Bastille

Täna hommikul koputas mu uksele Ika, kes käis just ühika lähedal olevas pargis jooksmas ja tuli mind linna kutsuma. Ise üleni higine ja haisev. Kes suudaks sellisele kutsele "ei" öelda? Miks ta ei võinud käia end kodus pesemas ja siis inimesena minu uksele koputada, I will never know. Tema mõtted liiguvad minule tundmatuid radu mööda. Igatahes, käisime Ikaga Grenoble Bastille's. See on vanaaegne kindlus mäe otsas, kuhu saab köisraudteega. Ilm oli üsna selge ja seega avanes sealt hea vaade. Terve Grenoble oli laotunud meie silmade all ja linnakest ümbritsevad mäed olid ka võimsad. Isegi Mont Blanci näeb sealt, kui pilved seda just ei varja. Mäest tulime alla jala, päris pikk ja väsitav reielihaste töö oli see. Aga ärge muretsega, ema ja isa! Minu lõualott ja värisev tsellu ei kao kuskile, sest pärast sõime palju pizzat.
Pizza kõrvale arutasime sellisel põneval teemal nagu islami religioon. Sarkozy on avalikult kritiseerinud kohalike moslemi naiste burqa (mustade hõlstidega keha pealaest jalatallani varjamine) kandmist, kuna see riietus vähendab meeste ja naiste võrdsust. Prantsusmaal on islami ekstremistid marginaalne nähtus. Telekast tuli üks saade, mis rääkis paaris naisest, kes on täiesti tavalised prantslased, aga otsustasid islami usku konverteeruda ning teevad seda väga ekstreemselt. Kandes mitte ainult burqat vaid ka niqabi, mis on näokate. Turul käies tekkis neil sõnelusi mitme islami usku naisega, kes ei kanna burqat ning kes väitsid, et need musta riietatud naised on ekstremistid ja ei vaadanud neile üldse mitte hea pilguga. Huvitav, et ühe religiooni sees on mitu erinevat vaadet usulistele kommetele. Üldiselt, siin Prantsusmaal ma saan aru küll, miks naised riietuvad üleni musta pealaest jalatallani. Kui iga nurga peal on mingid kiimaste pilkudega mehed oma nõmedate kommentaaridega ja mõttetute tähelepanekutega, siis teeks selline keha varjav riietus selles mõttes naise elu mugavamaks küll. Teisalt seda saadet vaadates olid sellise elu puudused nii ilmselged: usu range praktiseerimine muutis nii töö leidmise kui töö tegemise raskemaks, isegi sõbrannade juures käimine oli takistatud, kui sõbrannadel oli mees kodus.
Ja ühel hetkel põrutas mind arusaamine, miks minu ühikas on vetsu põrand alati märg. Minu majas on ju suur enamus elanikke islami usku ja kes teab islami usust midagi, teab ehk ka nende vetsu kombeid. Ma olen täiesti šokeeritud. Üldiselt peab ära märkima, et Prantsusmaal on maailma kõige õudsemad vetsud. Rumeenias ja isegi Türgis olid näiteks väga puhtad, korralikud ja hästi varustatud vetsud. Siin pole esiteks tualettpottidel istmeid, ei ühikas ega raamatukogus ega hostelites ja alati on põrandad räpased. Siin ilmselt pole inimesi, kes tahaks sellist tööd teha. Ma ei tahaks nii robustseid järeldusi teha, võib-olla on see nii ainult Grenobles?

Siin on üks link prantsuse telekanalitel jooksvale väga humoorikale reklaamile, mille mõistmiseks pole keelest vaja aru saada:

http://www.youtube.com/watch?v=X7MVtgXMclI

Integreerumine

Eile õhtul oli campuse baaris üks "väike" pidu kõikidele välismaistele tudengitele. Ma küll aru ei saanud, et seal välismaalasi oli, kõik rääkisid eriti soravalt prantsusekeeles. Mul tuleb praegu ainult "Mökk-mökk". Rahvast oli küll meeeeeeletult. Noored tulevad kohale kahel põhjusel: a) seista terve õhtu ülipikas baarileti sabas, et osta üks õlu b) alustada vestlust võõraste inimestega. Kusjuures õhtud on siin nii soojad, et pidu oli peamiselt väljas, sees käidi ainult õllut juurde ostmas.

Alustasin õllejoomist, ehk siis tuleb keel soravamalt (etteruttavalt ütlen: tuleb ta jeee). Pärast teist 250 ml klaasi, läks süda juba väga pahaks. Tuleb välja, et ma pole õllejooja, kes oleks seda arvanud? Sain tuttavaks oma tuutoriga, keda ma olen siiani kohanud ainult postkastis. Samuti sain prantsuskeelt harjutada ühe tuneeslasega, kelle prantsuse keelest ma sain imehästi aru, kuigi ta rääkis seda väga soravalt. Ilmselt ta räägib prantsuskeelt küll vabalt, aga teatud aktsendiga, mistõttu ta ei vea kõiki sõnu kokku üheks ühtlaseks lalinaks, mis enamasti prantslastelt suust välja tuleb. Kohtasin ka paari inglise tüdrukut, kes ütlesid, et nemad on juba palju eestlasi Grenobles kohanud.

Koduteel (pidin hakkama kell 00 juba liikuma, sest trammid lõpetavad kell 1 töö) sattusin trammis ameeriklaste kõrvale, kes samuti liikusid campusest kodu poole. Nende juttu oli nii põnev pealt kuulata. Ma ei kujuta ette, kui raske võib ameeriklastel/inglastel olla, kunagi ei saa salajuttu rääkida, terve maailm mõistab sind. Igakord, kui ma kuskil ameeriklasi kohtan, sattun ma nii vaimustusse, sest minu jaoks on iga ameeriklane justkui Obama vennapoeg või Madonna usaldusisik. Ühesõnaga: kuulus. Nad on nii huvitav rahvus, nagu nad oleks just kinolinalt maha astunud. Sama teatraalsed, sama ülepakkuvad, ja samas nagu väga halvad näitlejad. Nende nägudel ei kajastu kunagi see, mida nad parajasti ütlevad. Nad kasutavad alati ülivõrdeid ja vaimustust kirjeldavaid väljendeid, kuid väliselt on nad väga rahulikud. Me läksime ühe ameerika poisiga samas peatuses maha ja ootasime uut trammi. Ka tema on värviline, kuigi see ei kajastunud tema nahavärvis. See viis, kuidas ta rääkis ja zestikuleeris oli nii tore. Ja tema naer oli väga vali ja ootamatu - "HA-HA". Nagu loeks kuskilt maha HA-HA!. Näos ei mingit naeratust. Lihtsalt kaks korda HA. See oli nii naljakas. Ma leian, et ameeriklastega on nii lihtne rääkida. Nad on nii harjunud small talki tegema. Ja nad reageerivad alati sinu poolt öeldule, isegi kui see on vaid sõnades. Tema oskas ka prantsuse keelt. Aga ma olin juba nii väsinud, et ma ei suutnud enam prantsuskeelt mõelda, nii et temaga ma sain kolmandat korda Prantsusmaal ingliskeelt rääkida.

Ilm on täna jälle suvine: 26 kraadi, päike paistab, riides käiakse nagu südasuvel. Kodust saabus ka hädaabipakike eesti šokolaadi ja kiirkeetjaga. Üliõpilased oskavad väärtustada pisiasju elus, mida me tihti peame enesestmõistetavaks. Kas te üldse kujutate ette, kui mugav on, kui sul on oma WC ja oma dušš (mina ei tea seda tunnet)? Kas te teate, kui hea on, kui sa saad poes piima ja jäätist osta, sest sul on külmkapp? Kui hea on küpsetada ahjus kooki? Kui hea on keeta kohvi? Ma olen nüüd jälle veel õnnelikum, sest sain kiirkeetja, et hommikul ja õhtul teed keeta. Õnn!

Ei jõua ära oodata järgmist nädalat. Plaanin esmaspäeval Avignoni (paavstipalee) sõita, sealt edasi Arlesi. Teisipäeval jätkan Cannes ja Antibesiga (Picasso muuseum). Kolmapäeval Nizza ja Monaco. Nii tore-nii tore! Ja seal on kraade 29!!! Hoirassaa!

Dîner à Guinea

Eile õhtul käisin Ika juures tema kodumaa, Guinea kohalikku kööki maitsma. Ta väitis, et ta on hea kokk. Söögiks oli couscous vürtsika lihakastmega. See, kuidas ta couscousi tegi, oli küll huvitav. Ta tegi seda aurutajas, selline spetsiaalne aparaat, mis auruga küpsetab riisi ja couscousi jms. Lihakaste oli minule meeltmööda - vürtsikas. Selline kompottsoust: paprika, sibul, porgand, kartul, hapukurk jms.

Ma mõtlesin endamisi, et huvitav, kas seal, kust ta tuleb, on kahvlid ja noad, Guinea on ju päris Aafrikas. Aga siis pahandasin endaga, et ma nii stereotüüpselt mõtlen. Lihtsalt seepärast, et keegi on Aafrikast pärit, ei tähenda, et nad söövad vähem tsiviliseeritult. Üks hetk Ika küsib: "Oled sa kunagi kätega söönud?" Mul vajub suu lahti ja küsin: "Kas te kodus sööte siis kätega?" Sellepeale ta vastab, et muidugi mõista. Siis ma vaatan seda toitu taldriku peal ja mõtlen, kuidas on võimalik couscousi JA kastet kätega süüa. See tundub väga keeruline ja ebamugav. Pärast on kõik kohad seda toitu täis, käed ja süli. Nii ma talle ütlengi. Tema vastab aga selle peale, et tema jaoks on kahvli/lusikaga palju ebamugavam süüa. Nad oskavad küll kahvlit ja nuga kasutada, aga nad ei tee seda. Kätega süües on parem.
No ma ei tea. Vaata, kui palju erinevaid inimesi on päikese all!

Laupäev Lyonis

Eilse päeva veetsin niisiis Lyonis. Grenoblest Lyonisse sõidab rong 1,5 h. Jõudsin Lyoni 10.15. Lyonis elab üle 400 000 inimese, see on väga suur linn. Seetõttu kartsin pisut, et kui ma tahan kõike linnas näha, mida vaadata tasub, siis ei jõua ma viimasele rongile tagasi. Aga ma alahindasin oma võimeid. Kella 17ks oli mul kogu vanalinn läbi jalutatud, kõik olulised vaatamisväärsused vaadatud ja isegi kolmes muuseumis käidud. Sportlane!

Lyon meenutab mulle väga Pariisi oma jõeäärsete kaldapealsetega ja kõrgete puudega ääristatud avenüüdega. Huvitav, et Prantsusmaal on jõed hoopis teist värvi kui Eestis. Siin nad on sellised helesinised, mägijõed. Eestis on nad ju pigem mudakarva. Samuti on Lyonis olemas hiiglaslik gooti katedraal (nagu Notre-Dame) ja mäe otsas paistis isegi Eiffeli torn (kohalik raadiotorn), mis oli siiski märkimisväärselt väiksem kui tema suur vend. Kahte suurt keskset väljakut ühendab seal suur ja lai jalakäijate tänav, mis on ääristatud kõikvõimalike tuntud ja vähemtuntud poodidega. Ma otsustasin, et ma ei hakka neisse väga sisse tikkuma, sest arvatavasti on Mango kollektsioon Lyonis sama, mis Grenobles. Samuti kartsin ajahätta jääda. Igal paarisaja meetri tagant oli prantslastel väga armastatud battiseried ja sandwichi letid, mida nad vist armastavad veel rohkem kui croissante. Ja ei saa neid süüdistada, need võikud on ikka VÕIKUD. Sai pikupidi pooleks lõigatud, täistopitud igasugu kraami, erinevaid võikuliike on üle kümne (Bostoni võiku, New Yorki võiku, Tandoori kana võiku jms) ja need käivad veel grilli pealt ka läbi, nii et nad on mõnusalt krõbedad ja soojad. Mitte et ma teaks, sest neist putkadest pidevalt mööda jalutades ja vesistades, mõtlesin, et premeerin oma rasket turistitööd hiljem korraliku Lyoni kööki kuuluva maiuspalaga, mitte triviaalse sandwichiga. Aga Starbucksist käisin ikka läbi, sest seda meil Grenobles pole, kurat.

Olin teadlikult valinud just selle nädalavahetuse Lyoni külastamiseks, sest praegu toimub seal Lyoni X kunstibiennaal ja kõikide muuseumide külastamine on tasuta. Käisin Lyoni kunstimuuseumis, kus nägin Picassot, Monet’, Légeri, Matisse’, Rubensi ja palju teisi. Käisin ka veel kangamuuseumis, kus olid eksponeeritud kangaid alates 6. saj. pKr. Teatavasti on Lyon ju Prantsusmaa siidipealinn. Ja lõpuks külastasin Vieux-Lyonis asuvat marionettide muuseumi. Vieux-Lyon on Lyoni vanalinn, mis asub mäeküljel. Sain mägiraudteega tippu sõita, kus avanes vaade Lyonile ja kus asuvad vanad rooma teatrid. Kell oli 17 ja kuna oli kõik ära vaadanud, mida reisijuht soovitas, otsustasin kõhutäit otsima minna. Silmaring soovitas mingit suurt, elavat, odavate hindade ja kohalikku toitu serveeria hea teenindusega Brasseried, mis asus teisel pool kesklinna. Otsustasin siis sinna poole astuma hakata. Kohale jõudes kostus saalis ritsikaid ja hundi ulgumist: saalis, kuhu mahub ligi 500 inimest, istus 6 inimest. Sellest hoolimata palusin menüüd vaadata. Road olid huvitavad aga üsna kallid. Sellest hoolimata mõtlesin, et võin ju endale korra midagi head lubada. Ootasin seal 10 minutit teenindajat, kes must korduvalt mööda käis, kuid mind ei kavatsenudki teenitada. Ilmselt nad ei tahagi minu raha, ning jalutasin minema. Nii palju siis Silmaringi toidukohtade soovitusest. Kõht oli ikka väga tühi ning jalutasin tagasi kesklinna, kus nägin päeval nii palju igasugu battisseried ja sandwichi putkasid. Kadunud! Putkad olid kokku pandud ja ära koristatud. Ilmselt ka prantslased teavad, et pärast 18 ei tohi süüa. Ühe tunniga oli linnast kadunud ka suur osa inimestest. Laupäeva õhtu 18-19 on ilmselt see aeg, kus kõik pöörduvad koju tagasi end ehtima, et siis hiljem linna tagasi baaridesse minna. Kell 20 oli juba linnas jälle rohkem inimesi. Aga mina ikka näljane. Leidsin Subway, mis on ka südaöösel lahti, ostsin mingi ülehinnatud saiatüki. Jalutasin veel kesklinnas ringi, vaadates öist tuledes Lyoni. Ühes kohas jõekaldal oli ehitatud suured mitme saja meetri pikkused ja mitme meetri laiused astmed, mille peal noored pidasid McDonaldsi piknikku ja nautisid vaadet (tuledes kunstimuuseumi, Eiffeli torni ja Notre-Dame basiilikat). Mõnus.

Lyonis õppisin kolme asja. Esiteks: söö, kui süüa antakse (enne kella 18). Teiseks: mina olengi tropimagnet. Selle päeva jooksul kõnetas mind 3 troppi: üks libe algeerlane, üks tõeline-kurjus-neeger ja üks joodik. Kolmandaks: prantslased ei oska boksiparkimist. Nägin kahte autot, kes lähenesid parkimiskohale samade taktikatega nagu Ika. Kas neile sellist vägivalda õpetataksegi autokoolis?

reedeõhtu

Mõtlesin täna, et võtan jälle Ikaga ühendust. Olen tahtnud juba pikemat aega öist Grenoblet vaadata, aga üksinda väga ei tihka minna. Seega kutsusin Ika endaga kaasa linna peale jalutama. Kell 20.30 oli ta mu ukse taga nagu valge ilmutus, ainult et must. Tähendab, tema on ju must, aga tal olid lumivalged püksid ja kampsun. See on minu jaoks alati veider, kui mustad riietavad end üleni valgesse. Võib-olla see on nende öine riietus? Et teda näha oleks? Ma ei tee nalja. Teisalt peaks siis sama veider olema, kui me valged riietame end üleni musta? Igatahes, on reede õhtul nagu igal pool mujal maailmas ka Grenobles üsnagi keeruline leida autole parkimiskohta. Lõpuks me leidsime ühe piisavalt suure parkimiskoha isegi Hummerile. Ikal on väike kahe uksega maantemuhk, kaasaegne aga maantemuhk. Ma oleks tooli pealt maha kukkunud (kui ust poleks ees olnud), kui Ika parkima hakkas. Ma olen juba ammu tähele pannud, et ilmselt on ta autojuhiload hiljuti saanud, või siis ta on üks neist, kes ei saa kunagi asjale pihta. Alguses ma mõtlesin omaette vaikselt: “No vaatame, kuidas sul boksi parkimine välja tuleb!”. Ja oh üllatust, ega ei tulnudki. Aga need taktikad millega poiss parkimiskohale lähenes, on mainimisväärt. Nagu väike must Napoleon. Juba esimene kord kui ta parkimiskohale tagurdades, tasa aga targu, lähenema hakkas, nägin, et ta hakkas liiga hilja sisse keerama (autojuhid, mõistate mind?) ning kui ta lõpuks keerama hakkas, siis keeras ta ikka eriti suure õhinaga, nii et tema väike auto suutis selle Hummeri parkimiskohal äärekivisse sõita (STRIKE 1). Seejärel ta pusis veidi, et hoolimata äärekivist kuidagi auto äärekiviga paralleelseks saada. Muidugi ei tulnud sellest midagi välja. Nii ta siis sõitis uuesti maanteele ja läks teisele katsele. Tema teine taktika: “panen täie pasaga, siis läheb ikka täppi” kahjuks vedas ka alt. Kuigi ta tagurdas küll meeletu kiirusega, jõudis sellest hoolimata temast ette äärekivi (STRIKE 2). Selliseid kiiruskatseid oli veel mitu. Mingi hetk läks ta üle taktikale “äärekivi-šmäärekivi ehk äärekivi mind ei takista”, ning sõitis julmalt tagumiserattaga äärekivile (STRIKE X), pööras seejärel esirattad teisele poole, et auto paralleelseks saada. Mul tekkis küsimus paralleelseks millega? No lõpuks mingi imeläbi tal see parkimine õnnestus. Ma olin nutu ääre peal, sest (ma ei taha küll show offida) mina oleks sellesse hiiglaslikku boksi selle autoga parkinud 10 sekundiga, ausõna. Ja mitte diagonaalselt. Strike 10 and you’re out!

See selleks. Muidu oli tore jalutada mööda linna. Ika on väga hoolitsev. Enne ülekäigurada ta ütleb mulle, millal üle minna (roheline foor) ja millal mitte (punane foor). Mida ma ilma temata teinud oleks?
Palju suitsetavaid ja joovaid noori oli väljas. Ka Prantsusmaal suitsetab iga 0,5 noor. Istusime ühte välikohvikusse ja mina võtsin klaasi veini. Mõnus oli osa saada prantsuse öisest kohvikukultuurist. Mul on selline tunne, et Ika tunneb igat neegrit Grenobles.

Homme sõidan Lyoni. Ostsin rongireisile kaasa ka õuna ja porgandi ning Prantsuse ajakirja Robert Pattinsoniga (“kes tuleb novembris ja jaanuaris Pariisi” kiljudes nagu 1(2)2 aastane pubekas) esikaanel, et prantsuskeel harjutada.

Minu uus VISA

Viimasel ajal näen päris huvitavaid unenägusid, õudusunenägusid. Näiteks viimased kaks ööd olen näinud unes, kuidas Tallinn 2009 konkursi žüriiliige kargab püsti ja pahandab väga agressiivselt, miks Voces Musicales nii valjusti laulavad, mille peale me tõuseme kõik saalis püsti ja esitame ühisloo Kochi käe all. Nii hea, et mind täna äratas vali puurimine ja kopsimine - ühikas paigaldatakse Wifit. Tere tulemast 21. sajand!

Päev on alanud päris hästi. Sain oma kohaliku pangakaardi kätte (oo ei!? - oo jaa). Aknast avanes ka väga kena vaade. Need lahmakad mäed, mis Grenoblet ümbritsevad, olid poolestanud pilved, mis kuskil mäe keskpaigas hõljusid, jättes ometi mäetipud katmata. Nii ilus. Samuti avastasin, et campuselt näeb Grenoble Bastille - kindlustus mäekünkal kesklinnas, mida ma veel pole vaatamas käinud.

Üldiselt on nii väga tore siin. Ma kujutan ette, et üliõpilasena siin linnas elada on väga põnev. Ainult mina tunnen veidi, et ma ei saa seda kõike nautida, mida Grenoble ja ülikool mulle pakkuvad, sest võõras keelekeskkond on uskumatult kurnav. Campuses jalutades kuuled küll tudengeid ingliskeelt, saksa keelt, ameerika keelt rääkimas ja siis tuleb meelde, et ma ei olegi ainuke välismaalane siin linnas. Aga üldiselt selline tunne on. Iga kord kui peab midagi rääkima (muuseas siin ei saa ingliskeelt üldse rääkida, ainult prantsuskeelt osatakse), siis satun nii paanikasse, et minust ei saada aru. Minust tegelikult ei saadagi aru. Siin viie kuu veetmine pakub arvatavasti kõige suuremat väljakutset, mida ma elus veel olen kohanud. Ma arvan, et peale prantsuskeele õppimise (mille ma loodan ikkagi detsembriks enam-vähem suhu saada), õpin ma nii palju iseendast ja sellest, kuidas inimestega suhelda. Sest selles ma olen suht äpu. Väljakutsed mulle meeldivad väga, sest nii hea on, kui need on ületatud cum laude ja siis jõulupraadi süüa tuttavate inimeste seltsis oma mõtete keeles rääkides!

Grand Place

17.09.

Tuleb välja, et Grenoble on tunduvalt suurem linn, kui ma endale ette kujutasin. Siin elab 165 000 inimest, kuid ma ei uskunud, et need lisa 65001 inimest, keda Tartus pole, võiksid nii suure erinevuse teha. Esiteks on kesklinnas asuvas vanalinnas, mis on peamiselt jalakäijate tsoon va trammid ja mis on kordi suurem kui Tartus, pidevalt suurel hulgal rahvast. Teiseks kestab trammiga kesklinnast kojusõit ligikaudu 20 minutit ja kodust campusesse sõit võtab umbes sama kaua aega. Kui kujutada ette, et kesklinn asub linna keskel (üllatus), siis campus asub sellest idas ja minu kodu asub sellest lõunas. Trammid on siin kõige parem viis liikuda, mugav ja kiire ja otseteid kasutav just nagu metroo. Aga mulle suurlinnad väga-väga meeldivad ja olen rahul, et Grenoble osutus suuremaks, kui arvasin. Teha ja näha on palju, linn kihab elust kogu aeg.

Täna pärastlõunal sattusin taevasse: otsustasin poodlema minna. Terve Grenoble kesklinn on täis mitte ainult tuntud kaubamärke nagu Pimkie, Bershka, Promod, Tommy Hilfigerit ja muid Cucci-Muccisid, vaid igal tänaval leidub ka ohtrasti butiike, kus üllataval kombel polegi alati meeletult kõrged hinnad. Jalutades ühest poest välja ma juba kartsin, mis mind järgmises ees ootab: ilusaid riideid on nii palju ja nad on väga odavad, sestap olin väga rahul, et mul Prantsusmaa pangakaarti veel käes pole. See on küll tore, et Grenoble’s (mis on Prantsusmaa mõistes pigem väiksem linn) on kõik mu lemmikriidepoed olemas. Oo jaa. Kuigi, mis seal imestada, tegu on ju Dauphiné regiooni pealinnaga.

Täna avastasin veel, et trammi- ja bussipeatusel, mida mina oma kodu lähedal kasutan, on põhjusega nimi Grand Place (suur väljak). Nimelt selgus, et Carrefour (mis on kohe seal lähedal) on tegelikult ühe suurema, et mitte öelda tohutu kaubanduskeskuse osa. Sellesse kaubanduskeskusesse on proovitud ära paigutada kõik poed, mida ma täna vanalinnas juba nägin. Lisaks veel Grenoble ainuke H&M. Ühesõnaga, tuleb välja, et minu maja ees on Grenoble teine ostukeskus. Ja kui ma poleks internetist uurinud, kus asub see Grenoble ainuke H&M, siis ma ilmselt oleks veel jaanuariski teadmatuses elanud.

Carrefour

Carrefour ehk prantsuse suur supermarketite kett on üks jube vahva koht. Seal saab terve päeva ära sisustada, mõeldes mida õhtuks süüa teha. Täna veetsin seal poes vist poolteist tundi. Ma üldse ei hakka rääkimagi veini letist (mida on 2, mõlemas saali otsas) ega meresaaduste külmletist, kus kõik austrid ja krabid (vist) veel elusalt sulle otsa vahivad. Nämma...Kõigepealt jalutasin puuvilja leti ääres, silmad peas säravad. Suur enamus puuviljadest on ju kohalik värske kaup. Seejärel mõtlesin õhtuks juustu valida. Prantsusmaa on juusturiik küll, aga et juustust annab nii palju erinevaid sorte välja mõelda, seda ma siiani ei uskunud. Kitsejuustud, lambajuustus, lehmajuustud, erinevad hallitusastmed ja erinevad hallitusseened. Üks haiseb hullemini kui teine. Ma ei hakkanud neid tundmatute nimedega juuste üldse veel vaatamagi, sest viimane kord kui me Prantsusmaal emaga “uue ja huvitava nimega” juustu ostsime, haises kogu me hotellituba nagu me oleks seal mingi naise ära tapnud ja ta oma voodisse madratsi alla peitnud (viide mängufilmile “Neli tuba”). Üllatuslikult on liha ja vorstid prantslaste jaoks sama olulised kui juustud ja veinid. Ka neid on sada erinevat sorti erinevad loomad erinevates asendites.

Nüüd istun siin oma toas, vaatan rõdul alpi mägesid, kuulan naiskoori plaati ja söön viinamarja, pirni, oliive ja kitsejuustu. Nii on tõesti hea.

Ma kuulsin täna nii toredat nalja, et ma ei tea kas naerda või nutta. Carrefourist ühikasse jalutades (mis on ainult 200 meetrit) küsisid kaks noormeest mu käest, kas ma olen Erasmuse õpilane. Tuli välja, et nemadki on erasmuslased, üks Portugalist, teine Venemaalt. Nad küsisid veel, et kus ma elan. Ma siis ütlesin, et ma elan “Skandinaavia”nimelised hoones. Selle peale vaatasid nad üksteisele otsa ja ütlesid hämmeldunud pilgul, et nad elavad “Saksamaa”nimelises hoones, kus elab “tout le monde”, mis tähendab, et seal elavad kõik erasmuslased. Kuidas on see võimalik, et mina sellest rongist maha jäin? Sest kui ma ümberringi vaatan, siis tõepoolest teistes kompleksi hoonetes nagu “Prantsusmaa”, “Türgi”, “Šveits” jms elab rohkem minuga sarnaseid noori ja käib palju vähem musti sisse ja välja. Eks tuleb mängida nende kaartidega, mis jagatud.

Grenoble

Täna käisin Grenoble kesklinnaga tutvumas. Ega siin liiga palju vaadata polegi. Silmaringi Prantsusmaa reisijuhis on Grenoble’le pühendatud vaid üks lehekülg, millest poole moodustab kesklinna kaart. Sellegi poolest meeldib mulle Grenoble kesklinn väga. Nimelt oli minu esmamulje Grenoble’st ühiselamu ja campuse põhjal üsna nigel. Grenoble kesklinn aga üllatas mind positiivselt. Olin juba ammu lepinud sellega, et ilmselt on Grenoble selline väike tööstuslinnake, aga kesklinn meenutab siin rohkem suurlinna. Tõepoolest siin elu kihab. Kesklinnas on ka rohkem neid tõelisi prantslasi: šikke, stiilseid, põsemusitavaid ja ilusaid inimesi. Kesklinnas kohtasin ma tõesti palju ilusaid, peente näojoonte ja hoolitsetud välimusega prantslasi, kellel silm puhkab peal.
Linn ise on arhitektuurilt tõeline prantsuse linn. Puudega palistatud avenüüd, pisikesed pargid kesklinnas, 5kordsed aknaluukidega majad jne. Ja muidugi Isére, jõgi, mis voolab läbi Grenoble. Kõik meenutab mulle veidi Pariisi. Iga maja 1.korrusel ehk rez-de-chausséel töötab mõni kiirtoidukoht nagu kebabi-, burgeriputkad ja pattisseried ehk kondiitriärid või restoranid või riidekauplused või antiigiärid. Igasse riidepoodi ma täna sisse astuda ei jõudnudki, kahtlen, kas ma oma siinviibimise aja lõpukski seda teha jõuan. Butiike on siin tõesti palju. Ja need pattisseried...Ma olen niikuinii nisutoodete fänn, aga kui saiakesi pakutakse igas asendis, igal pool, igat moodi ja värskelt, siis on võimatu neile ära öelda. Prantslased tulevad ka palju huvitavamate asjade peale, mida saiaga kokku panna. Näiteks täna nägin kommisaia. Ilmselt tuleb pikkamisi ka kõik need saiakesed ära proovida. Oh tere tulemast, päästerõngas mu kõhu ümber!
Käisin ka Grenoble muuseumis, sest reisijuht ütles, seal leidub ka Picasso ja Matissi töid. Pilet oli kõigest 2 eurot üliõpilasele (tavapilet 5 eurot). Prantslased pole nagu norrakad, nad saavad aru küll, et ega nende puukirik mingi Hagia Sophia pole, mille eest olen nõus maksma 20 eurot. Tegin muuseumile tiiru peale, nägin kahte Picassot ka ja läksin Victor Hugo väljakule, kus pidi saama tasuta wifit. Jõudsin täpselt 5 korda msni logida ja oma meilid ülelugeda, kui mu kannatus katkes ja otsustasin koju sõita, sest mul oli juba tõesti väga külm. Kuigi temperatuurid ulatuvad siin 20-28ni, oli täna väga külm tuul.
Kodus sain veidi filmi vaadata ja süüa, kui kostus koputus. Ukse taga oli Ika. Ma ei tea, miks ta mul igal õhtul külas käib. Ehk ta arvab, et ma ei saa üldse hakkama siin ilma temata, või et mul hakkab igav? Kuna ta eile juba oli siin veetnud mitu tundi ja läks ära alles kell 00, siis ma kartsin, et ta jääks tänagi poole ööni. Nii ma siis hakkasin vaikselt vihjama, et tahan magama minna (pesin hambaid, tegin voodi üles), aga ega ta ei liigutanudki end, enne kui ma ütlesin, et tahan magama minna ja avasin talle ukse. Ma kardan, et ta hakkab mulle varsti närvidele käima.
Bonne nuit!

Bienvenue à France!

Lõpuks ometi ühendus maailmaga. Olgugi seda vaid hetkeks. Prantsusmaal pole internet, eriti WiFi iseenesest mõistetav. Kui Eestis on tavaks, et igas pargis ja kohvikus ja ülikooli hoones ja bussis ja ühiselamus on tasuta WiFi, siis Prantsusmaal interneti ühendusega paikadest pole mingit kasu, sest seal saab WiFit kasutada vaid juhul, kui tead paroole, mida aga saab ainult raha eest ostes. Ja ühiselamus pole interneti võimalust üldsegi. Nüüd, aastal 2009, 21. septembril lubab üks ettevõte kogu kompleksi WiFiga ühendada. Bienvenue à France!

Kirjeldan nüüd lühidalt oma teekonda Grenoblisse. Kõik sujus õlitatult kuni Grenobli bussijaamani, kus minu uhiuus Jyskist ostetud kvaliteetne kohver pärast 100 m ühe ratta kaotas. Sellest hetkest läks kõik allamäge (kahjuks mitte sõna otseses mõttes, sest siis oleks ju libedalt läinud). Kuna minu bipedaalne kohver muutus sekundiga üherattaliseks, võtsin ma oma niigi hõivatud lihaste kanda veel ka kohvri. Nii ma siis sõitsin trammiga “õigesse” peatusesse, kus vaatasin kaardilt järgi, kuhu jääb ühiselamu. Hakkasin loivama, seljas 40liitrine matkakott, ühes käes 100kg läpakakott ja teises käes siis 24kg kohver. Kuna üks ratas oli puudu ja ma ei tahtnud kohvrit järel lohistades veel rohkem katki teha, siis pidin seda tassima. Kogu selle kupatusega liikumine võttis meeletult aega. Suutsin astuda ehk 10 sammu, kui kohvrit kandev käsi ära väsis ja pidin seisma, puhkama ja kätt vahetama. Ja nii ma siis loivasin 45 minutit, aga ühiselamut ei paista kusagilt. Nii ma siis küsisin (mu esimene lause prantsuskeeles Prantsusmaal) ühe vastutulija käest, kus asub avenüü Edmond Esmonin, mille peale mulle vastati, et see siinkandis küll ei asu. Ja siis ma taipasin, et ma olin oma mõttes kaarti valet pidi vaadanud ning valele poole astuma hakkanud. 45 minutit kogu elamisega täiesti tühja marssida ajas mind pehmelt öeldes marru küll. Ja pidingi tagasi marssima hakkama. Lõpuks pärast mitut tundi oma saja kohvriga ekslemist leidsin õige koha. Aga ega seal mu seiklused ei lõppenud. Vastuvõtus oli järjekorras 2 inimest enne mind, aga nende teenindamine võttis ligi tund aega. Kui järg minuni jõudis, sain aru miks. Prantusmaal on uskumatult palju bürokraatiat. Ühiselamusse saabumisel pidin täitma 3 erinevat dokumenti. Koolis registreerimisel oli vaja samuti täita mustmiljon dokumenti. Samuti on neile igalpool vaja ette näidata peale isikut tõendava dokumendi ka sünnitunnistus ja kohustuslik kindlustus, midagi kasko sarnast. Kusjuures mitte ühtegi dokumenti ei saa täita internetis nagu meil.

Kui ma oma tuppa jõudsin, sain ma šoki. Esiteks oli maja ees kamp musti mehi, teiseks trepist üles kõndides kõndisid mulle ainult mustad mehed vastu ja kolmandaks (õnneks minu toas mind must mees ei oodanud) ega mu tubagi kuigi kena pole. Ma pole küll kunagi Narva mnt ühikas elanud, aga kujutan ette, see on midagi sarnast. Tuba on korras küll, tool ja laud ja kapp ja voodi ja isegi kraanikauss, aga kõik on selline räämas. Tegelikult polegi mulle luksust vaja. Vähemalt vaade aknast on kena. Kui ma oma kohvriga neist mustadest meestest möödusin, siis nad küsisid, kas mul on abi vaja (ma jõudsin selleks hetkeks ainult 3 m seda kohvrit korraga vedada, nii et jah, oleks küll abi vaja). Üks must mees tuli mulle appi ja tassis kohvri tuppa, ta näitas ka kus on linad ja oli üldse väga abivalmis. Sain teada, et ta nimi on Ishmaeli ehk Ika, ta on islamiusuline ja ta on pärit Guineast (Aafrikast), kus inimesed närivad puupulka hammaste pesemise asemel ja õpivad enne Koraani lugema, kui kooli lähevad. Parasjagu pidas ta ramadani, mis islami usu kohaselt tähendab, et ta ei tohi süüa ega juua päise päeva ajal.

Järgmisel päeval kohtasin taas Ikat. Põhimõtteliselt võttis ta mind oma auto peale ja tiirutas minuga terve päev mööda linna ringi, et teha telefonikaart, pangakaart, üliõpilaskaart, mingisugune kohustuslike elamiskindlustus, elamistoetuse taotlus ja mis kõik veel. Täiesti uskumatu, et keegi oma heast südamest lihtsalt viitsib võõrast inimest nii palju aidata. Ja täiesti uskumatu, et keegi on nii rumal, et istub võõra musta mehe autosse. Et siis mina.

Kuigi bürokraatia olen selleks korraks võitnud, helistab Ika mulle iga päev 5 korda, saadab 3 sõnumit päevas ja pärib, kas mul on kõik hästi. Ma vist jätsin endast nii abitu mulje. Võib-olla olingi sel hetkel saamatu, aga üldiselt mulle ei meeldi, kui mulle kõik ette ja taha ära tehakse. Täna õhtul tuli Ika mulle külla ja istus mu voodi peale, mis ajas mind väga närvi. Ta peaaegu et pikutas oma õueriietega minu puhta voodi peal. See tundus mulle veidi privaatsuse häirimisena.

See vist on prantslaste komme. Nad on väga, kuidas nüüd öeldagi, avatud. Täielikud vastandid eestlastele. Ma täiesti ehmatasin ära, kui poemüüjad ja bussijuhid ja raamatukogutädid ja täiesti suvalised inimesed, kes Eestis sind isegi ei vaataks, ütlevad "Bonjour, mademoiselle". See jätab väga sõbraliku mulje ja laeb kuidagi positiivselt. Nad suhtlevad üldse väga isikuliselt ja vähem anonüümselt. Teatavasti suudlevad Prantsusmaal sõprade põskesid kohtumisel ja hüvastijätul nii mehed kui naised. See pole üldse mingi eriline sündmus, kui kaks meest tänaval kohtuvad ja üksteist embavad. Aga ikkagi tuli see mulle suure ehmatusena, kui Ika hüvastijätul põsemusi teha tahtis, tegelikult see on rohkem nagu põskede puudutamine, mitte päris musitamine. See on võõrastav, kui minu jaoks üsnagi võõras mees minu näole nii lähedal on. Fuihh!