Matsuvad musid ja tigedad teod

Ma olen ikka nii humoorikas (vt pealkirja).

Võtame kokku möödunud nädala. Neljapäeval olid hommikul liiga vara jälle kaks loengut. Kahjuks polnud mul absoluuuuutselt aimugi, kus kuradi kohas mul need loengud toimuvad. Jah, tunniplaanis oli kirjas küll, et mingisuguses bioloogia amfiteatris, mida pole mitte ühegi campuse kaardi peal märgitud, millest pole mingit jälgegi ühegi ülikooli kodulehekülje peal ja ega tunniplaanis ka aadressi pole antud. Mul on vererõhk nende prantslastega sehkendamisest juba nii laes, et varsti hakkavad kõrvad ilma Beethovenitagi verd jooksma. Läksin hommikul kella poole kaheksaks bioloogia teaduskonna campuse lähistele (sinna alla kuulub 6 maja), sest olin lootusrikkalt oletanud, et ilmselt on bioloogia amfiteater bioloogia teaduskonna ühes majas. Jalutasin seal hommikuhämaruses lootuses mõnda inimest kohata, kes sarnaselt minule nii vara hommikul juba ärkvel on, et talt siis küsida, kus võiks asuda see kurikuulus amfi. Ma ütlen, saatus soosib mind, sest esimene ettejuhtuv inimene oli õppejõud, kes pidigi algavat loengut andma. Järgnesin siis talle puude varjus nagu mõni kurjade kavatsustega varganägu ja nii juhatas ta enda teadmata ühe eksinud hinge eesmärgini. Prantsusmaal on vist kombeks tulla loengusse täpselt, kindlasti mitte varem nagu Tartus. Tavaliselt jõuavad kõik (umbes 40 inimest) kohale 5 minutit enne loengu algusse ja siis hakkab pihta see vali matsutamine, sest kõik tuttavad tuleb läbi musitada. See on päris pikk protsess ju, kui sul on palju tuttavaid sind ootamas. Ja kuigi see ei ole tegelikult ju põsele musi tegemine vaid lihtsalt põskede puudutamine, samal ajal valju matsuva musi häält tehes, siis ikkagi tundus see mulle varahommikul veidi tülgastav. Ma olen vist imelik.
Loengud olid nagu ikka: 50/50 ehk siis sain aru, millest räägiti ja natuke pealegi, aga paljud asjad lähevad kaotsi. Neljapäeval käisin esimest korda ka campuse sööklas söömas. Neid on siin mitu. Otsustasin minna n-ö kiirtoidu sööklasse. Kõigepealt peab endale soetama siukse toreda magnetkaardi, mille peale tuleb raha laadida ja siis saab selle kaardiga maksta. Kuna lõuna ajal (kella 11-13.30) on järjekorrad tohutult pikad, sest terve campus tahab ju süüa, siis selle kaardiga maksmine säästab aega. Maksin 2.90 eurot ja sain suures pappkarbis hunniku "pasta bologneset", mis oli tegelikult makaronid hakklihakastmega, törtsu kepsutiga; sinna juurde valisin veel ka jogurti ja vett sai ka. Kõhu sai küll väga täis. Reedel toimusid esimesed seminarid. Ökosfääri ja keskkonna seminaris selgus, et ohhooo, selle aine läbimiseks ma pean ikka mehe moodi vaeva nägema. Aine hulka kuulub 4 praktikumi ja iga praktikumi kohta tuleb kirjutada (prantsuskeeles) 5 lk-ne raport läbiviidud eksperimentide kohta. Näiteks ühes praktikumis saan teha põhjavee, pinnavee ja pinnase lämmastiku osakaalu uuringut, mis tundub päris asjalik. Samuti teeme kuulsat Grami testi bakteritega. Nii et ei midagi uut. Ökoloogia ja evolutsiooni seminar oli väga õudne. Õppejõud viskas ette ühe A4 lehe tihedalt täis kirjutatud teksti, mis lähemal vaatamisel olid ülesanded, et arvutada populatsioonide heterotsügootsust. No tere talv! Me pole Tartus mitte kunagi midagi arvutama pidanud. Mul polnud aimugi, kuidas heterosügootsust arvutatakse, kõik teises hakkasid kohe kiiresti arvutama midagi. Küsisin oma pinginaabrilt ja sain teada, et see polegi nii väga raske. Aga üldiselt on see aine ka vääääga kirves, sest pean näiteks tegema suulise ettekande ühe artikli põhjal. Muidugi prantsuskeeles. õnneks saab seda teha kahekesi ja me juba mõtlesime, et me kirjutame koos mulle teksti ette, mille ma siis maha loen. Kuigi palju õnne neile, et nad peavad minu prantsuskeelest midagi aru saama. Nii et reede õhtuks (kell 17 lõppesid seminarid!!!) olin ma täiesti kaputt, nii ajust kui vaimust, sest tundsin, et olen hammustanud liiga suure tüki ja mul pole aimugi, kuidas ma kõik need sada asja prantsuskeeles ära teen. Ma loodan kõvasti sellele, et ma olen erasmuslane... Ilmselt ma olen ikkagi ainuke loll, kes Erasmusega läheb õppima.
Laupäeval ja pühapäeval toimus Grenoble kesklinnas Victor Hugo nimelisel väljakul suur veini ja muusika festival Millesime, kus oli esindatud suur hulk erinevaid veinitootjaid Burgundiast, Bourgognest, Champagnest, Korsikalt, Rhone orust, kes degusteerisid ja müüsid odavama hinnaga kui kaupluses oma tooteid ja kõige selle keskel paiknes pisike lava, millel mängisid terved päevad läbi erinevad pillimängijad klassikalist muusikat, eriti Haydnit. 6 euro eest anti mulle veiniklaas (mille sain endale), millega sain kõiki veine degusteerida. Rahvast oli üsna rohkelt, igasugust sorti: suur enamus oli neid, kes kallasid oma veinitilga sinna veinipotti pärast suud loputamist veiniga, kes arutasid veinitootjaga pikalt-laialt maitstud veini erilisest maitsebuketist ja kes tulid sinna ilmselt veini aasta varu ostma, sest seal osteti veine ikka kastide kaupa; ja siis seal olid need teised, nagu mina, kes tulid lihtsalt jooma. Raske on, kui sulle tilgutatakse klaasi veidi üle supilusikatäie veini, aga kui kõik need tootjad läbi jalutada ja iga ühe juures kõik erinevad aastakäigud ära proovida, siis lõpuks olin ma küll üsna svipsis. Ja ilm oli ka ilus, päike paistis ja mõnus oli istuda ja kuulata muusikat ja maitsta veini. Peale veini oli festivali alale paigutatud ka mõned toidutelgid. Näiteks oli seal tigudetootja telk, kes müüs purkides tigusid igas asendis (tigumoos, tigukompott jms) ja kus sai tigusid maitsta ka. Tasuta. Jube nämma. Siis oli seal veel juustulett, kus sai juustu maitsta, siis oli seal veel oliiviistanduse lett, kus oli igasuguseid tooteid oliividest ja sai neid maitsta: nt oliiviõli (see päris, extra virgin, settega), tapenadas, päiksekuivatatud tomatid oliiviõlis, oliive jne. Ja minu absoluutne lemmik oli foie gras lett. Foie grasd müüdi nii toorelt vaakumpakendis kui ka purgis, aga ka terrinina ja pasteedina. Ja 7 euro eest sai osta sooja foie gras sandwichi, mis koosnes pikuti pooleks lõigatud saiast ja sinna vahele torgatud, maailma parimast, rasvase maksa ribast. Terve toores rasvane maks on lõigatud ribadeks ja siis pruunistatakse seda suurel kuumusel paar minutit ühelt poolt ja siis teiselt poolt ja ongi valmis. Ja ma arvan, et ma pole kunagi nii head maksa söönud. See oli nagu kahefaasiline: vedel ja tahke. Pruunistatud ümbris oli tahke ja õrna maksa maitsega ja ausõna, see sisu oli puhas rasv, mis sulas suus. Siis kui hammustasin seda maksa tükki, siis rasv voolas mööda saia ja lõuga, see oli nii hea. Sinna võileivale ei oleks saanudki midagi juurde lisada, sest muidu see oleks varastanud foie gras'lt selle imepärasuse.
Pühapäeval tuli Ika ka festivalile, ta oli ainuke must seal festivalil, ausõna. Ta torkas veel eriti silma, sest tal olid jalgpalli dressid seljas. Ma ei tea miks. Kui ma seal oliivileti ääres oliive maitsesin, siis tegi Ika müüjaga juttu ja küsis, "miks see oliiviõli seal pudelis hoopis teist värvi on, kui oliiviõlid Carrefouris?" Ma oleks maa alla vajunud, kui müüja hakkas seletama, et Carrefouri oliiviõlid (ja kõik carrefouris tegelikult) on ju tööstuslik ja see pole nii looduslik, kui otse istanduses pressitud õli. Ika ei jäänud selle vastusega rahule ja nõudis enam põhjendusi. Ma enam ei viitsi imestada, sest ta küsis mu käest ka, "Kas vodka (viin) on alkohol?" Ma veendun aina enam, et inimesed maailmas ei ole kõik sama targad kui mina. Mida öelda sellisele inimesele, kes on karsklane, kes pole elu sees alkoholi suu sisse võtnud ja kes õpetab minule, kogenud veini joodikule, kuidas veini degusteerida ja klaasis loksutada?

Vääritud tõprad

Esimesel fotol on Grenoble kesklinn jõe ääres. Teisel vaade minu ühika aknast, puude kohal pilvedes on näha see mägi, mida ma oma aknast näen.

Neljapäeval oli LÕPUKS OMETI esimene n-ö koolipäev. Üks prantsuskeele kursuse seminar. Mõtlesin, et kui siin juba olen, siis võiks ka prantsuskeelt õppida, eriti kuna isegi poemüüjad õpetavad mind, kuidas hääldada sõna “pain” – siin eluliselt oluline sõna: sai. Eelmisel nädalal tegin keeletesti koos ülejäänud 300 vahetusüliõpilasega. Test ei olnud väga raske, aga puudutas selgelt minu lage. Tulemused üllatasid: mind hinnati gruppi B2 kuuluvat. Keeletasemed algavad A1st kuni C2ni, mis on kõige parem vist. B2 seminaris, kus ma neljapäeval käisin, rääkisid kõik üsna vabalt prantsuskeelt minu mökitamisega võrreldes, nii et ma ei mõista, miks ma seal rühmas olen. Ehk tehti mingi eksitus hindamisel? Kuigi seminari üldine tase on minu jaoks jälgitav, kuni ma midagi ise ütlema ei pea. Üldiselt on väga huvitav jälgida seda keele omandamise protsessi. Pärast kuud aega Grenobles elamist, tunnen märgatavat erinevust minu olematu prantsuskeele, mida “omasin” siia tulles ja praeguse, eksistentsiaali kriisist väljunud keele oskuse vahel. See protsess toimub ju märgatavalt, erinevalt keeleomandamisest kuskil õppeklassis. Iga hommik ärkan üles ja bussiga campuse poole sõites loen reklaame ja kuulutusi ja rõõmustan, et ma saan jälle rohkem aru kui eile. See on nii mõnus tunne, nagu matemaatika ülesannete lahendamine. Pidev heureka-tunne.
Reedel olid esimesed päris loengud. Ma pole juba 3 aastat nii vara üles tõusma pidanud, või tegelikult, ma pole kunagi nii vara üles tõusma pidanud. Kuna campus asub teises linna otsas ja loeng algab kell 8, siis pean ärkama kell 6. Muuseas, Grenoblet on tabanud sügis, ma tahaks lausa öelda, et talv, sest kui ma oleks lumi, siis sellise ilmaga ma küll ära ei sulaks. Sellest hoolimata on mägede tipud veel lumetud. Minu toas on sama külm kui väljas, põhimõtteliselt on prantslased vist seinade ehitamise vastu, nagu californialased, kes erinevalt prantslastest, elavad tõepoolest troopikas ja võivad endale pappseinte ehitamist lubada. Ja kui ma ütlen külm, siis ma ei mõtle mul-on-öösärk-seljas-mul-on-jahe, vaid mul-on-jope-ja-kindad-käes-ja-nina-on-ikka-punane-külm. Mul pole midagi kampsuni kandmise vastu, aga see on naeruväärne, kui ma pean toas kindaid ja mütsi kandma. Laboris, kus ma käin, on täpselt sama külm. Kõige soojem koht, mida ma ootan iga päev, on buss. Seal on nii mõnus, 22 kraadi kindlasti. Ühesõnaga, toas on külm, nii et kell 6 ärkamine on eriti valulik. Sellest hoolimata jõudsin ilusti loengusse. Esimene, ökosfääri ja keskkonna loeng oli täiesti jägitav: esiteks oli õppejõud vahva vanamees, kes rääkis normaalset prantsuskeelt ja teiseks tundub see kursus mulle kõige selle kordamist, mida ma olen juba viimased 3 aastat kuulnud. Teine loeng, ökoloogia ja evolutsioon, oli juba veidi raskem, sest õppejõud rääkis tüüpilist prantsuskeelt, kus ei saa aru, kus üks sõna lõpeb ja teine algab (kuigi ma juba vaikselt mõistan ka seda mulinat) ja teiseks on evolutsioon üldse üks jube keeruline teema, mida ma olen ka 3 aastat juba õppinud, aga sellest hoolimata on see raske, sest sellest peab loogiliselt arusaama. Siiski arvan, et saan ilusti hakkama (seda esimeste muljete põhjal), kui vaeva näen ja kohal käin.

Laupäeva hommikul ärgates tegin rõõmsa avastuse, et nad on hakanud kütma, halleluuja! Nii et toas on isegi kraadid soojem kui õues! Suundusin supermarketisse, et värsket, ahjust tulnud sooja baguette osta ja või ja moosiga süüa. Ma olen aru saanud, et prantslased ostavad iga päev ühe pika baguetti, sest nad söövad terve selle ühe pika saia ühe päevaga ära ka. Sest teisel päeval on see juba kivikõva ja kuivanud. Agsa värskelt ahjust tulnuna on ta mõnus krõbe ja pehme. Pärast õhtul läksime Ikaga kinno. Ma pakkusin välja Tarantino “Inglorious Basterdsite” vaatamist. Ika polnud Tarantinost midagi kuulnud. Ta vist ei tundnud isegi Brad Pitti ära. Film oli täitsa huvitav, mulle väga meeldis see, et Tarantino püüdis jääda originaalkeelte juurde, mitte saksa või prantsuse aktsendiga ingliskeelt lasta rääkida, vaid kolmandik filmist räägitigi saksa keelt, teine kolmandik filmist räägiti prantsuse keel ja kübeke räägiti ka inglise keelt. Õnneks leidsin Grenoble’s ühe kino, mis näitab filme nende originaalversionis, see tähendab prantsuskeele dubleerimata. Ikale tundus ka film meeldivat, kuigi ta ütles, “Filmi lõpp ei olnud hea, Hitler ei surnud nõnda!” Filmis tapsid ühed vääritud tõprad Hitleri automaadilasungiga. Selle peale ütlesin ma irooniliselt “Tegelikult ka või?!” Ika ei tabanud minu pilget ja tegi suured silmad, sest arvas, et ma ei teadnud, kuidas Hitleri elu tegelikult lõppes. Tere-talv! Ja seda mehelt, kes ei tea isegi, et maailmas on olemas must leib. Kas nad tõsimeeli elavad Guineas koopas? Ma küsin ta käest järgmine kord.

Esmaspäeval algab viimane koolinädal enne vaheaega (naerukoht). Jah, mul hakkab vaheaeg, Halloweeni nädal. Tegelikult hingedepäeva vaheaeg. Saabki lõpuks puhata stressirohketest koolitöödest. Loodetavasti on selleks ajaks Tiina Milaanos juba korteri leidnud ja lähen talle nädalaks ajaks külla. Seal pidi veel suvi olema.

Prussaka jõulud

Sel reedel täitus 1 kuu Prantsusmaal elama asumisest! Tundub nagu alles eile tassisin kogu oma elamist seljas ja kirusin mõttes prantslasi. Selle tähtsa sündmuse tähistamiseks seadsin sammud kurikuulsasse Carrefouri supermarketisse, kus otsustasin ennast premeerida (mitte midagi tegemine on uskumatult raske, proovige vahel järele, kui julgete!) siin üsna populaarse karastusjoogiga: Brüsselist päris kirsiõluga Kriek (kuna siin sellist siidrivalikut nagu Eestis on, ei ole, siis see on üks tõeliselt maitsev alkohoolne karastusjook, nämmmma), 100% šokolaadist koosnev suur brownie ja esimest korda otsustasin nädalavahetuseks proovida prantsuse hommikusööki: kohv, apelsinimahl ja sai moosi ja võiga. Jalutades edasi-tagasi ilmatu pika saialeti ääres, kus värskelt küpsetatud saiad igas asendis isutavad, mõeldes, millisele saiale omistada see au, et saada Minu esimeseks saiaks Prantsusmaal, nägin ma ühte rõõmsat ja igati elujõus prussakat sarnaselt minule mööda saiu ringijooksmas, ilmselt mõeldes, millisesse saia esimesena oma hambad sisse lüüa. Lõpuks ta otsustas ühte saiakotti arvatavasi pesa tegema minna. See oli ikka väga rõve! Aga Carrefouris oli ükskord ka makaroni leti vahel tuvi. Prantslased on loomasõbrad!

Üldiselt ma ütlen, mina ei saa oma päeva üldse käima moosisaiaga, olgugi et väga hea moosisaiaga. Mina ei teadnudki, et moosisaia saab süüa ka võiga, ja tegelikult peakski sööma võiga. Lõikad pika baguetti pikuti pooleks, määrid paksult võiga ja tõstad lusikaga kodust toodud maasikamoosi peale...oli jah hea. Aga mind teeb sai lihtsalt uniseks. Nii et no more! Pühapäeval käisin kinos prantsuse filmi vaatamas, prantsuskeeles, ilma subtiitriteta. Le petit Nicolas. Mingisuguse kohaliku lemmiklasteraamatu järgi vändatud prantsuse huumori ja irooniaga varustatud lõbus film. Prantsuse kino on väga värskendav kõikide nende pastakast välja imetud "komöödiafilmide" kõrval. Lastefilmi valisin seepärast, et lootsin, et see on nagu Jääaeg, kus tulevad jalaga-perse-naljad ja ei peagi suurt midagi aru saama. Õnneks/kahjuks see nii polnud. Saalis oli 70% ilmselt nostalgitsevaid vanainimesi (40-70aastased), kes kõik räuskasid naerda. Ma ei saanud küll kõikidest naljadest aru, aga vähemalt sain süzeele pihta! Hea seegi!

Täna käisin päeval kohalikus ökoloogia töörühmas oma magistritööks teadmisi kogumas. Ma käingi seal nüüd iga päev artikleid lugemas ja statistika programmi kasutamist õppimas oma n-ö Prantsusmaa poolse juhendaja abil, kes on eee itaallane või portugallane või hispaanlane? Igaljuhul neile iseloomulikult väga karismaatiline ja sõbralik mees, kes seletab arvutiprogrammi nii: "So, you take this vector and this vector and you push enter and...shit, I'm stupid, ok, so the computer tells you "motherfucker" and then you do it again, but you seem like a smart girl, you will understand!" Ja kuna ta on itaporpaanlane, siis saadab ta kõva häälega ka itaalia keeles kõik &%¤?#¤ "Vaffanculo!". Kes on Itaalias käinud, see teab, et see on seal peamine persesaatmis väljend.

Seal laboris on tore käia, kõik nokivad sõbralikult üksteise kallal ja ühiselt võetakse lõunal ka oma võileivad välja. Näiteks täna sõin ma suure hulga teaduritega väljas trepi peal päikse käes koolisööklast ostetud sandwichi (sai, või, salaami: uskumatult mõttetu kuivik). Huvitav on see ka, et kuigi kõik tegelevad üsna erinevate teemadega, siis koostöö erinevate inimeste vahel tundub väga tihe olevat. Ma imestan, et nad üldse midagi tehtud saavad, sest täna tegelesid minuga mitu inimest mitu tundi ja siis tuli lõuna ja siis oma kabinettidesse tagasi suundudes sai nalja jälle kui palju. Hea tööõhkond. Üks päev, seal laboris, ma sain isegi ühe kuulsa teadlase, töörühma ülemuse, kätt suruda, kellele ma oma bakalaureusetöös viitasin. Nagu mingi kuulsusega kohtumine. Exciting! Ja eriti tore on see, et see on ülirahvusvaheline seltskond seal: sakslased, hispaanlased, itaallased, lõuna-aafriklased,rootslased,prantslased. Saan seal praktiseerida inglise, prantsuse, saksa ja hispaania keelt. Mulle selline rahvusvaheline multilinguaalne värk meeldib.

Täna õhtul käisin vahetusüliõpilaste tervitusklaasi õhtul. Laud oli lookas igasugustest gurmee tikuvõileibadest: soolalõhe, kalamari, maksapasteedid, kalasalatid kõik miniatuursetel klaasi taldrikukestel. Ja alkohol voolas ojadena. Sõna otseses mõttes: seal oli purskkaev, millest voolab klaasi heleroheline vahutav kaktusekokteil. Prantslased ikka oskavad oma Erasmuse tudengeid vastuvõtta!

Kas ma räägin liiga palju toidust? Mis keelel, see meelel, nagu öeldakse!

Prantsuse Riviera lõpp

Kuna mul oli seal hoovis kõikide nende inimestega nii põnev elust-olust arutada, siis ma otsustasin, et kuna ma elan korra, ja ma juba siin Rivieral olen, et ma jään veel üheks päevaks Nizzasse. Hommikul käisin rongijaamas piletit vahetamas, maksin küll kõvasti juurde, aga mis teha! Käisin Nizzas Rooma varemeid vaatamas, mingid kivihunnikud olid, ja Matisse muuseumis, kus polnud kahjuks palju näha, sest nad pakkisid seal kokku mingit eelmist näitust, ja paljud ruumid olid seetõttu suletud.

Päeva tipphetk oli ilmselt see, kui läksin vanalinna Cours Saleya lähistele lõunat sööma. Mereäärne linn nagu Nizza on, on mereannid kindel osa igast söögikorrast ja üks popimaid lõunasööke, mida pakuti kõikides restoranides, olid rannakarbid friikartulitega. Eks ole imelik kombinatsioon? Minagi tahtsin seda proovida. Sai valida erinevate keeduvedelike vahel. Mina võtsin valge veini-pesto keeduvee. Mulle toodi siis ette suur pott vähemalt 50 rannakarbiga (1 kg??), mis olid maitsestatud pestoga ja kõrvale toodi pisikeses ämbris suured friikartulid. Selle söömine nägi välja nõnda: kõigepealt sa sööd ära kõik need karbid, mida oli nii palju, et mul on eluks ajaks karbi isu täis, ja usute või mitte, aga neid oli lausa nii palju, et ma sain kõhu täis! Tavaliselt mereande süües jääb alati kõhtu pisike ruum, kuhu tahaks veel midagi. Igatahes, sööd need karbid ära ja siis see vedelik, millest neid karpe keedeti ja mis sinna põhja jääb, sinna vedeliku sisse sa kastad need friikartulid, ja saad selle vedeliku ka kätte. Oii kui hea see kõik oli. Magustoiduks käisin läbi jäätiseletist, võtsin tumeda šokolaadi ja pistaatsia jäätise. Mõtlesin, et lähen söön seda promenaadil, vaatan merd ja naudin päikest. Sinna oli kõndida 100 m. Kui ma lõpuks promenaadile jõudsin, oli tumepruun šokolaadi jäätis sulanud mu käe peale, tilkunud mu riiete peale. Mõne minutiga! See nägi ilmselt väga rõve välja, kuidas ma pruuni plöga oma käe pealt lakkusin. Ma arvan, et see jäätis ei olnud päris õigesti tehtud, et ta nii kiiresti ära sulas, sest ennegi ju palavusega jäätist söödud, aga sellist asja, et minutiga jäätis lihtsalt piimaks muutub, pole ma enne näinud.

Pärast söömist läksin randa pikutama, nii hea uni tuli, kõht oli täis ja hea oli olla. Prantslastel on muideks vägagi OK käia rannas Eeva kostüümis. Eriti levinud on paljaste rindadega päikest võtta. Kuna mul ujumisriideid kaasas polnud, siis ma kaalusin seda võimalust, aga siis ma mõtlesin, et ma saan kohalike meeste käest piisavalt tähelepanu siis kui mul riided seljas, parem ei hakka üldse katsetamagi.

Prantsusmaal meeldib mulle jah väga, sinule pööratakse siin nii palju tähelepanu. Teatavasti on prantslaste lemmiktegevuseks istuda kohvikus/baaris, juua veini ja vaadata inimesi. Neil on kõik välikohvikute toolid sätitud ümber laudade tänava suunas, nii et kõik külastajad näevad tänaval mööduvaid inimesi. Ja kõik vaatavad sind. Tegelikult see tähelepanu väsitab. Ma nüüd tean, mis tunne on olla Britney Spears - kui sind koguaeg vaadatakse ja kommenteeritakse. Õudukas! Aga ma tahaks öelda, et ma olen siin Prantsusmaal kahe päeva jooksul kuulnud rohkem komplimente (alati pole kõik perversed), kui 20 aasta peale Eestis kokku. Ma arvan, see tuleb sellest, et croissantide söömine teeb inimese ilusaks???

Õhtul sain lõpuks kokku ka H.-ga, kes ei olnud kordagi siis tööl, kui ma hotellis peatusin, seega läksin talle külla. See oli päris lõbus õhtu, me jõime neljakesi ära neli pudelit veini. H-lt kuulsin ka igasuguseid naljakaid lugusid ja draamat, mis seal hotellis toimub. Näiteks ei tohi prantslastele seal hotellis kunagi magalatuba pakkuda, sest kuigi nad alguses ütlevad, et see sobib, tekitavad nad tihti stseene ja skandaale, kui õudne on võõraste inimestega ühes toas elada. Samuti ei tohi prantslastele pakkuda tuba, kus pole vaadet, näiteks tuba, mille aken avaneb teise maja vastu on täiesti off-limits, sest muidu nad tekitavad stseeni, et kuidas nii saab, et mul pole vaadet, mida vaadata. Hah, prantslased! Öösel kell 3 jõudsin lõpuks hotelli (pervo-rünnak) ja kuna vene poisid olid juba ära läinud, magasin 4 inimese toas üksinda. Jumal tänatud, hommikul polnudki tuumapohmelli.

Kuna mul oli mõni tund oma rongini aega, siis istusin hoovis ja rääkisin ühe sõbraliku filipiiniga juttu. Ta on 30 ringis veidi priskem noormees, kes oli Prantsusmaal oma ema ja kasuisa saatjaks. Mida iganes see tähendab. Ta oli tõesti väga sõbralik. Temaga oli päris naljakas rääkida. Eriti siis, kui me hakkasime arutama religiooni teemal. Ta oli christian fundamentalist ehk fundamentaalne kristlane ja ta ütles, et teeb muga ühe küsitluse, et teada saada, kas ma ikka olen religious, sest ma ütlesin, et ma olen. Ma küsisin, kas nendel küsimustel on õiged ja valed vastused. Ta ütles, et loomulikult. Sain juba siis aru, "Selge, sellest vestlusest ei tule midagi välja". Ta küsis mu käest, mida ma usun, mis juhtub minuga pärast surma. Ja ma vastasin sellele küsimusele "valesti". Üldiselt religiooni teemal võib arutada, aga vaidlemine on sel teemal täiesti mõttetu. See on nagu maitsega, selle üle ei vaielda. Sain kohe aru, et ta on verbaalinspiratiivne piiblitõlgendaja. Ja kuna ma pole temaga absoluutselt nõus, et kuidas ta usub, et religioonis on õigeid ja valesid vastuseid, siis ei kavatsenudki ma tema küsimustele tõsimeeli vastata. Kuigi vestlus temaga oli päris põnev, sest ma pole varem fundamentaalset kristlast kohanud. Teine inimene, kes seal hoovis sel ajal istus, kui ma oma rongi ootasin, oli see austerlasest puusepp. Selline pigem 40le liginev meesterahvas. Ta oli minu jaoks veidi ebasümpaatne inimene, sest ta oli üleolev. Ilmselgelt ta teenis väga hästi oma ametiga ja ta oli uhke oma oskuste üle. Mind häiris see, et nii tema kui ka see sakslasest administraator rõhutasid seda, kui lihtne on sakslastel ja austerlastel tööd leida välismaal, sest kõik teavad ja usaldavad n-ä saksa Ordnungit. Sakslased töötavad tõepoolest väga süstemaatiliselt ja korralikult. Nad kõrvutasid oma ordnungi ida-eurooplaste kahtlase tööeetikaga ja laiskusega. Ma ei tea, kui palju seal tõetera on, aga võib-olla tõesti on Euroopas ida-eurooplastel raskem tööd leida, ma pole veel aru saanud, milline kuulsus meil siin on.

Kui kell lõi, oli mul nii kahju ära minna. Ära minna Nizzast, aga ka sealt hotellist. Seal oli nii palju huvitavaid ja toredaid inimesi, samas kui siin Grenobles mul on ainult üks Ika. Nizzast Grenoblesse sõitsin TGVga, mis on Trains à Grande Vitesse ehk ülikiirrongid, mis sõidavad kiirusega kuni 300 km/h. See rong sõitis nii vaikselt, et isegi kõhukorinat oleks võinud kuulda. Müstika.

Prantsuse Riviera (Nice, Monaco)

Õhtul hilja jõudsin lõpuks Nizzasse (aka Nice). Oli eelnevalt seal ühes hotellis reserveerinud endale koha n-ö magalatoas, see tähendab sellist noortehosteli moodi asja, kus ühes toas magavad võõrad inimesed ja vets ja vannituba on koridoris. See oli päris huvitav kokkusattumus selle hotelliga. Nimelt kui kirjutasin neile meilis, et soovin reserveerida kohta, saatis mulle broneeringukinnituse vastu üks eesti nimega naine - H. Rääkisin sellest emale ja tema oli sellest juba kuulnud. Üks tema kooriõde oli emale rääkinud, kuidas tema tütar, kes elab ja töötab Nizzas, küsis ta käest, ega ta Triin Sakermaad ei tea. Maailm on ikka tibatilluke. Kui ma aga hotelli jõudsin, oli kell nii palju, et H. ei olnud enam tööl. Ma olin sellest pikast ja (pervo)seiklusterohkest päevast nii väsinud ja tüdinud, et mõtlesin, et heidan kohe magama. Hotelli jõudes aga võttis mind vastu nii sõbralik ja tore noormees-administraator, et leidsin kuskilt energiat, et öist Nizzat vaatama minna. Käisin veel eelnevalt dušši all, mis oli ka omaette seiklus, sest seal hotellis töötab dušš žetooniga ja aega end seebitada ja loputada on 6,5 minutit. Sportlane nagu ma olen, jõudsin ära käia lausa 6 minutiga.
Üldiselt olin juba sõbraliku vastuvõtu tõttu nii positiivselt Nizza suhtes meelestatud ning ei pidanudki pettuma. Nizza on kindlapeale kõige lahedam linn, mida ma oma reisil külastasin. Seal toimub lihtsalt nii palju, nii palju rahvast, samas piisavalt palju ruumi, et ei tunne end seal linnas üleliigsena, nagu Cannes's oli - täielik ülerahvastatus. Jalutasin mööda kuulsat Promenade des Anglais'd, mis on 8km pikkune ja 8realine mereäärne maantee, ühes ääres säravad luksushotellid ja teises ääres kivine rand ja täiskuu paistes meri. Promenaadil jalutab ka õhtul hilja väga palju rahvast.Istusin veidi aega promenaadil, vaatasin merd ja hingasin mereõhku (pervo-rünnak) ja siis suundusin vanalinna tuntuimale tänavale Cours Saleya, kus päeval on suur lilleturg ja õhtuti on terve tänav täis restorane. Kuna olin päeval ainult saia söönud, nägid kõik need road, mida inimestele ette toodi nii isuäratavad välja. Õnneks leidsin ühelt teisel rahvastatud väljakult suure jäätise leti. Seal oli üle 50 maitse jäätiseid: šokolaadi-ingveri, šokolaadi-tšilli, oliivi, rosmariini, meloni, viigimarja jne. Igasuguseid eksootilisi ja vähem eksootilisi maitseid, mida oskad ette kujutada. Mina võtsin jasmiini ja mingi tundmatu puuvilja jäätise, mis osutusid nii uskumatult heaks, et see pani minu õhtule ilusa punkti. Otsustasin siis tagasi hotelli jalutada (pervo-rünnak), kus minu toas ootasid mind kaks sõbralikku vene poissi. Tuli välja, et siin hotellis on segatoad. Peale norskamise ei häirinud need tüübid mind üldse.

Järgmisel hommikul sõin croissanti ja jõin cafe au lait hotelli hoovis. See hotell meenutas mulle väga sellist tõelist noorte backpackerite hostelli, nagu neid leidub igal pool Euroopas. Erinevad inimesed saavad kokku ja arutavad maailmaasju ja sõbrunevad omavahel ja moodustub selline perekonna taoline ühendus vaid mõne tunni jooksul, mis kestab kogu sinu sealoleku aja. Sellist sõbrunemist olen varem kohanud vaid noortehostelites, hotellides hoiavad inimesed tavaliselt omaette. Istud seal hoovis, jood kohvi ja sinuga liitub kanadalane, keda sa nägid eelmisel õhtul paar korda ja kes jätab sinuga hüvasti, sest ta lahkub Nizzast ja soovib sulle head reisi. Sellised vahetud ja sõbralikud inimesed annavad alati nii palju positiivset energiat.

Nizza vallutamist alustasin vana lossimäe otsa ronides, kus avanes imeline panoraamvaade kogu Nizzale, igas suunas. See oli ka päris hea hommikuvõimlemine. Järgmisena külastasin Nizza KUMU, neil on see MAMAC: kaasaegse kunsti muuseum. Väga huvitav modernset arhitektuuri võis seal näha, kus kunst väljus n-ö siseruumidest lausa katusele. Parajasti oli käimas ühe väga huvitava ameerika kunstniku retrospektiivi näitus nagu Robert Longo. Tema tööd jätsid mulle väga sügava mulje. Teda kirjeldatakse kui kunstnikku, kes kujutab oma apokalüptilistes töödes üsna hirmuäratavalt inimkonna eksimusi, samas kaotamata usku tulevikku.
Tema töödest saab ehk veidi aimu siit:
http://www.artnet.com/Artists/ArtistHomePage.aspx?artist_id=10701&page_tab=Artworks_for_sale

Seejärel jalutasin Nizza vanalinnas ning jõudsin (täiesti ettekavatsematult?) sellele platsile, kus oli 50 maitsega jäätise lett. Seekord võtsin lõunaks šokolaadi-ingveri ja tomati-basiiliku jäätist. Tomati jäätis oli täiesti tomati maitsega, väga sürreaalne.

Pärastlõuna otsustasin veeta Monacos. Monaco pindala on väidetavalt 1,9 ruutkilomeetrit, mis teeb selle maailma väiksemaks riigiks pärast Vatikani. Mina olen täiesti veendunud, et Monaco pindala on vähemalt 10 korda suurem kui reisijuhis kirjas. Lihtne arvutus ütleb, et 1,9 ruutkilomeetrit tähendab umbes 1,38 kilomeetri pikkust ruudu külge. Täiesti ilmselgelt on Monaco moodustava ruudu küljed sada korda pikemad. Seda tõestab kolm asjaolu: esiteks ma eksisin selles miniriigis korduvalt ära, sest kaart oli väga eksitav. Kaardil polnud märgitud treppe, eskalaatoreid ja avalikke lifte, mida elanikud siin kasutavad, et ühelt tänavalt teise jõuda. Sest nimelt (teiseks) asub Monaco mäeküljelt. See tähendab, enamik teid on serpentiinid ning seetõttu on jalakäijate elu lihtsustamiseks mäe sisse ehitatud liftid ja autoomanike elu lihtsustamiseks on kogu Monaco mäe sisemus üks suur hiiglaslik parkla. Ja kolmandaks olid mu jalad pärast 5 Monacos veedetud tundi nii paistes ja nii valusad, et olin otsustanud, et mulle Monaco ei meeldi. Üldiselt Monaco on päris nunnu. Inimesed elavad pilvelõhkujates, vaatega Vahemerele ja tegelikult kui elad-töötad Monacos, siis pole autot vaja, igale poole saab jala, kui sulle meeldivad mäed. Minu jaoks ei kaalu maksude puudumine, palmid ja Vahemeri üles kõike seda ebamugavust, mis Monacos elades paratamatult on (ülerahvastatus, palju autosid-vähe parkimiskohti, MÄED ja TREPID). Jalutasin Monacos ka kuulsa Vormel1 raja ääres, käisin mäe otsas Grimaldide paleed kaemas ja seal läheduses külastasin ka Okeanograafiamuuseumit, mis oli päris tore, sest ma pole varem akvaariumis käinud. Seal oli mitukümmend akvaariumi, kus oli loodud erinevaid mere elupaiku. Näiteks Vahemere korallid jms. Väga värvikirev. Umbes poole ajast, mis ma Monacos veetsin, otsisin ma Monaco kuulsat Jardin Exotique ehk eksootilist botaanikaaeda, kus oli Euroopa suurim kogu kaktuselisi. Monacolastele ilmselt ei meeldi turistid, sest ükskõik, kas otsid kuninglikku paleed, Grand Casinot või botaanikaaeda, mitte ükski silt ei juhata sind õiges suunas. Järgmisena hakkasin Grand Casinot otsima. Võiks ju arvata, et asutus, mille pärast Monaco üldse oma rikkuse ja kuulsuse saavutas, on siin nagu pühamu ja sinna näitavad kõik tänavasildid, aga ei. Lõpuks kui õhtuhämaruses leidsin üles selle keskuse, kus asuvad Monaco kasiinod ja luksushotellid ja Grand Casino, oli mul selline tunne nagu porikärbsel liblikate läheduses. Kõik olid nii glamuursed, naistel peened õhtukleidid ja meestel frakid seljas. Hooned ise olid ka säravad ja glamuursed, aga üldiselt üllatusin, kui väike Grand Casino on. Kujutasin seda vist pigem ette mõne Las Vegase hiiglasliku kasiinona.

Lõpuks õhtul hilja Nizzasse tagasijõudes (muuseas, jällegi hilines rong tund aega!) olin nii rampväsinud, aga olin otsustanud, et täna õhtul lähen välja sööma, sellele kuulsale Cours Saleyale. Võtsin eelroaks Nizza salati, pearoaks kalmaarirõngad ja magustoiduks õunakoogi, kõrvale loomulikult mitu klaasi veini. Toit mingi kokakunsti tippsaavutus polnud, aga kõhu sai täis ja üsna maitsev oli ka. Sain hakkama Nizza kesklinnas 22 euroga, seal sees oli ju ka vein. Restoranis veini juues hakkas mul nii kahju, et pean järgmisel päeval lahkuma. Olin juba rongipiletid Grenoblesse välja ostnud. Tundsin, et Nizza on küll see linn, kus ma veedaks rohkem aega, kus on ka põhjust kauem viibida ja on mida vaadata.

Pärast restorani läksin mööda promenaadi hotelli, mille hoovis oli väike koosviibimine. Seal oli üks austraallane, kes töötab Nizzas kelnerina (ei räägi prantsuskeelt), austerlane, kes oli puhkusel, kuid muidu töötab igal pool Euroopas puuseppana-mööblirestaureerijana, poola neiu ja vene poisid, kes oli lihtsalt reisil, rootsi-ameeriklane, kes tuli aastaks Prantsuse-Rivierale ning otsis tööd teenindajana, Lõuna-Aafrika abielupaar, kes olid Nizzas mesinädalatel ja see sõbralik hotelli administraator, kes oli tegelikult sakslane, aga elanud Nizzas juba 5 aastat. Omavahel räägiti ingliskeeles ja minu jaoks oli nii huvitav kuulata, miks nii erinevad inimesed on kõik Nizzasse jõudnud. Mujal maailmas on see väga levinud, et noored lähevad aastaks välismaale tööle, kogemusi saama, keelt õppima, mida iganes. Samas oli selles seltskonnas ka mitu inimest, kellel ei olnud esialgu mingit kavatsust tagasi kodumaale minna, ning kõige huvitavam oli, et nad pidasin end lihtsalt eurooplasteks. Eurooplane nagu rahvus. See tundus mulle nii põnev, kuidas oma sünniriigi vastu neil suurt patriootlikkust ei ole, aga näiteks seda rootsi-ameeriklast, kes kolis Ameerikasse 5aastasena, kutsusid nad n-ö kodumaa reetjaks, kuna lahkus Euroopast. Enamjaolt oli inimesi Nizzasse tõmmanud Prantsuse Riviera kuulsus - glamuur, palmid, Vahemeri, palavus ja see raha, mis siin liigub, tänu suurele turismindusele. Paljud minu välismaalastest sõbrad on sarnased "eurooplased": portugaallased ja inglased, kes elavad Saksamaal ja sakslased, kes elavad Hispaanias. Siin, Lääne-Euroopas, on nii lihtne olla "eurooplane". Vahemaad pole nii suured, infrastruktuur on arenenud, distants sõprade ja perega kuskil kodumaal pole mingi takistus. Eestis tundub mulle alati, et kui keegi lahkub Prantsusmaale, Saksamaale, Iirimaale tööle-elama, on see midagi lõplikku, nagu seda inimest ei näeks enam kunagi, nagu ta koliks teisele planeedile.

Üldiselt ma polnud nõus kõigega, mida seal laua taga räägiti. Näiteks väitis see sakslasest adminn, et talle meeldib elada riigis, kus tema tagahoovis kasvab palmipuu ja päike alati paistab. Ma olen kindel, et see pole tegelik põhjus, miks ta Nizzas elab. Paari sõnaga vihjas ta sakslaste suunurgad-allapoole-mentaliteedile, mis teda sealt ära ajas, millest ma saan juba palju rohkem aru. Ka Eestis on seda vingumist ja virisemist nii palju, et seda ei jõua ära kuulata, ja inimesed, kes on emotsionaalsed švammid ja kes tunnetavad seda kollektiivset rahulolematust rohkem, peavad oma õnne ja tervise nimel mujale elama minema, näiteks Nizzasse. Aga inimesed ei ole Nizzas või ükskõik kus Prantsusmaal rõõmsamad lihtsalt sellepärast, et siin on palmid ja päike. Ja kui inimesed Eestis ütlevad: "Mis neil viga õnnelik olla, neil paistab seal kogu aeg päike!", siis ma tahaks neile meelde tuletada, et "mis sul viga SIIN õnnelik olla?". Mis on Prantsusmaal, mida Eestis pole? Iga mees on oma õnne sepp ja selle asemel, et viriseda ja mõelda, isver kui tore oleks elada kuskil palmi all, siis pakun mina välja kaks lahendust: a) sa kolidki sinna palmi alla elama ja oled jube õnnelik või b) sa oled oma õnne sepp, leiad oma õnne seal kus sa oled ja oled siiralt rahul oma eluga. Ma arvan, et depressiivsus Eestis on veel mingi relikt vanadest mõtemallidest ja ma loodan ja usun kogu hingest, et mina oma eluajal näen seda, kuidas inimesed Eestiski on siiralt rahul ja õnnelikud.

Olen tähelepannud, et see mida prantslastel on ja mida meie veel veidi kardame on carpe diem suhtumine, mis on küll klišee, aga ometi tõsi. Prantslased julgevad minna lõunale ja juua klaas veini, istuda päikese käes ja nautida head vestlust hea sõbraga, jalutada pargis, kui on ilus ilm, sõita karusselliga, kuigi see on "titekas", nautida söömist jne. Nad oskavad ja julgevad nautida neid väikesi asju elus, mis ongi tegelikult need asjad, mis meid õnnelikuks teevad. Meie kardame veel, et kui me elu eest töö juures ei raba ja kui me teeme midagi teistmoodi ja innovatiivselt, et siis me jääme millestki ilma ja me ütleme endale alati (veidi utreeritult): "Ma joon veini ja söön juustu siis kui lapsed on suured ja mina olen pensionil." Aga kui sa pole siiamaani lubanud endale aega maha võtta, siis miks sa arvad, et sa seda kunagi hiljem teha oskad? Alati võib leida vabandusi "Elu võivad nautida need, kellel on aega ja raha", aga sul on antud üks elu, ja kas siis lihtsalt sellepärast, et sul pole miljonit pangaarvel, sa lased selle üheainukese võimaluse käest ja ei naudi mitte ühte minutitki oma elust? Ma tean igasuguseid inimesi igasuguste pangaarvetega ja sellist korrelatsiooni ei eksisteeri, et mida rikkam inimene, seda õnnelikum. Millal me ükskord aru saame, et ükskõik, kui palju me tööd rabame ja raha teenime, aga aega enda ja teiste jaoks ei jäta, siis me ei saa ka kunagi õnnelikud olla?
Pikk jutt, sitt jutt...

Prantsuse Riviera (Cannes, Antibes)

Järgmisel hommikul pärast kosutavat und pidin jõudma kell 8.10 Marseille rongile, et seal ümberistuda Cannes'i rongile. Hostelis sai hommikut süüa aga alates 7.30. Nii ma siis mõtlesin, et teen oma elu põnevaks, kugistan paari minutiga saia ja kohvi alla ja panen täie auruga teisele poole linna rongijaama. Kartsin nii väga rongist maha jääda, aga jõudsin ilusti 8ks juba rongijaama (ma kordan, linnades on vahemaad nii petits-petits). Astusin siis perroonile, kust pidi väljuma Marseille rong ja vaatan, et perroonil seisab ikka veel rong, mis pidi väljuma kell 7.00. See tähendab, et mingil põhjusel ei saanud see rong väljuda, mis tähendab, et minu rongki ei väljunud seetõttu õigel ajal. Täpsemalt öeldes see väljus 2 tundi hiljem. Nii palju siis kuulsast prantsuse täpsetest rongigraafikutest. Ma tundsin suurt muret, sest olin juba pileti ostnud ka rongile, mis pidi Marseillest Cannesi väljuma. Aga Marseillesse lõpuks jõudes ei pidanud ma midagi tegema, kui lihtsalt uut regionaalset rongi ootama Cannesi, ei mingit pileti vahetamist, juurde maksmist ega midagi. Regionaalliinidel sõites ei pea kohti reserveerima, seetõttu see nii lihtne oligi. Mul oli uue rongini poolteist tundi aega, mõtlesin siis Marseillesse turgu otsima minna, et veidi lõunat süüa, kell oli siis juba 12. Eelmisest korrast, kui Margoti ja Miku ja ülejäänud gängiga Marseilles käisime, mäletasin, et vanalinn on rongijaamast jube kaugel ja et ilmselt pean rongijaama läheduses mingi turu leidma. Aga ma mäletasin valesti. Vieux port (vana sadam), mis on üsna vanalinnas, oli paarisaja meetri kaugusel rongijaamast ja leidsin isegi selle sama turu üles, kus me iga päev nektariine ostmas käisime. Vanade aegade meenutuseks ostsin taaskord sealt nektariine. Marseille on suur ja elav linn, kus on väga suur alžeerlaste osakaal. Ligi 50% kui ma ei eksi. Seetõttu on ta üsna eksootiline ja mitte väga prantsuslik. Nii et Marseilled mina kindlasti Prantsuse Riviera alla ei paigutaks.

Lõpuks istusin ma Cannes'i rongis tühjas kupees, kus minuga liitus üks noor seljakotirändurist naine ja kena viisakas noormees, kes arvas, et ma olen Belgiast(?). Lugesin rahulikult ajakirja, kui tunnen, et noormehe jalg riivab minu jalga. Mõtlesin esialgu, et küllap kogemata, aga selgus, et see oli väga taotluslik, kuna ta kordas seda liigutust veel. Liigutasin siis oma jala ära, ise mõeldes, et mida see noormees endast õige arvab ja mida ta taotled rongi kupees, kus istub veel teinegi inimene? Ilmselt ta nägi, et ma ei võta vedu ja enam ei püüdnud mu jalga riivata. Nii ma siis lugesin ajakirja edasi, kuid tundsin pidevalt enda peal tema räpast pilku. (seda ma mõtlesingi, kui ütlesin, et nii hea oleks burqat kanda). Vahepeal ta pani käe püksitaskusse ja kratsis oma kubet. Mõtlesin: "Võib-olla Prantsusmaal on kombekas avalikult kubet sügada, kes olen mina, ida-eurooplane, et kultuurirahvaste kombeid kritiseerida." Aga ta jäi seda kratsimisliigutust väga kauaks tegema. Pilk ikka veel minu peal. Seejärel võttis ta oma mobiili välja, mängis selle peal natuke, muutis oma istumisasendit ja pani käe avalikult sinna kohta ja hakkas jälle kratsima. Võib-olla tal olid kirbud. Ma ei tea. Aga see piinlik ja väga ebamugav olukord kestis tund aega. Vahepeal ta püüdis saada ka selle teise noore naisterahva tähelepanu, kuid ilmselt ei osanud ka see neiu kuidagi reageerida sellisele avalikule perverdile. Üks hetk, (parem hilja kui mitte kunagi) küsisin ta käest: "Kas sul on mingi probleem?" Ta vastas üllatunult: "Ei ole, sa oled ilus tüdruk." Ma ei teadnud, kas naerda või nutta. Tema jaoks see oli ilmselt piisav põhjendus tema haigele käitumisele, seepeale ma ütlesin talle (nii kahju, et ma ei oska prantsuskeeles sõimata), et ta on väga imelik. Selgus, et see oli piisav solvang ja ilmselt alandatuna lahkus ta meie kupeest. Pärast seda tüüpi ajab mind nüüd igasugune ligitikkumine nii närvi, et ma kaalun 20 kilo juurde võtmist ja suusajopes ringikäimist. Kuigi mul on kahtlane tunne, et ilmselt ei takista neid kohalikke kiimakotte isegi see mitte. Oluline on, et sa liigud ja hingad, mida muud ühel mehel vaja? ÖÄK.

Aga ma põhimõtteliselt ei lase teistel inimestel oma tuju rikkuda, seega läksin rõõmuga Cannes vallutama. Ma enam ei viitsi igast ligitikkujast pikemalt kirjutada, nii et ma kasutan siin märksõna 'pervo-rünnak' igakord, kui keegi ilge libedik püüab oma mesijutuga midagi edutult saavutada. Niisiis jalutasin "glamuurses" Cannes'is (pervo-rünnak, värvitud ripsmetega ja solaariumi päevitusega). Cannes on ülipisike linn, ülikitsaste tänavatega, kus liigub ilmselgelt liiga palju autosid ja inimesi. Muidugi on kõik teed ääristatud ülikalliste firmamärkide butiikidega nt Louis Vuitton, Chanel jms ja 5tärni hotellidega nagu kuulus hotell Carlton, mille kaks kuplit on kavandatud mingi kurtisaani tisside järgi. Minu arust see hotell kirjeldab kogu Cannes'i olemust üsna hästi. Üldiselt on see täiesti tavaline linn: kuulus Cannes'i filmifestivali palee on täiesti tavaline konverentsimaja. Glamuurseks muudavad selle linna kõik need rikkad ja kuulsad, kes siin käivad. Kui aga natuke sellest kesklinna osast välja jalutada, eriti just boulevard de la Croisette'st eemalduda, siis on see mõnus Vahemere äärne linnake. Boulevardi ääres on loomulikult kõik rannad reserveeritud boulevardiäärsetes hotellides viibivatele tõusikutele, aga veidi linnast väljas on ka rahulikum, vähemrahvastatud rand, kus ma pikutasin. Vesi oli täielik supp.
Järgmise peatuse tegin Antibeses. See on samuti üks pisike linnake Vahemere ääres, kus Cannes'i filmifestivali aegu käivad staarid pidutsemas ja kus paikneb Picasso muuseum suures Grimaldide lossis, mida Picasso kasutas 1946. aastal. Avastasin ühes turistiinfos brošüüri lugedes, et täiesti juhuslikult olen oma reisi kavandanud kõik need linnad, mida Picassogi on külastanud: Avignon, Arles, Cannes ja Antibes. Kahjuks oli muuseum juba kinni, kui ma sinna jõudsin. Antibes meeldis mulle palju rohkem kui Cannes. Üllatuslikult oli ka selle vanalinna tänavad turiste täis, aga vahemereäärse linnakese eluolu oli siin palju rohkem tunda. Antibeses tegin ka esimese kohustusliku backpackeri lõuna. See koosneb saiast, juustust ja veinist, minu puhul õunasiidrist. Ma ei taha enam saia.

Provence

Et sellest ei saaks maailma pikimat (igavamat?) postitust, kirjutan ma siia oma backpacking tripist maakondade kaupa.

Esimesena hüppasin rongilt maha esmaspäeval kell 10 Provence's (loe: provää(nasaalne)ns, nagu Imre Kose alati ütleb: "šefid baziilikuvarred gazvavad Proväänsis") Avignonis. Teatavasti on Avignon see linn, kuhu 1309. aastal kolisid paavstid, et seal resideeruda 1377. aastani. Nii et seal on üks suurem ja üks väiksem paavstipalee ja vanalinn mahub kenasti paavstide kaitseks ehitatud müüride vahele ära. Vanalinn on üsna pisike, nii pisike lausa, et tänavad on täpselt nii kitsad, et üks auto mahub seal sõitma, ja jalakäijagi ei mahu auto ja maja vahele, nii et igakord kui auto tuli, pidin kuskile ukseavasse varjuma, et must üle ei sõidetaks. Jõudsin poole päevaga paleedes ja kuulsal Avignoni sillal käia ja Provence linna õhku hingata. Muuseas, ma lugesin ühte reisikirjeldust, kus mainiti, et lavendlilõhn jääb Provence' külastamist igavesti meelde tuletama. Tõepoolest, Provence's on suured lavendlipõllud ja linnades müüvad kõik turistilõksu putkad lavendlilõhnalisi seepe, õlisid, lõhnakotikesi jms. Mõnus oli jalutada vanalinnas lavendlilõhn pidevalt ninas. Ja suus. Nimelt müüakse Provence's ka lavendlimaitselist jäätist. Ma ostsin ka pallikese. Kartsin, et ilmselt on see seebi maitsega (lavendel on ju peamine seebilõhnastaja), aga tuli hoopis välja, et lavendli jäätis on maailma parim jäätis (koos šokolaadi, tiramisu, kookose, pistaatsia, Häagendazi, Ben&Jerry's jne jäätistega). See oli üllatavalt hea maitsega: puuviljane, kerge, ergutav, üldse mitte raske ja läila maitsega. Mmmm...

Järgmine peatus oli pärastlõunal Arles. Kõigepealt otsisin üles noorte hosteli, et oma ranitsa ära panna ja siis suundusin linna kohta otsime, kus süüa saab. Ma ei tea, mitu korda peab üks blondiin erinevates linnades restorane valel kella ajal otsima, et ta lõpuks aru saaks, et prantslased söövad lõunat kell 12-15 ja õhtust kell 20-23. See tähendab, et ainult nendel kellaaegadel on võimalik süüa saada. Arlesi jõudsin kell 17 ja selleks ajaks oli lõunaaeg läbi ja õhtusest söömisest ei teadnud ma veel selleks hetkeks midagi. Taaskord astusin siis boulangerie'sse, kus ostsin Quiche Provencale (baklažaani ja sibulatega) ja šokolaadisaiakese. Šokolaaditükkidega saiad on prantsusmaal nii populaarsed, huvitav, miks Eesti neid üldse ei tehta. Pärast väikest einet kai peal (nagu iga linn Prantsusmaal, nii asub ka Arles jõe ääres), jalutasin linnas ringi. Ka Arles on tibatillukese vanalinnaga, kitsaste tänavatega Provence' lavendlihõnguline linnake. Paljudes Prantsusmaa linnades on ka roomaaegseid varemeid ja amfiteatreid. Arlesi amfiteater on üks paremini säilinud Provence's. Üldiselt ma ei viitsi Rooma varemeid vaadata, eriti kui nende eest peab maksma, sest ma olen Kreekas/Itaalias neid juba piisavalt näinud ja peale selle on nii Kreekas kui ka Itaalias vanad ehitised rohkem ehitise moodi kui lihtsad kivihunnikud, kus pead ette kujutama, et see võis kunagi olla mingi maja.

Janika: Ei, ma ei võta osa võistlusest "One week France", aga tegelikult nendes pisikestes linnades pole lihtsalt võimalik kauem viibida, kui mõned tunnid. Need on tõesti tibatillukesed. Aga ühe valearvestuse ma tegin küll, sellest hiljem...(järgneb)