Wednesday, December 16, 2009

Tegelikult ka viimane

Ok, see on nüüd viimane, sest publiku tungival soovil avaldan siin mõned fotod tähtsatest kohtadest ja loomulikult kurikuulsast Ikast: siin ta on!



Järgmisel fotol näete "kööki", nüüd ehk mõistate, miks ma kaldun siin kiirtoitu sööma:


Et te mulle eriti kaasa tunneksite, foto vetsust (see pudel on kellegi vetsupaber):


Aga hea une nimel järgnevalt mõned fotod Grenoblest jõulu eel:



Ja minu arust on siinsed mandariinid (Korsikalt, nii et kohalikud) parimad, magusad ja neil on isegi veel lehed küljes:



Joyeux Noël!

Sunday, December 13, 2009

Viimane

Siin see nüüd on. Viimane sissekanne. See peab olema nüüd eriti humoorikas ja sisutihe?
Näpistan praegu paar minutit geneetika õppimise ajast, et paar viimast sõna kirjutada.
Eile käisin toidupoes igasugu prantsuslikke toiduaineid ostmas, et Eestisse kilode viisi süüa tarida. Mul pole aimugi kuidas see kõik mu kotti nii mahub, et ma ühtegi oma garderoobieset ma ei pea jätma...Õnneks mul on mullikilet, nii et ehk jäävad purgid ja pudelid terveks kotis. Aga toidupoes on juba täielik jõuluhullus, 50% poepinnast on kaetud nüüd külmkappidega, kus hunnikute viisi foie gras erinevas asendis. See ju neil jõulutoit. Ja kui ma neid foie gras virnasid vaatan, siis on eriti karjuvalt näha, kuidas tegelikult meie tarbimine maailma mõjutab. Miljoneid hanesid paksuks ajada ja siis nad kõik maksa pärast ära tappa. Eks sarnane massimõrvamine toimub ka verivorsti tegemiseks, aga see pole vahest nii ilmne, sest üks verivorsti ei võrdu üks siga, aga üks foie gras enamasti võrdub üks hani (olenevalt pakendist). Hahaa, minus on pead tõstmas taimetoitlane! Enne jõule! Kuu-nali!
Aga toidu teemal jätkates: terve nädala olen ma söönud võileibu erinevas asendis, mis on siin tõesti jube nämmad, eriti paninid. Aga kuidas need prantslased nii saledad on, kui nad igal hommikul söövad ühe pika saia ja igaks lõunaks võtavad panini? Ja mitte ainult võileivad, aga ka vahvlid crepid churrosed ja pontsikud. Nii et kui ma eile poodi läksin et midagi õhtuks süüa osta, siis kuigi esimesena seadsin sammud saia leti äärde, tuli mul kohale jõudes seal üllatuslik okse refleks ja pidin kiiremas korras sealt ära liikuma. Jah, ma kordan, Triinu tülgastab sai! Uskumatu, kas pole? Nii et nüüd mul on veel teinegi põhjus, miks ma väga Eestisse tahan. Tahaks normaalselt süüa ja süüa teha. Kuigi enne jõule on seda vist lootusetu tahta.
Jõuluturul on nii tore käia. Iga leti taga pistetakse sulle mingi degusteerida pakutav junn tiku otsas nina alla. See kukkus välja nagu mulle see ei meeldiks, aga loomulikult teeb mind õnnelikuks kõik, mida süüa saab. Eriti kui see on siuke gurmee toit nagu terrin ja foie gras või teod ja juustud.

Eesolev nädal tundub päris tore, ootan juba pikisilmi! Tõepoolest, nädala esimese poole pean ilmselt veetma raamatukogus õppimas ja küüsinärimas, et neljapäeval kogu siin veedetud aja pauguga lõpetada : kolm eksamit üksteise otsa! Aga pärast seda saan veeta terve öö Lyoni lennujaamas rämpstoitu süües ja aju välja lülitada totraid filme vaadates. Jah, see pole ka vist eriti tore. Aga reedel lõpuks ometi jõuan koju, söön kõhu täis (loodetavasti Caesari salatit? või midagi muud tervislikku, sest ma ei taha vist rämpstoitu, mida ma siin liiga tihti söön, enam kunagi näha) ja põrutan Tartusse naiskoori jõulukontserdile ja mis veel tähtsam, jõulupeole! Hurraaa!

Eestis näeme, minu ustavad lugejad!

À bientôt!

Sunday, December 6, 2009

Annecy






Jõulud on õhus! Eelmisel pühapäeval oli esimene advent, siis ma küll jõule õhus ei tundnud, aga terve nädal juba täies jõuludekoratsioonis linnas ringi käies on teiseks advendiks juba väike piparkoogi isu küll. Poed on siin digimuutunud jõuluostlemise sihtpunktiks, valmis hullumeelsuseks, mis siin juba praegu toimub. Õnneks, ettenägelik nagu ma olen, alustasin ma juba septembris jõulukingituste soetamist. Ja jumal tänatud, sest ma ei taha ette kujutada mis hullumaja siin toimub nädal enne jõule. Minu jaoks on juba praegu poed ülerahvastatud ja mind teeb see väga närviliseks. Täna, pühapäeval, oli linn rahvast täis! Prantsusmaal! Kus inimesed pühapäeval kaovad oma urgudesse ja kesklinna oma nina küll ei pista. Neid meelitas jõuluturg Victor Hugo väljakul (kus toimus ka veinifestival). See on tõesti üks vahva turg. Esiteks see on nii toredasti läbimõeldud, punane vaip möödub kõikide telkide eest, telgikatus alati varjuks peakohal, nii et kuigi täna sadas vihma, võis üsna kuivaks jääda. Kui oleks sinna alla ära mahtunud... Õnneks käisin juba reedel ilusa ilmaga ja vähemrahvastatud ajal turul jalutamas, ja ahvatlusi on seal palju: kuum šokolaad, hõõgvein (ka valge), soojad saiakesed, kastanid, supid saiakukli sees, grillvorstid, juustud, jõulukeeksid oeh... Ja jõuluostlemiseks on seal valikut oi kui palju, peale foie gras (prantslaste jõulutoit) ja juustude-vorstide ja tigude on seal ka kohalikud moosikeetjad ja ehtevalmistajad ja küünlameistrid jne jne. Arvatavasti kipun sinna veel :)!

Eile mõtlesin lõpuks ometi ära käia Annecys, väike alpilinn Šveitsi piiri lähedal, mis olevat väga ilus ja armas, seega viis rong mind laupäeval sinna. Ennelõunal tegin veel ühe lühikese peatuse Chambérys, aga seal polnud suurt midagi vaadata peale elevantidega kaunistatud purskkaevu ja jõuluturu. Annecy oli aga kena, mitte nii vapustavalt nunnu nagu kõik räägivad, aga siiski väga ilus linnake. Vanalinn asub kanalite ääres, mis oma sildadega meenutab väga veidi Veneetsiat. Annecy asub ka väikese järve ääres, mida ümbritsevad mäed. Mina mõtlesin, et kuna kaardi peal on Annecy alpidele ja Mt Blancile palju lähemal kui Grenoble, siis seal on ka tõeliselt vapustavad ja kõrged mäed, aga üldiselt oli Annecy ümbrus väga tasane, ainult järve kaldal olid mingid künkad (Prantsusmaa mõistes) ja Mt Blanci ma ka ei näinud. Ma arvan. Selles suhtes olin ma pettunud, aga seda enam hindan Grenoble toredaid mägesid! Annecy oli samuti rahvast täis, esiteks jõuluturg ja -elevus, aga teiseks toimus seal mingisugune suur teleüritus, sada kaamerat ja teadustajad. kahjuks ma ei tea täpselt, miks, võib-olla, sest oli püha Nikolause päev ja siis saavad prantsuse lapsed kingitusi? Ei tea. Aga päris vahva oli, kui kari lehmi ja mitu bernhardiini (laviinide ohvrite päästjad) rongkäigus mööda linna jalutasid. Muidugi pärast olid kitsad vanalinna tänavad auravaid helerohelisi lehmakooke täis, millele koristajad reageerisid liiva peale visates, selle asemel et need kühvli peale tõsta ja ära visata. Nojaa. Üldse oli väga lärmakas laupäev, puhkpilli orkestrid ja mürtsuvad trummibändid mängisid hommikust õhtuni.

Aga nüüd on möödas minu eelviimane nädalavahetus Grenobles. Ja arvestades ülejärgmisel nädalal toimuvaid kolme eksamit, siis ilmselt viimasel nädalavahetusel jõuabki ainult õppida. Yeah right!
See tähendab ka minu viimast sissekannet blogisse üsna pea...