kes käis just ühika lähedal olevas pargis jooksmas ja tuli mind linna kutsuma. Ise üleni higine ja haisev. Kes suudaks sellisele kutsele "ei" öelda? Miks ta ei võinud käia end kodus pesemas ja siis inimesena minu uksele koputada, I will never know. Tema mõtted liiguvad minule tundmatuid radu mööda. Igatahes, käisime Ikaga Grenoble Bastille's. See on vanaaegne kindlus mäe otsas, kuhu saab köisraudteega. Ilm oli üsna selge ja seega avanes sealt hea vaade. Terve Grenoble oli laotunud meie silmade all ja linnakest ümbritsevad mäed olid ka võimsad. Isegi Mont Blanci näeb sealt, kui pilved seda just ei varja. Mäest tulime alla jala, päris pikk ja väsitav reielihaste töö oli see. Aga ärge muretsega, ema ja isa! Minu lõualott ja värisev tsellu ei kao kuskile, sest pärast sõime palju pizzat.
Pizza kõrvale arutasime sellisel põneval teemal nagu islami religioon. Sarkozy on avalikult kritiseerinud kohalike moslemi naiste burqa (mustade hõlstidega keha pealaest jalatallani varjamine) kandmist, kuna see riietus vähendab meeste ja naiste võrdsust. Prantsusmaal on islami ekstremistid marginaalne nähtus. Telekast tuli üks saade, mis rääkis paaris naisest, kes on täiesti tavalised prantslased, aga otsustasid islami usku konverteeruda ning teevad seda väga ekstreemselt. Kandes mitte ainult burqat vaid ka niqabi, mis on näokate. Turul käies tekkis neil sõnelusi mitme islami usku naisega, kes ei kanna burqat ning kes väitsid, et need musta riietatud naised on ekstremistid ja ei vaadanud neile üldse mitte hea pilguga. Huvitav, et ühe religiooni sees on mitu erinevat vaadet usulistele kommetele. Üldiselt, siin Prantsusmaal ma saan aru küll, miks naised riietuvad üleni musta pealaest jalatallani. Kui iga nurga peal on mingid kiimaste pilkudega mehed oma nõmedate kommentaaridega ja mõttetute tähelepanekutega, siis teeks selline keha varjav riietus selles mõttes naise elu mugavamaks küll. Teisalt seda saadet vaadates olid sellise elu puudused nii ilmselged: usu range praktiseerimine muutis nii töö leidmise kui töö tegemise raskemaks, isegi sõbrannade juures käimine oli takistatud, kui sõbrannadel oli mees kodus.
Ja ühel hetkel põrutas mind arusaamine, miks minu ühikas on vetsu põrand alati märg. Minu majas on ju suur enamus elanikke islami usku ja kes teab islami usust midagi, teab ehk ka nende vetsu kombeid. Ma olen täiesti šokeeritud. Üldiselt peab ära märkima, et Prantsusmaal on maailma kõige õudsemad vetsud. Rumeenias ja isegi Türgis olid näiteks väga puhtad, korralikud ja hästi varustatud vetsud. Siin pole esiteks tualettpottidel istmeid, ei ühikas ega raamatukogus ega hostelites ja alati on põrandad räpased. Siin ilmselt pole inimesi, kes tahaks sellist tööd teha. Ma ei tahaks nii robustseid järeldusi teha, võib-olla on see nii ainult Grenobles?

Siin on üks link prantsuse telekanalitel jooksvale väga humoorikale reklaamile, mille mõistmiseks pole keelest vaja aru saada:

http://www.youtube.com/watch?v=X7MVtgXMclI

Integreerumine

2009-09-23T06:49:00.000-07:00

Eile õhtul oli campuse baaris üks "väike" pidu kõikidele välismaistele tudengitele. Ma küll aru ei saanud, et seal välismaalasi oli, kõik rääkisid eriti soravalt prantsusekeeles. Mul tuleb praegu ainult "Mökk-mökk". Rahvast oli küll meeeeeeletult. Noored tulevad kohale kahel põhjusel: a) seista terve õhtu ülipikas baarileti sabas, et osta üks õlu b) alustada vestlust võõraste inimestega. Kusjuures õhtud on siin nii soojad, et pidu oli peamiselt väljas, sees käidi ainult õllut juurde ostmas.

Alustasin õllejoomist, ehk siis tuleb keel soravamalt (etteruttavalt ütlen: tuleb ta jeee). Pärast teist 250 ml klaasi, läks süda juba väga pahaks. Tuleb välja, et ma pole õllejooja, kes oleks seda arvanud? Sain tuttavaks oma tuutoriga, keda ma olen siiani kohanud ainult postkastis. Samuti sain prantsuskeelt harjutada ühe tuneeslasega, kelle prantsuse keelest ma sain imehästi aru, kuigi ta rääkis seda väga soravalt. Ilmselt ta räägib prantsuskeelt küll vabalt, aga teatud aktsendiga, mistõttu ta ei vea kõiki sõnu kokku üheks ühtlaseks lalinaks, mis enamasti prantslastelt suust välja tuleb. Kohtasin ka paari inglise tüdrukut, kes ütlesid, et nemad on juba palju eestlasi Grenobles kohanud.

Koduteel (pidin hakkama kell 00 juba liikuma, sest trammid lõpetavad kell 1 töö) sattusin trammis ameeriklaste kõrvale, kes samuti liikusid campusest kodu poole. Nende juttu oli nii põnev pealt kuulata. Ma ei kujuta ette, kui raske võib ameeriklastel/inglastel olla, kunagi ei saa salajuttu rääkida, terve maailm mõistab sind. Igakord, kui ma kuskil ameeriklasi kohtan, sattun ma nii vaimustusse, sest minu jaoks on iga ameeriklane justkui Obama vennapoeg või Madonna usaldusisik. Ühesõnaga: kuulus. Nad on nii huvitav rahvus, nagu nad oleks just kinolinalt maha astunud. Sama teatraalsed, sama ülepakkuvad, ja samas nagu väga halvad näitlejad. Nende nägudel ei kajastu kunagi see, mida nad parajasti ütlevad. Nad kasutavad alati ülivõrdeid ja vaimustust kirjeldavaid väljendeid, kuid väliselt on nad väga rahulikud. Me läksime ühe ameerika poisiga samas peatuses maha ja ootasime uut trammi. Ka tema on värviline, kuigi see ei kajastunud tema nahavärvis. See viis, kuidas ta rääkis ja zestikuleeris oli nii tore. Ja tema naer oli väga vali ja ootamatu - "HA-HA". Nagu loeks kuskilt maha HA-HA!. Näos ei mingit naeratust. Lihtsalt kaks korda HA. See oli nii naljakas. Ma leian, et ameeriklastega on nii lihtne rääkida. Nad on nii harjunud small talki tegema. Ja nad reageerivad alati sinu poolt öeldule, isegi kui see on vaid sõnades. Tema oskas ka prantsuse keelt. Aga ma olin juba nii väsinud, et ma ei suutnud enam prantsuskeelt mõelda, nii et temaga ma sain kolmandat korda Prantsusmaal ingliskeelt rääkida.

Ilm on täna jälle suvine: 26 kraadi, päike paistab, riides käiakse nagu südasuvel. Kodust saabus ka hädaabipakike eesti šokolaadi ja kiirkeetjaga. Üliõpilased oskavad väärtustada pisiasju elus, mida me tihti peame enesestmõistetavaks. Kas te üldse kujutate ette, kui mugav on, kui sul on oma WC ja oma dušš (mina ei tea seda tunnet)? Kas te teate, kui hea on, kui sa saad poes piima ja jäätist osta, sest sul on külmkapp? Kui hea on küpsetada ahjus kooki? Kui hea on keeta kohvi? Ma olen nüüd jälle veel õnnelikum, sest sain kiirkeetja, et hommikul ja õhtul teed keeta. Õnn!

Ei jõua ära oodata järgmist nädalat. Plaanin esmaspäeval Avignoni (paavstipalee) sõita, sealt edasi Arlesi. Teisipäeval jätkan Cannes ja Antibesiga (Picasso muuseum). Kolmapäeval Nizza ja Monaco. Nii tore-nii tore! Ja seal on kraade 29!!! Hoirassaa!

Dîner à Guinea

2009-09-21T02:39:00.000-07:00

Eile õhtul käisin Ika juures tema kodumaa, Guinea kohalikku kööki maitsma. Ta väitis, et ta on hea kokk. Söögiks oli couscous vürtsika lihakastmega. See, kuidas ta couscousi tegi, oli küll huvitav. Ta tegi seda aurutajas, selline spetsiaalne aparaat, mis auruga küpsetab riisi ja couscousi jms. Lihakaste oli minule meeltmööda - vürtsikas. Selline kompottsoust: paprika, sibul, porgand, kartul, hapukurk jms.

Ma mõtlesin endamisi, et huvitav, kas seal, kust ta tuleb, on kahvlid ja noad, Guinea on ju päris Aafrikas. Aga siis pahandasin endaga, et ma nii stereotüüpselt mõtlen. Lihtsalt seepärast, et keegi on Aafrikast pärit, ei tähenda, et nad söövad vähem tsiviliseeritult. Üks hetk Ika küsib: "Oled sa kunagi kätega söönud?" Mul vajub suu lahti ja küsin: "Kas te kodus sööte siis kätega?" Sellepeale ta vastab, et muidugi mõista. Siis ma vaatan seda toitu taldriku peal ja mõtlen, kuidas on võimalik couscousi JA kastet kätega süüa. See tundub väga keeruline ja ebamugav. Pärast on kõik kohad seda toitu täis, käed ja süli. Nii ma talle ütlengi. Tema vastab aga selle peale, et tema jaoks on kahvli/lusikaga palju ebamugavam süüa. Nad oskavad küll kahvlit ja nuga kasutada, aga nad ei tee seda. Kätega süües on parem.
No ma ei tea. Vaata, kui palju erinevaid inimesi on päikese all!

Laupäev Lyonis

2009-09-20T02:36:00.000-07:00

Eilse päeva veetsin niisiis Lyonis. Grenoblest Lyonisse sõidab rong 1,5 h. Jõudsin Lyoni 10.15. Lyonis elab üle 400 000 inimese, see on väga suur linn. Seetõttu kartsin pisut, et kui ma tahan kõike linnas näha, mida vaadata tasub, siis ei jõua ma viimasele rongile tagasi. Aga ma alahindasin oma võimeid. Kella 17ks oli mul kogu vanalinn läbi jalutatud, kõik olulised vaatamisväärsused vaadatud ja isegi kolmes muuseumis käidud. Sportlane!

Lyon meenutab mulle väga Pariisi oma jõeäärsete kaldapealsetega ja kõrgete puudega ääristatud avenüüdega. Huvitav, et Prantsusmaal on jõed hoopis teist värvi kui Eestis. Siin nad on sellised helesinised, mägijõed. Eestis on nad ju pigem mudakarva. Samuti on Lyonis olemas hiiglaslik gooti katedraal (nagu Notre-Dame) ja mäe otsas paistis isegi Eiffeli torn (kohalik raadiotorn), mis oli siiski märkimisväärselt väiksem kui tema suur vend. Kahte suurt keskset väljakut ühendab seal suur ja lai jalakäijate tänav, mis on ääristatud kõikvõimalike tuntud ja vähemtuntud poodidega. Ma otsustasin, et ma ei hakka neisse väga sisse tikkuma, sest arvatavasti on Mango kollektsioon Lyonis sama, mis Grenobles. Samuti kartsin ajahätta jääda. Igal paarisaja meetri tagant oli prantslastel väga armastatud battiseried ja sandwichi letid, mida nad vist armastavad veel rohkem kui croissante. Ja ei saa neid süüdistada, need võikud on ikka VÕIKUD. Sai pikupidi pooleks lõigatud, täistopitud igasugu kraami, erinevaid võikuliike on üle kümne (Bostoni võiku, New Yorki võiku, Tandoori kana võiku jms) ja need käivad veel grilli pealt ka läbi, nii et nad on mõnusalt krõbedad ja soojad. Mitte et ma teaks, sest neist putkadest pidevalt mööda jalutades ja vesistades, mõtlesin, et premeerin oma rasket turistitööd hiljem korraliku Lyoni kööki kuuluva maiuspalaga, mitte triviaalse sandwichiga. Aga Starbucksist käisin ikka läbi, sest seda meil Grenobles pole, kurat.

Olin teadlikult valinud just selle nädalavahetuse Lyoni külastamiseks, sest praegu toimub seal Lyoni X kunstibiennaal ja kõikide muuseumide külastamine on tasuta. Käisin Lyoni kunstimuuseumis, kus nägin Picassot, Monet’, Légeri, Matisse’, Rubensi ja palju teisi. Käisin ka veel kangamuuseumis, kus olid eksponeeritud kangaid alates 6. saj. pKr. Teatavasti on Lyon ju Prantsusmaa siidipealinn. Ja lõpuks külastasin Vieux-Lyonis asuvat marionettide muuseumi. Vieux-Lyon on Lyoni vanalinn, mis asub mäeküljel. Sain mägiraudteega tippu sõita, kus avanes vaade Lyonile ja kus asuvad vanad rooma teatrid. Kell oli 17 ja kuna oli kõik ära vaadanud, mida reisijuht soovitas, otsustasin kõhutäit otsima minna. Silmaring soovitas mingit suurt, elavat, odavate hindade ja kohalikku toitu serveeria hea teenindusega Brasseried, mis asus teisel pool kesklinna. Otsustasin siis sinna poole astuma hakata. Kohale jõudes kostus saalis ritsikaid ja hundi ulgumist: saalis, kuhu mahub ligi 500 inimest, istus 6 inimest. Sellest hoolimata palusin menüüd vaadata. Road olid huvitavad aga üsna kallid. Sellest hoolimata mõtlesin, et võin ju endale korra midagi head lubada. Ootasin seal 10 minutit teenindajat, kes must korduvalt mööda käis, kuid mind ei kavatsenudki teenitada. Ilmselt nad ei tahagi minu raha, ning jalutasin minema. Nii palju siis Silmaringi toidukohtade soovitusest. Kõht oli ikka väga tühi ning jalutasin tagasi kesklinna, kus nägin päeval nii palju igasugu battisseried ja sandwichi putkasid. Kadunud! Putkad olid kokku pandud ja ära koristatud. Ilmselt ka prantslased teavad, et pärast 18 ei tohi süüa. Ühe tunniga oli linnast kadunud ka suur osa inimestest. Laupäeva õhtu 18-19 on ilmselt see aeg, kus kõik pöörduvad koju tagasi end ehtima, et siis hiljem linna tagasi baaridesse minna. Kell 20 oli juba linnas jälle rohkem inimesi. Aga mina ikka näljane. Leidsin Subway, mis on ka südaöösel lahti, ostsin mingi ülehinnatud saiatüki. Jalutasin veel kesklinnas ringi, vaadates öist tuledes Lyoni. Ühes kohas jõekaldal oli ehitatud suured mitme saja meetri pikkused ja mitme meetri laiused astmed, mille peal noored pidasid McDonaldsi piknikku ja nautisid vaadet (tuledes kunstimuuseumi, Eiffeli torni ja Notre-Dame basiilikat). Mõnus.

Lyonis õppisin kolme asja. Esiteks: söö, kui süüa antakse (enne kella 18). Teiseks: mina olengi tropimagnet. Selle päeva jooksul kõnetas mind 3 troppi: üks libe algeerlane, üks tõeline-kurjus-neeger ja üks joodik. Kolmandaks: prantslased ei oska boksiparkimist. Nägin kahte autot, kes lähenesid parkimiskohale samade taktikatega nagu Ika. Kas neile sellist vägivalda õpetataksegi autokoolis?

reedeõhtu

2009-09-18T05:33:00.000-07:00

Mõtlesin täna, et võtan jälle Ikaga ühendust. Olen tahtnud juba pikemat aega öist Grenoblet vaadata, aga üksinda väga ei tihka minna. Seega kutsusin Ika endaga kaasa linna peale jalutama. Kell 20.30 oli ta mu ukse taga nagu valge ilmutus, ainult et must. Tähendab, tema on ju must, aga tal olid lumivalged püksid ja kampsun. See on minu jaoks alati veider, kui mustad riietavad end üleni valgesse. Võib-olla see on nende öine riietus? Et teda näha oleks? Ma ei tee nalja. Teisalt peaks siis sama veider olema, kui me valged riietame end üleni musta? Igatahes, on reede õhtul nagu igal pool mujal maailmas ka Grenobles üsnagi keeruline leida autole parkimiskohta. Lõpuks me leidsime ühe piisavalt suure parkimiskoha isegi Hummerile. Ikal on väike kahe uksega maantemuhk, kaasaegne aga maantemuhk. Ma oleks tooli pealt maha kukkunud (kui ust poleks ees olnud), kui Ika parkima hakkas. Ma olen juba ammu tähele pannud, et ilmselt on ta autojuhiload hiljuti saanud, või siis ta on üks neist, kes ei saa kunagi asjale pihta. Alguses ma mõtlesin omaette vaikselt: “No vaatame, kuidas sul boksi parkimine välja tuleb!”. Ja oh üllatust, ega ei tulnudki. Aga need taktikad millega poiss parkimiskohale lähenes, on mainimisväärt. Nagu väike must Napoleon. Juba esimene kord kui ta parkimiskohale tagurdades, tasa aga targu, lähenema hakkas, nägin, et ta hakkas liiga hilja sisse keerama (autojuhid, mõistate mind?) ning kui ta lõpuks keerama hakkas, siis keeras ta ikka eriti suure õhinaga, nii et tema väike auto suutis selle Hummeri parkimiskohal äärekivisse sõita (STRIKE 1). Seejärel ta pusis veidi, et hoolimata äärekivist kuidagi auto äärekiviga paralleelseks saada. Muidugi ei tulnud sellest midagi välja. Nii ta siis sõitis uuesti maanteele ja läks teisele katsele. Tema teine taktika: “panen täie pasaga, siis läheb ikka täppi” kahjuks vedas ka alt. Kuigi ta tagurdas küll meeletu kiirusega, jõudis sellest hoolimata temast ette äärekivi (STRIKE 2). Selliseid kiiruskatseid oli veel mitu. Mingi hetk läks ta üle taktikale “äärekivi-šmäärekivi ehk äärekivi mind ei takista”, ning sõitis julmalt tagumiserattaga äärekivile (STRIKE X), pööras seejärel esirattad teisele poole, et auto paralleelseks saada. Mul tekkis küsimus paralleelseks millega? No lõpuks mingi imeläbi tal see parkimine õnnestus. Ma olin nutu ääre peal, sest (ma ei taha küll show offida) mina oleks sellesse hiiglaslikku boksi selle autoga parkinud 10 sekundiga, ausõna. Ja mitte diagonaalselt. Strike 10 and you’re out!

See selleks. Muidu oli tore jalutada mööda linna. Ika on väga hoolitsev. Enne ülekäigurada ta ütleb mulle, millal üle minna (roheline foor) ja millal mitte (punane foor). Mida ma ilma temata teinud oleks?
Palju suitsetavaid ja joovaid noori oli väljas. Ka Prantsusmaal suitsetab iga 0,5 noor. Istusime ühte välikohvikusse ja mina võtsin klaasi veini. Mõnus oli osa saada prantsuse öisest kohvikukultuurist. Mul on selline tunne, et Ika tunneb igat neegrit Grenobles.

Homme sõidan Lyoni. Ostsin rongireisile kaasa ka õuna ja porgandi ning Prantsuse ajakirja Robert Pattinsoniga (“kes tuleb novembris ja jaanuaris Pariisi” kiljudes nagu 1(2)2 aastane pubekas) esikaanel, et prantsuskeel harjutada.

Minu uus VISA

2009-09-18T03:49:00.000-07:00

Viimasel ajal näen päris huvitavaid unenägusid, õudusunenägusid. Näiteks viimased kaks ööd olen näinud unes, kuidas Tallinn 2009 konkursi žüriiliige kargab püsti ja pahandab väga agressiivselt, miks Voces Musicales nii valjusti laulavad, mille peale me tõuseme kõik saalis püsti ja esitame ühisloo Kochi käe all. Nii hea, et mind täna äratas vali puurimine ja kopsimine - ühikas paigaldatakse Wifit. Tere tulemast 21. sajand!

Päev on alanud päris hästi. Sain oma kohaliku pangakaardi kätte (oo ei!? - oo jaa). Aknast avanes ka väga kena vaade. Need lahmakad mäed, mis Grenoblet ümbritsevad, olid poolestanud pilved, mis kuskil mäe keskpaigas hõljusid, jättes ometi mäetipud katmata. Nii ilus. Samuti avastasin, et campuselt näeb Grenoble Bastille - kindlustus mäekünkal kesklinnas, mida ma veel pole vaatamas käinud.

Üldiselt on nii väga tore siin. Ma kujutan ette, et üliõpilasena siin linnas elada on väga põnev. Ainult mina tunnen veidi, et ma ei saa seda kõike nautida, mida Grenoble ja ülikool mulle pakkuvad, sest võõras keelekeskkond on uskumatult kurnav. Campuses jalutades kuuled küll tudengeid ingliskeelt, saksa keelt, ameerika keelt rääkimas ja siis tuleb meelde, et ma ei olegi ainuke välismaalane siin linnas. Aga üldiselt selline tunne on. Iga kord kui peab midagi rääkima (muuseas siin ei saa ingliskeelt üldse rääkida, ainult prantsuskeelt osatakse), siis satun nii paanikasse, et minust ei saada aru. Minust tegelikult ei saadagi aru. Siin viie kuu veetmine pakub arvatavasti kõige suuremat väljakutset, mida ma elus veel olen kohanud. Ma arvan, et peale prantsuskeele õppimise (mille ma loodan ikkagi detsembriks enam-vähem suhu saada), õpin ma nii palju iseendast ja sellest, kuidas inimestega suhelda. Sest selles ma olen suht äpu. Väljakutsed mulle meeldivad väga, sest nii hea on, kui need on ületatud cum laude ja siis jõulupraadi süüa tuttavate inimeste seltsis oma mõtete keeles rääkides!

Grand Place

2009-09-17T03:47:00.000-07:00

17.09.

Tuleb välja, et Grenoble on tunduvalt suurem linn, kui ma endale ette kujutasin. Siin elab 165 000 inimest, kuid ma ei uskunud, et need lisa 65001 inimest, keda Tartus pole, võiksid nii suure erinevuse teha. Esiteks on kesklinnas asuvas vanalinnas, mis on peamiselt jalakäijate tsoon va trammid ja mis on kordi suurem kui Tartus, pidevalt suurel hulgal rahvast. Teiseks kestab trammiga kesklinnast kojusõit ligikaudu 20 minutit ja kodust campusesse sõit võtab umbes sama kaua aega. Kui kujutada ette, et kesklinn asub linna keskel (üllatus), siis campus asub sellest idas ja minu kodu asub sellest lõunas. Trammid on siin kõige parem viis liikuda, mugav ja kiire ja otseteid kasutav just nagu metroo. Aga mulle suurlinnad väga-väga meeldivad ja olen rahul, et Grenoble osutus suuremaks, kui arvasin. Teha ja näha on palju, linn kihab elust kogu aeg.

Täna pärastlõunal sattusin taevasse: otsustasin poodlema minna. Terve Grenoble kesklinn on täis mitte ainult tuntud kaubamärke nagu Pimkie, Bershka, Promod, Tommy Hilfigerit ja muid Cucci-Muccisid, vaid igal tänaval leidub ka ohtrasti butiike, kus üllataval kombel polegi alati meeletult kõrged hinnad. Jalutades ühest poest välja ma juba kartsin, mis mind järgmises ees ootab: ilusaid riideid on nii palju ja nad on väga odavad, sestap olin väga rahul, et mul Prantsusmaa pangakaarti veel käes pole. See on küll tore, et Grenoble’s (mis on Prantsusmaa mõistes pigem väiksem linn) on kõik mu lemmikriidepoed olemas. Oo jaa. Kuigi, mis seal imestada, tegu on ju Dauphiné regiooni pealinnaga.

Täna avastasin veel, et trammi- ja bussipeatusel, mida mina oma kodu lähedal kasutan, on põhjusega nimi Grand Place (suur väljak). Nimelt selgus, et Carrefour (mis on kohe seal lähedal) on tegelikult ühe suurema, et mitte öelda tohutu kaubanduskeskuse osa. Sellesse kaubanduskeskusesse on proovitud ära paigutada kõik poed, mida ma täna vanalinnas juba nägin. Lisaks veel Grenoble ainuke H&M. Ühesõnaga, tuleb välja, et minu maja ees on Grenoble teine ostukeskus. Ja kui ma poleks internetist uurinud, kus asub see Grenoble ainuke H&M, siis ma ilmselt oleks veel jaanuariski teadmatuses elanud.

Carrefour

2009-09-14T02:57:00.000-07:00

Carrefour ehk prantsuse suur supermarketite kett on üks jube vahva koht. Seal saab terve päeva ära sisustada, mõeldes mida õhtuks süüa teha. Täna veetsin seal poes vist poolteist tundi. Ma üldse ei hakka rääkimagi veini letist (mida on 2, mõlemas saali otsas) ega meresaaduste külmletist, kus kõik austrid ja krabid (vist) veel elusalt sulle otsa vahivad. Nämma...Kõigepealt jalutasin puuvilja leti ääres, silmad peas säravad. Suur enamus puuviljadest on ju kohalik värske kaup. Seejärel mõtlesin õhtuks juustu valida. Prantsusmaa on juusturiik küll, aga et juustust annab nii palju erinevaid sorte välja mõelda, seda ma siiani ei uskunud. Kitsejuustud, lambajuustus, lehmajuustud, erinevad hallitusastmed ja erinevad hallitusseened. Üks haiseb hullemini kui teine. Ma ei hakkanud neid tundmatute nimedega juuste üldse veel vaatamagi, sest viimane kord kui me Prantsusmaal emaga “uue ja huvitava nimega” juustu ostsime, haises kogu me hotellituba nagu me oleks seal mingi naise ära tapnud ja ta oma voodisse madratsi alla peitnud (viide mängufilmile “Neli tuba”). Üllatuslikult on liha ja vorstid prantslaste jaoks sama olulised kui juustud ja veinid. Ka neid on sada erinevat sorti erinevad loomad erinevates asendites.

Nüüd istun siin oma toas, vaatan rõdul alpi mägesid, kuulan naiskoori plaati ja söön viinamarja, pirni, oliive ja kitsejuustu. Nii on tõesti hea.

Ma kuulsin täna nii toredat nalja, et ma ei tea kas naerda või nutta. Carrefourist ühikasse jalutades (mis on ainult 200 meetrit) küsisid kaks noormeest mu käest, kas ma olen Erasmuse õpilane. Tuli välja, et nemadki on erasmuslased, üks Portugalist, teine Venemaalt. Nad küsisid veel, et kus ma elan. Ma siis ütlesin, et ma elan “Skandinaavia”nimelised hoones. Selle peale vaatasid nad üksteisele otsa ja ütlesid hämmeldunud pilgul, et nad elavad “Saksamaa”nimelises hoones, kus elab “tout le monde”, mis tähendab, et seal elavad kõik erasmuslased. Kuidas on see võimalik, et mina sellest rongist maha jäin? Sest kui ma ümberringi vaatan, siis tõepoolest teistes kompleksi hoonetes nagu “Prantsusmaa”, “Türgi”, “Šveits” jms elab rohkem minuga sarnaseid noori ja käib palju vähem musti sisse ja välja. Eks tuleb mängida nende kaartidega, mis jagatud.

Grenoble

2009-09-12T06:56:00.000-07:00

Täna käisin Grenoble kesklinnaga tutvumas. Ega siin liiga palju vaadata polegi. Silmaringi Prantsusmaa reisijuhis on Grenoble’le pühendatud vaid üks lehekülg, millest poole moodustab kesklinna kaart. Sellegi poolest meeldib mulle Grenoble kesklinn väga. Nimelt oli minu esmamulje Grenoble’st ühiselamu ja campuse põhjal üsna nigel. Grenoble kesklinn aga üllatas mind positiivselt. Olin juba ammu lepinud sellega, et ilmselt on Grenoble selline väike tööstuslinnake, aga kesklinn meenutab siin rohkem suurlinna. Tõepoolest siin elu kihab. Kesklinnas on ka rohkem neid tõelisi prantslasi: šikke, stiilseid, põsemusitavaid ja ilusaid inimesi. Kesklinnas kohtasin ma tõesti palju ilusaid, peente näojoonte ja hoolitsetud välimusega prantslasi, kellel silm puhkab peal.
Linn ise on arhitektuurilt tõeline prantsuse linn. Puudega palistatud avenüüd, pisikesed pargid kesklinnas, 5kordsed aknaluukidega majad jne. Ja muidugi Isére, jõgi, mis voolab läbi Grenoble. Kõik meenutab mulle veidi Pariisi. Iga maja 1.korrusel ehk rez-de-chausséel töötab mõni kiirtoidukoht nagu kebabi-, burgeriputkad ja pattisseried ehk kondiitriärid või restoranid või riidekauplused või antiigiärid. Igasse riidepoodi ma täna sisse astuda ei jõudnudki, kahtlen, kas ma oma siinviibimise aja lõpukski seda teha jõuan. Butiike on siin tõesti palju. Ja need pattisseried...Ma olen niikuinii nisutoodete fänn, aga kui saiakesi pakutakse igas asendis, igal pool, igat moodi ja värskelt, siis on võimatu neile ära öelda. Prantslased tulevad ka palju huvitavamate asjade peale, mida saiaga kokku panna. Näiteks täna nägin kommisaia. Ilmselt tuleb pikkamisi ka kõik need saiakesed ära proovida. Oh tere tulemast, päästerõngas mu kõhu ümber!
Käisin ka Grenoble muuseumis, sest reisijuht ütles, seal leidub ka Picasso ja Matissi töid. Pilet oli kõigest 2 eurot üliõpilasele (tavapilet 5 eurot). Prantslased pole nagu norrakad, nad saavad aru küll, et ega nende puukirik mingi Hagia Sophia pole, mille eest olen nõus maksma 20 eurot. Tegin muuseumile tiiru peale, nägin kahte Picassot ka ja läksin Victor Hugo väljakule, kus pidi saama tasuta wifit. Jõudsin täpselt 5 korda msni logida ja oma meilid ülelugeda, kui mu kannatus katkes ja otsustasin koju sõita, sest mul oli juba tõesti väga külm. Kuigi temperatuurid ulatuvad siin 20-28ni, oli täna väga külm tuul.
Kodus sain veidi filmi vaadata ja süüa, kui kostus koputus. Ukse taga oli Ika. Ma ei tea, miks ta mul igal õhtul külas käib. Ehk ta arvab, et ma ei saa üldse hakkama siin ilma temata, või et mul hakkab igav? Kuna ta eile juba oli siin veetnud mitu tundi ja läks ära alles kell 00, siis ma kartsin, et ta jääks tänagi poole ööni. Nii ma siis hakkasin vaikselt vihjama, et tahan magama minna (pesin hambaid, tegin voodi üles), aga ega ta ei liigutanudki end, enne kui ma ütlesin, et tahan magama minna ja avasin talle ukse. Ma kardan, et ta hakkab mulle varsti närvidele käima.
Bonne nuit!

Bienvenue à France!

2009-09-11T06:19:00.000-07:00

Lõpuks ometi ühendus maailmaga. Olgugi seda vaid hetkeks. Prantsusmaal pole internet, eriti WiFi iseenesest mõistetav. Kui Eestis on tavaks, et igas pargis ja kohvikus ja ülikooli hoones ja bussis ja ühiselamus on tasuta WiFi, siis Prantsusmaal interneti ühendusega paikadest pole mingit kasu, sest seal saab WiFit kasutada vaid juhul, kui tead paroole, mida aga saab ainult raha eest ostes. Ja ühiselamus pole interneti võimalust üldsegi. Nüüd, aastal 2009, 21. septembril lubab üks ettevõte kogu kompleksi WiFiga ühendada. Bienvenue à France!

Kirjeldan nüüd lühidalt oma teekonda Grenoblisse. Kõik sujus õlitatult kuni Grenobli bussijaamani, kus minu uhiuus Jyskist ostetud kvaliteetne kohver pärast 100 m ühe ratta kaotas. Sellest hetkest läks kõik allamäge (kahjuks mitte sõna otseses mõttes, sest siis oleks ju libedalt läinud). Kuna minu bipedaalne kohver muutus sekundiga üherattaliseks, võtsin ma oma niigi hõivatud lihaste kanda veel ka kohvri. Nii ma siis sõitsin trammiga “õigesse” peatusesse, kus vaatasin kaardilt järgi, kuhu jääb ühiselamu. Hakkasin loivama, seljas 40liitrine matkakott, ühes käes 100kg läpakakott ja teises käes siis 24kg kohver. Kuna üks ratas oli puudu ja ma ei tahtnud kohvrit järel lohistades veel rohkem katki teha, siis pidin seda tassima. Kogu selle kupatusega liikumine võttis meeletult aega. Suutsin astuda ehk 10 sammu, kui kohvrit kandev käsi ära väsis ja pidin seisma, puhkama ja kätt vahetama. Ja nii ma siis loivasin 45 minutit, aga ühiselamut ei paista kusagilt. Nii ma siis küsisin (mu esimene lause prantsuskeeles Prantsusmaal) ühe vastutulija käest, kus asub avenüü Edmond Esmonin, mille peale mulle vastati, et see siinkandis küll ei asu. Ja siis ma taipasin, et ma olin oma mõttes kaarti valet pidi vaadanud ning valele poole astuma hakkanud. 45 minutit kogu elamisega täiesti tühja marssida ajas mind pehmelt öeldes marru küll. Ja pidingi tagasi marssima hakkama. Lõpuks pärast mitut tundi oma saja kohvriga ekslemist leidsin õige koha. Aga ega seal mu seiklused ei lõppenud. Vastuvõtus oli järjekorras 2 inimest enne mind, aga nende teenindamine võttis ligi tund aega. Kui järg minuni jõudis, sain aru miks. Prantusmaal on uskumatult palju bürokraatiat. Ühiselamusse saabumisel pidin täitma 3 erinevat dokumenti. Koolis registreerimisel oli vaja samuti täita mustmiljon dokumenti. Samuti on neile igalpool vaja ette näidata peale isikut tõendava dokumendi ka sünnitunnistus ja kohustuslik kindlustus, midagi kasko sarnast. Kusjuures mitte ühtegi dokumenti ei saa täita internetis nagu meil.

Kui ma oma tuppa jõudsin, sain ma šoki. Esiteks oli maja ees kamp musti mehi, teiseks trepist üles kõndides kõndisid mulle ainult mustad mehed vastu ja kolmandaks (õnneks minu toas mind must mees ei oodanud) ega mu tubagi kuigi kena pole. Ma pole küll kunagi Narva mnt ühikas elanud, aga kujutan ette, see on midagi sarnast. Tuba on korras küll, tool ja laud ja kapp ja voodi ja isegi kraanikauss, aga kõik on selline räämas. Tegelikult polegi mulle luksust vaja. Vähemalt vaade aknast on kena. Kui ma oma kohvriga neist mustadest meestest möödusin, siis nad küsisid, kas mul on abi vaja (ma jõudsin selleks hetkeks ainult 3 m seda kohvrit korraga vedada, nii et jah, oleks küll abi vaja). Üks must mees tuli mulle appi ja tassis kohvri tuppa, ta näitas ka kus on linad ja oli üldse väga abivalmis. Sain teada, et ta nimi on Ishmaeli ehk Ika, ta on islamiusuline ja ta on pärit Guineast (Aafrikast), kus inimesed närivad puupulka hammaste pesemise asemel ja õpivad enne Koraani lugema, kui kooli lähevad. Parasjagu pidas ta ramadani, mis islami usu kohaselt tähendab, et ta ei tohi süüa ega juua päise päeva ajal.

Järgmisel päeval kohtasin taas Ikat. Põhimõtteliselt võttis ta mind oma auto peale ja tiirutas minuga terve päev mööda linna ringi, et teha telefonikaart, pangakaart, üliõpilaskaart, mingisugune kohustuslike elamiskindlustus, elamistoetuse taotlus ja mis kõik veel. Täiesti uskumatu, et keegi oma heast südamest lihtsalt viitsib võõrast inimest nii palju aidata. Ja täiesti uskumatu, et keegi on nii rumal, et istub võõra musta mehe autosse. Et siis mina.

Kuigi bürokraatia olen selleks korraks võitnud, helistab Ika mulle iga päev 5 korda, saadab 3 sõnumit päevas ja pärib, kas mul on kõik hästi. Ma vist jätsin endast nii abitu mulje. Võib-olla olingi sel hetkel saamatu, aga üldiselt mulle ei meeldi, kui mulle kõik ette ja taha ära tehakse. Täna õhtul tuli Ika mulle külla ja istus mu voodi peale, mis ajas mind väga närvi. Ta peaaegu et pikutas oma õueriietega minu puhta voodi peal. See tundus mulle veidi privaatsuse häirimisena.

See vist on prantslaste komme. Nad on väga, kuidas nüüd öeldagi, avatud. Täielikud vastandid eestlastele. Ma täiesti ehmatasin ära, kui poemüüjad ja bussijuhid ja raamatukogutädid ja täiesti suvalised inimesed, kes Eestis sind isegi ei vaataks, ütlevad "Bonjour, mademoiselle". See jätab väga sõbraliku mulje ja laeb kuidagi positiivselt. Nad suhtlevad üldse väga isikuliselt ja vähem anonüümselt. Teatavasti suudlevad Prantsusmaal sõprade põskesid kohtumisel ja hüvastijätul nii mehed kui naised. See pole üldse mingi eriline sündmus, kui kaks meest tänaval kohtuvad ja üksteist embavad. Aga ikkagi tuli see mulle suure ehmatusena, kui Ika hüvastijätul põsemusi teha tahtis, tegelikult see on rohkem nagu põskede puudutamine, mitte päris musitamine. See on võõrastav, kui minu jaoks üsnagi võõras mees minu näole nii lähedal on. Fuihh!