Tegelikult ka viimane

Ok, see on nüüd viimane, sest publiku tungival soovil avaldan siin mõned fotod tähtsatest kohtadest ja loomulikult kurikuulsast Ikast: siin ta on!



Järgmisel fotol näete "kööki", nüüd ehk mõistate, miks ma kaldun siin kiirtoitu sööma:


Et te mulle eriti kaasa tunneksite, foto vetsust (see pudel on kellegi vetsupaber):


Aga hea une nimel järgnevalt mõned fotod Grenoblest jõulu eel:



Ja minu arust on siinsed mandariinid (Korsikalt, nii et kohalikud) parimad, magusad ja neil on isegi veel lehed küljes:



Joyeux Noël!

Viimane

Siin see nüüd on. Viimane sissekanne. See peab olema nüüd eriti humoorikas ja sisutihe?
Näpistan praegu paar minutit geneetika õppimise ajast, et paar viimast sõna kirjutada.
Eile käisin toidupoes igasugu prantsuslikke toiduaineid ostmas, et Eestisse kilode viisi süüa tarida. Mul pole aimugi kuidas see kõik mu kotti nii mahub, et ma ühtegi oma garderoobieset ma ei pea jätma...Õnneks mul on mullikilet, nii et ehk jäävad purgid ja pudelid terveks kotis. Aga toidupoes on juba täielik jõuluhullus, 50% poepinnast on kaetud nüüd külmkappidega, kus hunnikute viisi foie gras erinevas asendis. See ju neil jõulutoit. Ja kui ma neid foie gras virnasid vaatan, siis on eriti karjuvalt näha, kuidas tegelikult meie tarbimine maailma mõjutab. Miljoneid hanesid paksuks ajada ja siis nad kõik maksa pärast ära tappa. Eks sarnane massimõrvamine toimub ka verivorsti tegemiseks, aga see pole vahest nii ilmne, sest üks verivorsti ei võrdu üks siga, aga üks foie gras enamasti võrdub üks hani (olenevalt pakendist). Hahaa, minus on pead tõstmas taimetoitlane! Enne jõule! Kuu-nali!
Aga toidu teemal jätkates: terve nädala olen ma söönud võileibu erinevas asendis, mis on siin tõesti jube nämmad, eriti paninid. Aga kuidas need prantslased nii saledad on, kui nad igal hommikul söövad ühe pika saia ja igaks lõunaks võtavad panini? Ja mitte ainult võileivad, aga ka vahvlid crepid churrosed ja pontsikud. Nii et kui ma eile poodi läksin et midagi õhtuks süüa osta, siis kuigi esimesena seadsin sammud saia leti äärde, tuli mul kohale jõudes seal üllatuslik okse refleks ja pidin kiiremas korras sealt ära liikuma. Jah, ma kordan, Triinu tülgastab sai! Uskumatu, kas pole? Nii et nüüd mul on veel teinegi põhjus, miks ma väga Eestisse tahan. Tahaks normaalselt süüa ja süüa teha. Kuigi enne jõule on seda vist lootusetu tahta.
Jõuluturul on nii tore käia. Iga leti taga pistetakse sulle mingi degusteerida pakutav junn tiku otsas nina alla. See kukkus välja nagu mulle see ei meeldiks, aga loomulikult teeb mind õnnelikuks kõik, mida süüa saab. Eriti kui see on siuke gurmee toit nagu terrin ja foie gras või teod ja juustud.

Eesolev nädal tundub päris tore, ootan juba pikisilmi! Tõepoolest, nädala esimese poole pean ilmselt veetma raamatukogus õppimas ja küüsinärimas, et neljapäeval kogu siin veedetud aja pauguga lõpetada : kolm eksamit üksteise otsa! Aga pärast seda saan veeta terve öö Lyoni lennujaamas rämpstoitu süües ja aju välja lülitada totraid filme vaadates. Jah, see pole ka vist eriti tore. Aga reedel lõpuks ometi jõuan koju, söön kõhu täis (loodetavasti Caesari salatit? või midagi muud tervislikku, sest ma ei taha vist rämpstoitu, mida ma siin liiga tihti söön, enam kunagi näha) ja põrutan Tartusse naiskoori jõulukontserdile ja mis veel tähtsam, jõulupeole! Hurraaa!

Eestis näeme, minu ustavad lugejad!

À bientôt!

Annecy

Jõulud on õhus! Eelmisel pühapäeval oli esimene advent, siis ma küll jõule õhus ei tundnud, aga terve nädal juba täies jõuludekoratsioonis linnas ringi käies on teiseks advendiks juba väike piparkoogi isu küll. Poed on siin digimuutunud jõuluostlemise sihtpunktiks, valmis hullumeelsuseks, mis siin juba praegu toimub. Õnneks, ettenägelik nagu ma olen, alustasin ma juba septembris jõulukingituste soetamist. Ja jumal tänatud, sest ma ei taha ette kujutada mis hullumaja siin toimub nädal enne jõule. Minu jaoks on juba praegu poed ülerahvastatud ja mind teeb see väga närviliseks. Täna, pühapäeval, oli linn rahvast täis! Prantsusmaal! Kus inimesed pühapäeval kaovad oma urgudesse ja kesklinna oma nina küll ei pista. Neid meelitas jõuluturg Victor Hugo väljakul (kus toimus ka veinifestival). See on tõesti üks vahva turg. Esiteks see on nii toredasti läbimõeldud, punane vaip möödub kõikide telkide eest, telgikatus alati varjuks peakohal, nii et kuigi täna sadas vihma, võis üsna kuivaks jääda. Kui oleks sinna alla ära mahtunud... Õnneks käisin juba reedel ilusa ilmaga ja vähemrahvastatud ajal turul jalutamas, ja ahvatlusi on seal palju: kuum šokolaad, hõõgvein (ka valge), soojad saiakesed, kastanid, supid saiakukli sees, grillvorstid, juustud, jõulukeeksid oeh... Ja jõuluostlemiseks on seal valikut oi kui palju, peale foie gras (prantslaste jõulutoit) ja juustude-vorstide ja tigude on seal ka kohalikud moosikeetjad ja ehtevalmistajad ja küünlameistrid jne jne. Arvatavasti kipun sinna veel :)!

Eile mõtlesin lõpuks ometi ära käia Annecys, väike alpilinn Šveitsi piiri lähedal, mis olevat väga ilus ja armas, seega viis rong mind laupäeval sinna. Ennelõunal tegin veel ühe lühikese peatuse Chambérys, aga seal polnud suurt midagi vaadata peale elevantidega kaunistatud purskkaevu ja jõuluturu. Annecy oli aga kena, mitte nii vapustavalt nunnu nagu kõik räägivad, aga siiski väga ilus linnake. Vanalinn asub kanalite ääres, mis oma sildadega meenutab väga veidi Veneetsiat. Annecy asub ka väikese järve ääres, mida ümbritsevad mäed. Mina mõtlesin, et kuna kaardi peal on Annecy alpidele ja Mt Blancile palju lähemal kui Grenoble, siis seal on ka tõeliselt vapustavad ja kõrged mäed, aga üldiselt oli Annecy ümbrus väga tasane, ainult järve kaldal olid mingid künkad (Prantsusmaa mõistes) ja Mt Blanci ma ka ei näinud. Ma arvan. Selles suhtes olin ma pettunud, aga seda enam hindan Grenoble toredaid mägesid! Annecy oli samuti rahvast täis, esiteks jõuluturg ja -elevus, aga teiseks toimus seal mingisugune suur teleüritus, sada kaamerat ja teadustajad. kahjuks ma ei tea täpselt, miks, võib-olla, sest oli püha Nikolause päev ja siis saavad prantsuse lapsed kingitusi? Ei tea. Aga päris vahva oli, kui kari lehmi ja mitu bernhardiini (laviinide ohvrite päästjad) rongkäigus mööda linna jalutasid. Muidugi pärast olid kitsad vanalinna tänavad auravaid helerohelisi lehmakooke täis, millele koristajad reageerisid liiva peale visates, selle asemel et need kühvli peale tõsta ja ära visata. Nojaa. Üldse oli väga lärmakas laupäev, puhkpilli orkestrid ja mürtsuvad trummibändid mängisid hommikust õhtuni.

Aga nüüd on möödas minu eelviimane nädalavahetus Grenobles. Ja arvestades ülejärgmisel nädalal toimuvaid kolme eksamit, siis ilmselt viimasel nädalavahetusel jõuabki ainult õppida. Yeah right!
See tähendab ka minu viimast sissekannet blogisse üsna pea...

Chartreuse

See nädal oli viimane tõeliselt raske koolinädal. Kolmapäeval tegin ühes aines suulise ettekande kalade spermakonkurentsist. Olin eelnevalt endale paberile teksti valmis kirjutanud ja oli vaja ainult maha lugeda. Minu prantsuskeel on nii koomiline, et ma ei saanud muudmoodi, kui muiates ette lugeda oma tarka teksti, samal ajal mõeldes, et miks mu prantsuskeel kõlab inglise aktsendiga? Tõesti ei tea, see on mul vist prantsuskeele tunnist külge jäänud, kus britid räägivad prantsuskeelt nagu ingliskeelt. Väga piinlik oli. Ma olen küll oma elus teinud nii saksa kui inglise keeles power pointi esitlusi, aga neid keeli ma valdan ja ma pole kunagi paberilt midagi maha lugenud. Nii et ma püüan selle hetke oma mälust kustutada. Üldiselt olin üllatunud, kui hästi prantslased ettekandeid tegid: vabalt, selgelt, illustreerivalt ja ilma maha lugemiseta.
Kolmapäeval tegin tasa kõik need kained päevad siin Grenobles. Otsustasime Katkaga baari minna, tema viimast päeva Grenobles tähistamas. Alustasime campuse baaris, kus kohtasime ka labori inimesi ja millegi pärast tehti kõikidele kaks õlut välja. Hea küll. Siis läksime edasi ühte baari kesklinnas, kus jätkasime Edelweissiga, seejärel otsustasime proovida Chartreuse (Grenoble kohalik ürdiliköör, muide mõtlesin seda ka koju kaasa osta, aga see on kõige rõvedam jook, mida ma elus joonud olen, ja ma ei taha kellelegi selliseid kannatusi põhjustada), seejärel pidime maitseelundite taaselustamiseks Mojitot jooma (midagi head igasse päeva, kuigi baarimees tegi mojitot päris imelikult - shakeris - oli mojito päris hea), siis tegi libesell baarimees meile mingid banaanimaitselised rohelised kokteilid välja, siis võtsime kiri (apperatiiv šampuse ja creme de cassisega - mustsõstraliköör) ja mis siis tuli...?Ahjaa, siis me saime tuttavaks kahe mehega, kes tegid meile välja sellist põnevat jooki nagu BCB. Kõlab nagu herbitsiid, ja sellise maitsega oli ka. Tegelikult päris hea, õllekokteil apelsinilikööriga vms. Aga kõike seda segamini juua? Mis mul mõttes oli? Selgus, et kliimasoojenemine ja suurkorporatsioonide konspiratsioonid maailma valitsemiseks ja seda kõike prantsuskeeles. Ajasime nende härradega ingliskeeles juttu. Ma olin "üsna" purjus, siis tulebki alati suur tahtmine elust ja maailmast filosofeerida. Ja ma ei suuda siiani uskuda, et ma tegin seda prantsuskeeles. Kahju, et ma ei mäleta täpselt, mida ma rääkisin, aga mulle endale tundus, et ma olen õudselt tark. Need härrad olid küll imestunud, et ma prantsuskeelt oskan ja Katka ka. Tore oli, et kuskil kell 2 viisid need härrad mind autoga koju (prantusmaal võib ju juua ja juhtida), aga Katka oli tulnud rattaga, ja kuidas tema, sama "lõbusas" tujus kui mina, koju jõudis, on hea küsimus. Hommikul ei olnud sellest rõõmsast tujust midagi alles, aga pärast lõunat koolisööklas oli jälle inimese tunne.
Reedel saatsin Katka Praha bussi peale (sõit kestab ligi 20 tundi). Bussijaamad ja rongijaamad tekitavad minus alati tunde, et tahaks ise ka kuskile sõita. Nüüd tekkis küll pisukene koduigatsus, aga mul pole enam tõesti palju jäänud. Üks takistus muidugi on, universumi seaduste kohaselt, peab kindlasti samal päeval, mil mul on ostetud lennukipilet, leidma aset ka eksam. Füüsiliselt ei ole mul võimalik seda eksamit semestri viimasel päeval teha, kus võiks ju juba kõik inimesed hõõgveini juua ja mitte eksameid kirjutada. Ma loodan et õppejõud sellest ka aru saab...
Laupäeval käisin matkamas. Väga kaugele ei jõudnud, sest nii ruttu läks pimedaks. tegelikult ma olen väga laisk, ja ei viitsi enne 14 välja minna, nii et siis jääbki ainult 3 tundi valget aega. Aga sellest hoolimata nägin ilusaid vaateid Chartreuse (jah, selle järgi on saanud oma nime see mürgivärvi ja -maitsega ürdiliköör) nimelisest mäeähelikust(vt. fotod) taaskord uue nurga alt ja tekitasin hea söögiisu!

VÕI

Eile käisin jälle matkamas nii öelda. Kõigepealt alustasin päeva kesklinnas vahvli söömisega. Ma pole elu sees nii head vahvlit saanud. Prantsusmaal nagu ka Ameerikas on hoopis teistsugused vahvlid kui need, mis Eestis. Mitte kuivad ja krõbedad ja õhukesed, vaid paksud, pehmed ja mahlased. Otse pannilt, kuum, suhkruterad hamba all ja või maitse...Belgia tume šokolaad seal peal oli täiesti üleliigne, sest see vahvel oli ise täiuslik. Võib-olla kõik ei mõista mu vaimustust siinsetest saiatoodetest. Tõepoolest, kujuta ette, et sa sööd Kirde saia paljalt. Ilma mosi või või või juustu või vorstita. Suht nilbe. Aga siin on croissantid ja vahvlid ja briochid ilma igasuguste lisanditeta maitsvamad, kui kõige luksuslikuma kattega Kirde sai. Ja ma vist tean, mis nende saladus on: VÕI! Ja mitte võisarnane produkt vaid päris või. Või moodustab saiataignast vist poole. Võib-olla ma liialdan. Aga siin rõhutavad kõik pagarid, kes üldse tahavad pagarid olla, et nende toodetes kasutatakse riiklikult tunnustatud võid (appellation d'origin controlée). Ja poodides on kõik võid pärisvõid, mitte mängu. Mu ema vist söökski siin ainult võid. Võtaks koju kaasa, kui lennukis ära ei sulaks.
Ok, aitab toidust. Uudistasin Grenoble lähistel külasid. See on päris huvitav, et need külad ei kuulu Grenoble alla, nad on täiesti omaette. Kuigi nad on täiesti Grenoble küljes, mina küll ei oskaks piiri tõmmata Grenoble ja nende külade vahele, sest ega majad siis vahepeal otsa ei lõpe. See oleks umbes nagu Nõmmest saaks omaette linn. Aga kui siin seda vahet tegemist poleks, siis Prantsusmaa vist olekski lihtsalt üks suur linn. Mulle meeldiks nendes külades elada. Kohe väga. Grenoble kesklinnast asuvad nad umbes 20 minuti kaugusel autoga tulles, aga samas toimub neis omanäoline elu. Väikesed 3 kordsed majakesed mäe küljes ümbritsetud müüridega, ülikitsad tänavad ainult ühe rea autode jaoks. Siin saab nautida seda vaikset külaelu, samas mitte "depressiivset väikelinna" elu, sest "tsivilisatsioon" on nii lähedal. Aga teisalt, ma ei usu, et ükski prantslane oma väikelinnu depressiivseks nimetab. See oleks nende jaoks täiesti arusaamatu. Mulle meeldib see ka, et nendes külades on elanikud päris-prantslased, immigrandid eelistavad ilmsesti elada üheksa kordsetes peletistes äärelinnas.
Seekord unustasin oma profikaamera (telefoni) maha ja ei saanudki pilte teha. Vaated olid jälle muidugi vaimustavad, ainult et nüüd nägin oma silmaga, et Grenoblet ohustab tõepoolest sudu. Mäed olid selle poolt üsna varjatud, linna kohal hõljus selline roosakaskollane aur. Kuna linn asub mägede vahel, siis kõik ümberkaudsetest asulatest tulev toss jõuab lõpuks siia, linna kohale. Seekord jõudsin 530 meetri kõrgusele. See oli üks eraldi seisev mäekene 2000 meetri kõrguse mäe lävel.
Ma avastasin uue tänavamoe siin. Kui neegrid kannavad päkapikumütse, siis alzeeria getopoisid kannavad murse ehk male-purse ehk õlakotte ja mitte lihtsalt vaid Louis Vuittoni kotte. Ma ei oska öelda, kas need on Louis Putton või Vuitton, aga muster tundub küll päris. Humoorikas.

Beaujoulais Nouveau

Täna on väga väga tähtis päev Prantsusmaal (ja ka USAs ja Jaapanis), sest täna kell 00.00 korgiti lahti esimesed 2009. aasta veinid - nimelt Beaujoulais Nouveau veinid, ehk noorvein, mis on valminud siin üsna lähedal Grenoblele. Sommeljeed seda muidugi millekski ei pea, aga kuna see vein on üsna lihtne ja igas situatsioonis joodav, siis ootavad seda päeva (novembri kolmandat neljapäeva) ka ameeriklased ja jaapanlased, kuhu eksporditakse üks viiendik valmistatud veinist. Suuuuuur pidupäev, millest ma sain teada tund aega tagasi. Aga loodetavasti jätkub seda veini minu jaoks ka homme, sest siis ma lähen poodi ja ostan seda suurtes kogustes...

Täna oli muidu ka tore päev, sest sain laboris isegi aru, mida ma tegema pean. Hurraa. Täna ei olnud ka nii kiire, ei pidanud sadat eksperimenti korraga tegema. Vahepeal mängisime kummikindast tehtud palliga. See oli tore. Poisid olid end "üles löönud", sest kaameragrupp oli ju meil külas. Üles lööma see tähendab habet ajama ja hästi palju pastakaid valge kitli rinnataskusse panema (nagu teadlastel kunagi).

Ja siis mul tuli meelde, et ma käisin pühapäeval kinos "Imaginarium of Doctor Parnassust" vaatamas. Väga hea film, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Äkki see on prantslaste komme, aga reklaamide ja filmi vahele jäi minutine vaikus, mil keegi saalis ei rääkinud, sest kõik ootasid põnevil filmi algust. Selles vaikuses hakkasid kostma plõksud, alguses ühelt inimeselt, siis teiselt, siis mitmelt üle saali, imiteerides pudeli avamist. Või kalasid kuival. Väga naljakas oli. Ma hakkan nüüd ka nii tegema.

Ma läksin natuke aega tagasi tualetti (rohkem nagu peldik), ja ümber nurga pöörates, sooviga peldikusse astuda, näen ma, kuidas meesterahvas kuseb, ta ei viitsinud ust kinni panna. Nunnu. Nunnumeeter siin ühikas on kogu aeg põhjas. Vähemalt saab nalja?

Kingitus

Ma avastasin täna, et juba kuu aja pärast sõidan ma tagasi Eestisse. Täiesti uskumatu, kui kiiresti aeg läheb! Liiga kiiresti!
Publiku tungival soovil lisasin ka mõned fotod 1)minu 9 ruutmeetrisest toast 2)campusest 3)ja ühest viiest bioloogia teaduskonna majast. Ja muidugi lisan juurde väikese boonuse: foto toidust. Just nii. Sel fotol näete minu õhtusööki ühel septembrikuu õhtul, kui mul veel juustust ja viinamarjadest kõrini polnud.

Kool läheb iga päevaga aina keerulisemaks. Laboripraktikumides ma ei saa ab-so-luut-selt aru, mis toimub. Kui ma loen tööjuhendit, on kõik klaar, aga kui tegemiseks läheb, siis tehakse kõike hoopis teises järjekorras, kui juhendis kirjas ja tänu mingisugusele mulle arusaamatule tööjaotusele, ei pea kõik juhendis kirjas olevat tegema ja lõppkokkuvõttes on see minu jaoks üks meeletu tohuvabohu, mis paneb mu pea igakord valutama. Põhiliselt lasen ma oma laboripartneril kõik ära teha, sest ta vähemalt teab, mis on eichendorf, aga ka tema jaoks on see kõik väga keeruline. Ja üldiselt näib, et kõik teises saavad alati täiuslikke tulemusi, siis meie tulemused on alati õigest niiiiii kaugel. Täna ütles ta mulle: "Homseks praktikumiks ma teen eeltööd ja loen juhendi kodus läbi". Isver, ma läksin närvi. Mina loen juhendit 10 korda (ja ikka ei oska), ja tema ei loe ühtegi, kuigi ma näen, et ta oskaks palju paremini.
Homme on eriti põnev praks, sest laborist astub läbi mingisugune filmigrupp, kes tahab lindile jäädvustada, kuidas seal majas tööd tehakse. Tore, ma pean end siis homseks eriti ilusaks tegema, sest kole ja rumal oleks eriti piinlik olla. Sest ma ilmselt seisan ka homme mitu tundi ühe koha peal pipett käes ja küsimärk näos.
Ühes asjas olen ma küll väga rõõmus, et jälle Eestisse saab, sest siis saab nendest "kommionudest" lahti. Nüüd on mind avastanud minu naaber ühikast, kes on ka ilmselt Guineast või Etioopiast. Eile ta koputas mu uksele ja ütles midagi sarnast:"Tere, ma tahaks soola laenata. (YEah right!) Muide, kas ma võin homme sulle külla tulla, et sind tundma õppida. Mul pole siin palju sõpru." Selline moosimisviis on siin väga moes. Kõik tahavad mind tundma õppida. Tutkit! Täna ta siis tuli "mind tundma õppida". Üldiselt sai ta mu ust tundma. Ta küsis täna,kas mulle meeldivad kingitused. Ma ütlesin, loomulikult meeldivad, ja mõtlesin, äkki ta kingib mulle lille või šokolaadi. Aga selle asemel võttis ta taskust kortsus McDonaldsi kupongi, millega saab sealt ühe tasuta hamburgeri, ja tahtis seda mulle "kinkida". Kiusatus oli küll suur, aga otsustasin seda mitte vastu võtta, sest ma tean, kus ta käed on olnud.
See-eest kursusel on küll toredad inimesed (võib-olla mu naabrimees on ka tore, aga...las ta jääb), eriti noormehed, kes kinnitavad mulle, et ma võin nende käest alati abi küsida. Nad isegi üritavad ingliskeelt rääkida, mis tähendab, nad tõesti tahavad mind aidata. Sest nad ju ei oska ingliskeelt. Me peame tegema ühe ingliskeelse artikli põhjal 10 minutilise ettekande ja kogu kursus on paanikas ja käib prof.i piinamas oma küsimustega, mida see ja too tähendab. Üks artikkel. Isver, oleks meil nii lihtne ettekannete tegemine.