Sunday, November 29, 2009

Chartreuse




See nädal oli viimane tõeliselt raske koolinädal. Kolmapäeval tegin ühes aines suulise ettekande kalade spermakonkurentsist. Olin eelnevalt endale paberile teksti valmis kirjutanud ja oli vaja ainult maha lugeda. Minu prantsuskeel on nii koomiline, et ma ei saanud muudmoodi, kui muiates ette lugeda oma tarka teksti, samal ajal mõeldes, et miks mu prantsuskeel kõlab inglise aktsendiga? Tõesti ei tea, see on mul vist prantsuskeele tunnist külge jäänud, kus britid räägivad prantsuskeelt nagu ingliskeelt. Väga piinlik oli. Ma olen küll oma elus teinud nii saksa kui inglise keeles power pointi esitlusi, aga neid keeli ma valdan ja ma pole kunagi paberilt midagi maha lugenud. Nii et ma püüan selle hetke oma mälust kustutada. Üldiselt olin üllatunud, kui hästi prantslased ettekandeid tegid: vabalt, selgelt, illustreerivalt ja ilma maha lugemiseta.
Kolmapäeval tegin tasa kõik need kained päevad siin Grenobles. Otsustasime Katkaga baari minna, tema viimast päeva Grenobles tähistamas. Alustasime campuse baaris, kus kohtasime ka labori inimesi ja millegi pärast tehti kõikidele kaks õlut välja. Hea küll. Siis läksime edasi ühte baari kesklinnas, kus jätkasime Edelweissiga, seejärel otsustasime proovida Chartreuse (Grenoble kohalik ürdiliköör, muide mõtlesin seda ka koju kaasa osta, aga see on kõige rõvedam jook, mida ma elus joonud olen, ja ma ei taha kellelegi selliseid kannatusi põhjustada), seejärel pidime maitseelundite taaselustamiseks Mojitot jooma (midagi head igasse päeva, kuigi baarimees tegi mojitot päris imelikult - shakeris - oli mojito päris hea), siis tegi libesell baarimees meile mingid banaanimaitselised rohelised kokteilid välja, siis võtsime kiri (apperatiiv šampuse ja creme de cassisega - mustsõstraliköör) ja mis siis tuli...?Ahjaa, siis me saime tuttavaks kahe mehega, kes tegid meile välja sellist põnevat jooki nagu BCB. Kõlab nagu herbitsiid, ja sellise maitsega oli ka. Tegelikult päris hea, õllekokteil apelsinilikööriga vms. Aga kõike seda segamini juua? Mis mul mõttes oli? Selgus, et kliimasoojenemine ja suurkorporatsioonide konspiratsioonid maailma valitsemiseks ja seda kõike prantsuskeeles. Ajasime nende härradega ingliskeeles juttu. Ma olin "üsna" purjus, siis tulebki alati suur tahtmine elust ja maailmast filosofeerida. Ja ma ei suuda siiani uskuda, et ma tegin seda prantsuskeeles. Kahju, et ma ei mäleta täpselt, mida ma rääkisin, aga mulle endale tundus, et ma olen õudselt tark. Need härrad olid küll imestunud, et ma prantsuskeelt oskan ja Katka ka. Tore oli, et kuskil kell 2 viisid need härrad mind autoga koju (prantusmaal võib ju juua ja juhtida), aga Katka oli tulnud rattaga, ja kuidas tema, sama "lõbusas" tujus kui mina, koju jõudis, on hea küsimus. Hommikul ei olnud sellest rõõmsast tujust midagi alles, aga pärast lõunat koolisööklas oli jälle inimese tunne.
Reedel saatsin Katka Praha bussi peale (sõit kestab ligi 20 tundi). Bussijaamad ja rongijaamad tekitavad minus alati tunde, et tahaks ise ka kuskile sõita. Nüüd tekkis küll pisukene koduigatsus, aga mul pole enam tõesti palju jäänud. Üks takistus muidugi on, universumi seaduste kohaselt, peab kindlasti samal päeval, mil mul on ostetud lennukipilet, leidma aset ka eksam. Füüsiliselt ei ole mul võimalik seda eksamit semestri viimasel päeval teha, kus võiks ju juba kõik inimesed hõõgveini juua ja mitte eksameid kirjutada. Ma loodan et õppejõud sellest ka aru saab...
Laupäeval käisin matkamas. Väga kaugele ei jõudnud, sest nii ruttu läks pimedaks. tegelikult ma olen väga laisk, ja ei viitsi enne 14 välja minna, nii et siis jääbki ainult 3 tundi valget aega. Aga sellest hoolimata nägin ilusaid vaateid Chartreuse (jah, selle järgi on saanud oma nime see mürgivärvi ja -maitsega ürdiliköör) nimelisest mäeähelikust(vt. fotod) taaskord uue nurga alt ja tekitasin hea söögiisu!

Sunday, November 22, 2009

VÕI

Eile käisin jälle matkamas nii öelda. Kõigepealt alustasin päeva kesklinnas vahvli söömisega. Ma pole elu sees nii head vahvlit saanud. Prantsusmaal nagu ka Ameerikas on hoopis teistsugused vahvlid kui need, mis Eestis. Mitte kuivad ja krõbedad ja õhukesed, vaid paksud, pehmed ja mahlased. Otse pannilt, kuum, suhkruterad hamba all ja või maitse...Belgia tume šokolaad seal peal oli täiesti üleliigne, sest see vahvel oli ise täiuslik. Võib-olla kõik ei mõista mu vaimustust siinsetest saiatoodetest. Tõepoolest, kujuta ette, et sa sööd Kirde saia paljalt. Ilma mosi või või või juustu või vorstita. Suht nilbe. Aga siin on croissantid ja vahvlid ja briochid ilma igasuguste lisanditeta maitsvamad, kui kõige luksuslikuma kattega Kirde sai. Ja ma vist tean, mis nende saladus on: VÕI! Ja mitte võisarnane produkt vaid päris või. Või moodustab saiataignast vist poole. Võib-olla ma liialdan. Aga siin rõhutavad kõik pagarid, kes üldse tahavad pagarid olla, et nende toodetes kasutatakse riiklikult tunnustatud võid (appellation d'origin controlée). Ja poodides on kõik võid pärisvõid, mitte mängu. Mu ema vist söökski siin ainult võid. Võtaks koju kaasa, kui lennukis ära ei sulaks.
Ok, aitab toidust. Uudistasin Grenoble lähistel külasid. See on päris huvitav, et need külad ei kuulu Grenoble alla, nad on täiesti omaette. Kuigi nad on täiesti Grenoble küljes, mina küll ei oskaks piiri tõmmata Grenoble ja nende külade vahele, sest ega majad siis vahepeal otsa ei lõpe. See oleks umbes nagu Nõmmest saaks omaette linn. Aga kui siin seda vahet tegemist poleks, siis Prantsusmaa vist olekski lihtsalt üks suur linn. Mulle meeldiks nendes külades elada. Kohe väga. Grenoble kesklinnast asuvad nad umbes 20 minuti kaugusel autoga tulles, aga samas toimub neis omanäoline elu. Väikesed 3 kordsed majakesed mäe küljes ümbritsetud müüridega, ülikitsad tänavad ainult ühe rea autode jaoks. Siin saab nautida seda vaikset külaelu, samas mitte "depressiivset väikelinna" elu, sest "tsivilisatsioon" on nii lähedal. Aga teisalt, ma ei usu, et ükski prantslane oma väikelinnu depressiivseks nimetab. See oleks nende jaoks täiesti arusaamatu. Mulle meeldib see ka, et nendes külades on elanikud päris-prantslased, immigrandid eelistavad ilmsesti elada üheksa kordsetes peletistes äärelinnas.
Seekord unustasin oma profikaamera (telefoni) maha ja ei saanudki pilte teha. Vaated olid jälle muidugi vaimustavad, ainult et nüüd nägin oma silmaga, et Grenoblet ohustab tõepoolest sudu. Mäed olid selle poolt üsna varjatud, linna kohal hõljus selline roosakaskollane aur. Kuna linn asub mägede vahel, siis kõik ümberkaudsetest asulatest tulev toss jõuab lõpuks siia, linna kohale. Seekord jõudsin 530 meetri kõrgusele. See oli üks eraldi seisev mäekene 2000 meetri kõrguse mäe lävel.
Ma avastasin uue tänavamoe siin. Kui neegrid kannavad päkapikumütse, siis alzeeria getopoisid kannavad murse ehk male-purse ehk õlakotte ja mitte lihtsalt vaid Louis Vuittoni kotte. Ma ei oska öelda, kas need on Louis Putton või Vuitton, aga muster tundub küll päris. Humoorikas.

Thursday, November 19, 2009

Beaujoulais Nouveau

Täna on väga väga tähtis päev Prantsusmaal (ja ka USAs ja Jaapanis), sest täna kell 00.00 korgiti lahti esimesed 2009. aasta veinid - nimelt Beaujoulais Nouveau veinid, ehk noorvein, mis on valminud siin üsna lähedal Grenoblele. Sommeljeed seda muidugi millekski ei pea, aga kuna see vein on üsna lihtne ja igas situatsioonis joodav, siis ootavad seda päeva (novembri kolmandat neljapäeva) ka ameeriklased ja jaapanlased, kuhu eksporditakse üks viiendik valmistatud veinist. Suuuuuur pidupäev, millest ma sain teada tund aega tagasi. Aga loodetavasti jätkub seda veini minu jaoks ka homme, sest siis ma lähen poodi ja ostan seda suurtes kogustes...

Täna oli muidu ka tore päev, sest sain laboris isegi aru, mida ma tegema pean. Hurraa. Täna ei olnud ka nii kiire, ei pidanud sadat eksperimenti korraga tegema. Vahepeal mängisime kummikindast tehtud palliga. See oli tore. Poisid olid end "üles löönud", sest kaameragrupp oli ju meil külas. Üles lööma see tähendab habet ajama ja hästi palju pastakaid valge kitli rinnataskusse panema (nagu teadlastel kunagi).

Ja siis mul tuli meelde, et ma käisin pühapäeval kinos "Imaginarium of Doctor Parnassust" vaatamas. Väga hea film, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Äkki see on prantslaste komme, aga reklaamide ja filmi vahele jäi minutine vaikus, mil keegi saalis ei rääkinud, sest kõik ootasid põnevil filmi algust. Selles vaikuses hakkasid kostma plõksud, alguses ühelt inimeselt, siis teiselt, siis mitmelt üle saali, imiteerides pudeli avamist. Või kalasid kuival. Väga naljakas oli. Ma hakkan nüüd ka nii tegema.

Ma läksin natuke aega tagasi tualetti (rohkem nagu peldik), ja ümber nurga pöörates, sooviga peldikusse astuda, näen ma, kuidas meesterahvas kuseb, ta ei viitsinud ust kinni panna. Nunnu. Nunnumeeter siin ühikas on kogu aeg põhjas. Vähemalt saab nalja?

Wednesday, November 18, 2009

Kingitus





Ma avastasin täna, et juba kuu aja pärast sõidan ma tagasi Eestisse. Täiesti uskumatu, kui kiiresti aeg läheb! Liiga kiiresti!
Publiku tungival soovil lisasin ka mõned fotod 1)minu 9 ruutmeetrisest toast 2)campusest 3)ja ühest viiest bioloogia teaduskonna majast. Ja muidugi lisan juurde väikese boonuse: foto toidust. Just nii. Sel fotol näete minu õhtusööki ühel septembrikuu õhtul, kui mul veel juustust ja viinamarjadest kõrini polnud.

Kool läheb iga päevaga aina keerulisemaks. Laboripraktikumides ma ei saa ab-so-luut-selt aru, mis toimub. Kui ma loen tööjuhendit, on kõik klaar, aga kui tegemiseks läheb, siis tehakse kõike hoopis teises järjekorras, kui juhendis kirjas ja tänu mingisugusele mulle arusaamatule tööjaotusele, ei pea kõik juhendis kirjas olevat tegema ja lõppkokkuvõttes on see minu jaoks üks meeletu tohuvabohu, mis paneb mu pea igakord valutama. Põhiliselt lasen ma oma laboripartneril kõik ära teha, sest ta vähemalt teab, mis on eichendorf, aga ka tema jaoks on see kõik väga keeruline. Ja üldiselt näib, et kõik teises saavad alati täiuslikke tulemusi, siis meie tulemused on alati õigest niiiiii kaugel. Täna ütles ta mulle: "Homseks praktikumiks ma teen eeltööd ja loen juhendi kodus läbi". Isver, ma läksin närvi. Mina loen juhendit 10 korda (ja ikka ei oska), ja tema ei loe ühtegi, kuigi ma näen, et ta oskaks palju paremini.
Homme on eriti põnev praks, sest laborist astub läbi mingisugune filmigrupp, kes tahab lindile jäädvustada, kuidas seal majas tööd tehakse. Tore, ma pean end siis homseks eriti ilusaks tegema, sest kole ja rumal oleks eriti piinlik olla. Sest ma ilmselt seisan ka homme mitu tundi ühe koha peal pipett käes ja küsimärk näos.
Ühes asjas olen ma küll väga rõõmus, et jälle Eestisse saab, sest siis saab nendest "kommionudest" lahti. Nüüd on mind avastanud minu naaber ühikast, kes on ka ilmselt Guineast või Etioopiast. Eile ta koputas mu uksele ja ütles midagi sarnast:"Tere, ma tahaks soola laenata. (YEah right!) Muide, kas ma võin homme sulle külla tulla, et sind tundma õppida. Mul pole siin palju sõpru." Selline moosimisviis on siin väga moes. Kõik tahavad mind tundma õppida. Tutkit! Täna ta siis tuli "mind tundma õppida". Üldiselt sai ta mu ust tundma. Ta küsis täna,kas mulle meeldivad kingitused. Ma ütlesin, loomulikult meeldivad, ja mõtlesin, äkki ta kingib mulle lille või šokolaadi. Aga selle asemel võttis ta taskust kortsus McDonaldsi kupongi, millega saab sealt ühe tasuta hamburgeri, ja tahtis seda mulle "kinkida". Kiusatus oli küll suur, aga otsustasin seda mitte vastu võtta, sest ma tean, kus ta käed on olnud.
See-eest kursusel on küll toredad inimesed (võib-olla mu naabrimees on ka tore, aga...las ta jääb), eriti noormehed, kes kinnitavad mulle, et ma võin nende käest alati abi küsida. Nad isegi üritavad ingliskeelt rääkida, mis tähendab, nad tõesti tahavad mind aidata. Sest nad ju ei oska ingliskeelt. Me peame tegema ühe ingliskeelse artikli põhjal 10 minutilise ettekande ja kogu kursus on paanikas ja käib prof.i piinamas oma küsimustega, mida see ja too tähendab. Üks artikkel. Isver, oleks meil nii lihtne ettekannete tegemine.

Saturday, November 14, 2009

Mont Jalla




Täna käisin Katka ja Mariaga (madriidlane laborist) mägiradadel matkamas. Ilm oli selleks lihtsalt täiuslik. Grenoblet valitseb juba mitmendat päeva täiesti kummalin ja kahtlustäratav ilm: soe, liiga soe novembri kohta, 17 kraadi, kuiv, tugev aga soe tuul. Väääga imelik. Aga soodne ilm välispordiks. Otsustasime, et St Eynardi otsa me seekord ei roni, sest see asub 13 km kaugusel, ilmselt peab sinna esialgu bussiga lähemale sõitma. Nii et valisime selle kõrval asuva mäe, mis asub otse Grenoble kesklinna kohal, Mont Jalla. Seekord valisime raja, mis läks mäe otsa rahulikumalt, mitte püstloodis, nii et matkamine läks libedamalt. Rada moodustas mäeküljele serpentiine. Rada ise oli ehk meetri laiune, kaetud hunnikus kuivanud lehtedega ja rusikasuuruste kivitükkidega. Mingit piiret polnud kuskil. Minule tundus see kõik väga ohtlik, sest kuivanud lehti oli nii palju, et raja kuristiku poolset serva polnud hästi tajuda. Aga see tegi asja nii palju põnevamaks. tõeliselt ekstreemne kogemus. Kui kolmapäeval matkamas käisin, ei saanud ma hästi aru, miks inimestele meeldib mägedes matkata. Ma ausalt öeldes ei salli igasuguseid tõuse. Aga võib-olla see tuli sellest, et ma alustasin nii kurnava ja vihaleajava püstloodse tõusuga, et see ei saagi kellelegi meeldida. Aga täna serpentiine mööda tõustes jõudsime kõrgemale kergemini. Lõpuks jõudsime 860 meetri kõrgusele, kust avanes vaimustav vaade orule, kus Grenoble paikneb ja lumemütsidega kaetud alpidele. Ilm oli nii kummaline ja pilved taevas kuidagi roosakat ja hoopis teist värvi kui tavaliselt, et see vaatepilt oli kuidagi maagiline. Ja see ekstreemsus kuskil kõrgel turnida on mulle alati meeldinud. Peale selle selgus, et mulle meeldivad tõusud palju-palju enam kui langused, sest tõusul tuleb ju ise pingutada, aga languses pead inertsiga võitlema, kuigi teised arvasid vastupidist ja ütlesid, et inertsi tuleb ära kasutada, siis on lihtsam. Pean seda veel harjutama. Ühesõnaga, olen nüüd täielik matkamise fänn ja ei suuda ära oodata, millal jälle. Sest tegelikult me Mont Jalla tippu ei vallutanud. Katka ja Maria tahtsid poolel teel tagasi pöörduda, aga mina tahtsin edasi minna (me olime ju ainult tunni jagu matkanud) ja siis läksimegi. Varsti tahtsid nad jälle tagasi pöörduda, aga ma veensin neid edasi minema. Lõpuks jäi siiski nende sõna peale ja asusime allaminema. Kogu matk kestis 3 ja pool tundi. Päris korralik sport. Alguses oli hirm, et kuidas mina suudan sammu pidada inimestega, kes käivad Himaalajas ja tegelevad matkamise ja mägironimisega. Aga tuli välja, et ma olen tugevam ja vastupidavam, kui ma arvasin. Hahaa!

Friday, November 13, 2009

Maailma vallutamisest

Niisiis kolmapäeval käisin oma tõelist sportlikku vormi proovimas: läksin mägedesse matkama. Hoirassaa! Esimesed kaks kilomeetrit oli hands-down minu elu kõige raskem füüsiline pingutus. Rada läks püstloodis mööda mäge üles, ei mingeid serpentiine, ei mingeid treppe, lihtsalt "rahulikult" kuivanud lehehunnikute all peidus olevate juurikate otsas kakerdades umbes 2 kilomeetrine tõus võttis aega üle tunni. Pulss oli pidevalt laes, ja kui ma ütlen laes, siis ma mõtlen laes, sest öeldakse, et inimese maksimaalne südamelöögi sagedus on 220 - vanus, ehk siis minul 198. No mul oli 190. Sellist jõupingutust, et mul kõht krampi kisub ja süda pahaks läheb ja tekiks soov taaskord oma hommikusööki näha, pole ma enne kogenud. Nii et see oli päris huvitav kogemus. Lõpuks, kui see üsna nukker sirge läbi sai, jõudsin ristteele, kus kohtasin mitmeid matkajaid (nii sportlasi kui jalutajaid), kellele prantsuse kombe kohaselt head päeva soovisin ja avasin oma kaardi, et otsustada, mis edasi. Kuna ma tundsin, et olin oma esimese matkamise kohta väga tublisti juba esinenud ja olin mäe juba peaaegu et vallutanud, siis otsustasin mäe lõpliku vallutamise teiseks korraks jätta ja hoopis teist teed pidi alla mäge jalutama hakata, et uudistada pisemaid külakesi Grenoble ääres. Homme lähme Katkaga jälle mäge vallutama. Seekord seadsime endale täiesti õudustäratava eesmärgi: kavatseme ronida ühe mäe tippu, mis on kindlasti üks Grenoble landmark. Mont Saint-Eynard. Seda mäge peetakse ka esimeseks maailmas, mille tippu keegi on roninud, mingisuguse kuninga mingisugune alluv, kes lõi aluse tänapäevasele mägironimisele.
Minu lemmikosa päevast on (arvake ära!) lõuna söömine. Esiteks on nii põnev valida ja mõelda, mida head süüa ja teiseks...no tegelikult mulle lihtsalt meeldib süüa. Aga huvitav on vaadata ka inimesi sööklas. Campus on väga-väga multinatsionaalne koht. Nimeta rahvus - see on siin olemas. Näiteks indialased, kes on pisikesed vatijopedes tõmmud kaunitarid, aga väga valjud, sädistavad vahetpidamata. Või siis hiinlased (või jaapanlased või korealased, väga piinlik, aga mul pole aimugi kummad), kes on mulle siin olles eriti huvipakkuma hakanud. Nad tunduvad nii toredad ja mu ema ütles, et hiinlased on sõbralikud. Ta teab, ta on neid näinud sündmuskohal (Hiinas). Mul on siiras soov Jaapanisse minna ja näha, millest need inimesed tehtud on. Peale India, kardan ma ka Aafrikasse reisida, sest aafriklased on väga valjud, ühiselamus nad räuskavad koridoris vahetpidamata, sest neil on moeks suhelda (karjuda) I korrusel elava sõbraga ise V korrusel paiknedes. Nunnu. Ja siin on mingisugune aafrika subkultuuri mood: suured tursked piiiiikad mustad, Adi toss jalas ja Nike vatijope seljas kannavad kõik kootud mütse, neid millel on need kõrvalapid, mille otsas ripuvad pikad punutud patsid. See näeb lihtsalt nii humoorikas välja. Eriti kuna väljas on 15 kraadi sooja.
Muuseas täna lõpetasin just artikli kirjutamise U-duuri, kus mainisin ka prantslaste ligitikkumist. Läksin tänagi lõunatama sööklasse ja oi seda üllatust, nii kui hundist räägid... Üks meesterahvas, kes istus minu vastas, küsis mult kella. Aga ma nägin teda läbi, nimelt ma teadsin, et minu selja taga, otse mu pea kohal rippus suur seinakell. See oli küll amatöörivõte.
Neljapäeva ja reede veetsin ma terve päeva praktikumis. Esimene praktikum toimub laboris, kus mõõtsime ühe pestitsiidi letaalset doosi ja poolestusaega ning uurisime selle pestitsiidi ja selle metaboliitide mõju surusääsklastele. Üsna huvitav oli ja vastupidiselt minu hirmule, et etteantud ajast ei piisa ja kõike peab tegema meeletu kiirusega, siis tuli välja, et toimis üsna hea tööjaotus. Täna oli praktikum arvutiprogrammiga, mis simuleeris erinevaid evolutsiooni mõjutavaid protsesse nagu geenitriiv, mutatsioonid, migratsioon ja looduslik valik. Millegipärast kõik, mis on seotud arvutiga, tuleb mul paremini välja, kuigi ma ennast mingiks arvutitundjaks küll ei pea. Veidi ajas närvi, et minu paariline püüdis kõigest ARU saada, mis iseenesest pole ju halb mõte, eks ole, aga kui on aega 5 tundi, mille jooksul peab läbiviima ligi 200 simulatsiooni, et vastata 20 küsimusele, siis võiks ju arusaamise koduseks tööks jätta. Igaks asjaks on oma aeg ja koht, et olla optimaalselt efektiivne.
Kuigi olin pärast neid kahte kurnavat praktikumi väsinud, lubasin Katkaga kokku saada, et arutada meie mägedevallutamisplaane. Käisime baari õlut joomas, mingi jube hea hollandi õlu oli, mida juuakse sidruniga. Kahjuks nime ei mäleta Hoogendoos? Ei, see oli jäätise nimi hahaa. Ja kuna mul see õlu nüüd sees, siis uni on kiire tulema ja ma heidan magama, et homme maailma vallutada!
P.S. Siin on ikka ebaloomulikult soe!

Tuesday, November 10, 2009

sügis





Lumised mäetipud - ülikoolisöökla kolmekäiguline lõuna - rugby
Reedel käisime Katkaga (tsehhi tüdruk laborist) kebabi söömas. Muuseas, ma söön Prantsusmaal ebaprantslaslikult palju kiirtoitu, aga see pole minu süü. Ise nad müüvad seda igal tänavanurgal. Nii hea oli vahelduseks pärisinimesega natuke prantslasi kiruda, muidu saan ainult siin ennast välja elada. Ainult natuke kirusime. Ega palju ei jõudnudki, sest kebabimüüja tuli meiega juttu puhuma. 60ndates türgi meesterahvas küsis, mis me Prantsusmaal teeme, ja kui kuulis, et me ei teegi siin tööd, siis küsis, ega me ei tahaks tööd. Me hakkasime kiiresti ukse poole liikuma ega jäänud tema pakkumist ootama. Võib-olla ta tahtis meile tööd pakkuda kebabimüüjana. We will never know.
Plaanisime Katkaga laupäeval mägedesse matkama minna (mis tuli ära jätta, sest vihma sadas). Tuli välja, et Grenobles on peale suusatamise ka matkamine (hiking) ülimalt populaarne. Kes seda oleks võinud arvata! No mina ei tulnud selle pealegi, ma pole kunagi matkamas käinud ja nüüd kahetsen sügavalt, et ei kasutanud neid imelisi päikselisi ilmi, mis siin septembris ja oktoobris olid. Seepärast olen otsustanud vihmast ilma trotsida ja homme mägedesse matkama minna. Matkaradu on siin mitmekümne kilomeetri ümber. Homme (kolmapäeval) on Prantsusmaal taaskord puhkepäev - 11. november, ehk I maailmasõja relvarahu päev, kui ma ei eksi.
Pühapäeval käisime laboritöötajatega Grenoblest väljas rugby matši vaatamas. Üks teadur mängib rugby meeskonnas ja kutsus meid mängu vaatama. Mulle tundus, et see on ameerika jalgpall, ainult ilma kiivrite ja igasuguse polsterduseta. Üsna vägivaldne ja humoorikas mäng, sest kui täiskasvanud mehed hüppavad (minu jaoks põhjuseta) üksteise otsa suurde kuhilasse, siis see on ju veidi eriskummaline vaatepilt. Kuigi sellel, kes sinna kuhila alla jääb, pole ilmselt väga naljakas. Üks selline "ohver" viidigi mängu lõpus kiirabiga ära. Kuid tundus, et see on üsna tavaline nähtus seal. Keegi ei teinud teist nägugi, pigem naerdi ja lõõbiti, "Look, he's dieing!" "I killed one in the first half!" jms.
Loengud käivad ka täie hooga. Alguses ma lootsin/arvasin, et jään ehk kursusel märkamatuks, aga ilmselt need 50 inimest on juba piisavalt kaua koos õppinud, et ära tunda nende sekka mitte kuuluv isik. Pea iga päev kõnetab mind keegi ja küsib kes ma olen ja kust ma tulen. Eile loengusaalis eesreas istudes, istus minu kõrvale üks noormees kursuselt ja natukese aja pärast istus teine noormees minu teisele küljele. See oli nii kummaline, sellepärast, et Tartus ei istu mitte kunagi keegi võõra inimese kõrvale. Võib-olla ainult hädavajaduse korral. Nii et see oli päris tore.

Wednesday, November 4, 2009

Numbrid ja mõmmid

Viimase jutu jätkuks...Eile seisin 45 minutit järjekorras, et uuendada oma ühistranspordi kuukaarti. Sest: kuukaarte saab osta ainult teatud ajavahemikus (iga kuu pärast 20ndat vms); neid saab osta Grenobles ainult viies pisikeses büroos; neid EI saa veel osta internetist (aga see mind enam ei üllata; ainult siis, kui hakkad mingisuguseks katsejänkuks: Grenoble ühistransporti korraldav firma reklaamib: "ole üks 300 inimesest, kes on juba oma kuukaardi internetist ostnud ja tule katseta internetis kuupileti ostmist!" - linnas elab 350 000 inimest ja ainult 300 on leidnud tee internetti: jälle ei üllata!).

Kuna täna loenguid ei olnud, siis läksin laborisse oma andmetega ja statistikaga maadlema. Oh üllatust, aga täna võitsin mina! Enam ei tulnudki programmis veateadet: "you stupid son of a bitch". Kuigi ma arvan, et need olid lihtsalt õnnelikud juhused...:D Üldisel mul on karvane tunne, et mitte keegi ei tea täpselt, kuidas see programm ja need valemid, mida ma kasutan, töötama peavad. Tundub, et kõik loodavad õnne peale ja lihtsalt sisestavad andmeid suvalistel kujudel, mis annavad mingeidki tulemusi. Sest igakord kui ma küsin, miks see vajalik on või miks see nii peab olema, siis kõik ütlevad: "Ma ei tea, uuri kuskilt." Kust kohast? Või siis, kui ma küsin, pärast korduvaid katseid viga leida ja parandada, miks mul veateade ette tuli, siis vastused on stiilis "Sest sul on kuskil viga". Tõsi ka või? Aga ma arvan, et see ongi teaduse tegemine. See on üks väga rahulik, tasa-ja-targu amet. Täna näiteks pidasime lõunat tund aega ja hiljem sõime torti pool tundi. Mõnus.

Koju jõudes hakkasin kööki minema, suppi keetma, ning vaatan, köögiukse peal on silt: "Austuse puudumise tõttu koristajate ja kaasüüriliste vastu, on köök määramatuks ajaks suletud." Normaalne. Ilmselt oli seal tekitatud mingi suuremat sorti segadus. Ainult, et kas nad siis sulgevad vetsud ka, sest nii rõvedaid vetsusid, kui selles majas, ma pole enne näinud. See oleks küll vahva nali. Ja äkki isegi kasulik, selles mõttes, et äkki siis see karu hakkab enda järel ka koristama?

Sunday, November 1, 2009

Paradoksaalne Prantsusmaa

Paradoks 1: Prantslased suitsetavad, joovad alkoholi ja söövad rasvaseid toite enam kui nt USA ja Suurbritannia, kuid prantslaste suremus südameveresoonkonna haigustesse on kordades väiksem.

Paradoks 2:Prantslased töötavad nädalas 35 tundi (kaks korda vähem kui ameeriklased) ning lähevad aastas seitsmeks nädalaks palgaga puhkusele. Sellest hoolimata on Prantsusmaal üks maailma juhtivamaid majandusi.

Veetsin laupäeval tunde raamatupoes. Need kaks pärinevadki ühe raamatu tagakaanelt.
Prantslased on täis paradokse. Ma ka imestan, et nad üldse midagi tehtud saavad, arvestades seda määratut bürokraatia hulka. Laupäevad Prantsusmaal on nii toredad, sest kesklinn on rahvast ääreni täis. Poodidesse, kus nädala sees liigub paar-kolm inimest, ei mahu nüüd enam sissegi. Võib-olla on Tallinnas ka nii, aga ma enamasti väldin nädalavahetustel poodlemist, see tundub lihtsalt kõige õudsem viis, kuidas puhkepäeva veeta. Grenobles käin tavaliselt nädalavahetustel kesklinnas, sest seal toimub ka palju muud, kui poodlemine. Näiteks põnev prantsaslik komme:people watching või siis küpsetatud kastanite söömine. Või minu puhul ka igasse tabac/presse (ajakirjakioskisse) sisenemine, lootuses ingliskeelset national geographicut leida. Siiani tulutult.

Aga reede õhtul käisin Francesco (minu kohaliku juhendaja) ärasaatmispeol. Ta nimelt läheb mõneks kuuks Tšehhimaale. Pidu toimus liibanoni restoranis jõe kaldal. Päris armas, üliväike kohake. Meid oli kokku 20. Tellisime suure valiku erinevaid asju pisikestes kaussides. Üsna maitsev oli, aga minu jaoks jäi pointist puudu (nagu meil kodus kombeks öelda). Muuseas, eine läks maksma 27 eurot nägu - metsik. Selle raha eest oleks võinud küll rohkem süüa saada, sest minul jäi küll veel ruumi sinna kuskile neerude ja kopsu vahele. Veini jõime ka ja päris tore oli seal rahvusvahelises seltskonnas juttu ajada. Aina kuulad ja imestad, mida inimesed on kõike teinud. Näiteks üks minu vanune tšehhi tüdruk, kes tuli ka sinna laborisse üheks kuuks mingeid vetikaid uurima, oli just otse Himaalajast tulnud, Indiast. Ta oli seal 2 kuud koos oma töörühmaga Praha ülikoolist (mulla)vetikaid/tsüanobaktereid uurimas ja proove kogumas. Himaalajas. Mina lähen ilmselt proove tegema Lääne-Virumale. Ja sõidukulud kattis ülikool loomulikult (teadusreis ikkagi). Ja kohapeal elamine läks maksma 400 eurot. 2 kuud. Uskumatu!

Korduvate "Santé!" hüüete sekka hüüdsime ka tšehhi keeles (kes hüüdis ja kes mitte, see on üks väga pikk liitlause, tundus mulle) ja eesti keeles "terviseks!". Francesco on korduvalt Eestis käinud ja rääkis loo, kuidas ta Tartus baaris istudes küsis, "How do you say 'cheers' in Estonia?" Ja talle vastati: "Terrible Sex!" Tegelikult talle vastati loomulikult "Terviseks!", aga tema kuulis, kuidas ümberringi inimesed üksteisele pidevalt "Terrible sexi" soovivad. Kratsis kukalt ja mõtles, küll eestlased on veidrad. Nii et tegelikult me siis soovisime seal restoranis üksteisele "Terrible sex!" Ääftekas toimus ühes baaris, kus töörühm käib pea igal nädal. Sisse astudes käis kohutavalt vali muusika, mängiti 4 kitarri (isegi baarimees mängis leti taga kitarri) ja karjuti kõva häälega laulda, ilmselt tuntud chansone, sest baarikülastajad laulsid kaasa. Mõne aja pärast võttis ka Francesco kitarri kätte ja ühines selle seltskonnaga. Selgus, et ta teeb seda seal tihti. Päris tore oli, kuigi kitarri keeltest oli küll kahju, neid peksti seal ikka rõõmuga.