Prantsuse Riviera (Cannes, Antibes)

Järgmisel hommikul pärast kosutavat und pidin jõudma kell 8.10 Marseille rongile, et seal ümberistuda Cannes'i rongile. Hostelis sai hommikut süüa aga alates 7.30. Nii ma siis mõtlesin, et teen oma elu põnevaks, kugistan paari minutiga saia ja kohvi alla ja panen täie auruga teisele poole linna rongijaama. Kartsin nii väga rongist maha jääda, aga jõudsin ilusti 8ks juba rongijaama (ma kordan, linnades on vahemaad nii petits-petits). Astusin siis perroonile, kust pidi väljuma Marseille rong ja vaatan, et perroonil seisab ikka veel rong, mis pidi väljuma kell 7.00. See tähendab, et mingil põhjusel ei saanud see rong väljuda, mis tähendab, et minu rongki ei väljunud seetõttu õigel ajal. Täpsemalt öeldes see väljus 2 tundi hiljem. Nii palju siis kuulsast prantsuse täpsetest rongigraafikutest. Ma tundsin suurt muret, sest olin juba pileti ostnud ka rongile, mis pidi Marseillest Cannesi väljuma. Aga Marseillesse lõpuks jõudes ei pidanud ma midagi tegema, kui lihtsalt uut regionaalset rongi ootama Cannesi, ei mingit pileti vahetamist, juurde maksmist ega midagi. Regionaalliinidel sõites ei pea kohti reserveerima, seetõttu see nii lihtne oligi. Mul oli uue rongini poolteist tundi aega, mõtlesin siis Marseillesse turgu otsima minna, et veidi lõunat süüa, kell oli siis juba 12. Eelmisest korrast, kui Margoti ja Miku ja ülejäänud gängiga Marseilles käisime, mäletasin, et vanalinn on rongijaamast jube kaugel ja et ilmselt pean rongijaama läheduses mingi turu leidma. Aga ma mäletasin valesti. Vieux port (vana sadam), mis on üsna vanalinnas, oli paarisaja meetri kaugusel rongijaamast ja leidsin isegi selle sama turu üles, kus me iga päev nektariine ostmas käisime. Vanade aegade meenutuseks ostsin taaskord sealt nektariine. Marseille on suur ja elav linn, kus on väga suur alžeerlaste osakaal. Ligi 50% kui ma ei eksi. Seetõttu on ta üsna eksootiline ja mitte väga prantsuslik. Nii et Marseilled mina kindlasti Prantsuse Riviera alla ei paigutaks.

Lõpuks istusin ma Cannes'i rongis tühjas kupees, kus minuga liitus üks noor seljakotirändurist naine ja kena viisakas noormees, kes arvas, et ma olen Belgiast(?). Lugesin rahulikult ajakirja, kui tunnen, et noormehe jalg riivab minu jalga. Mõtlesin esialgu, et küllap kogemata, aga selgus, et see oli väga taotluslik, kuna ta kordas seda liigutust veel. Liigutasin siis oma jala ära, ise mõeldes, et mida see noormees endast õige arvab ja mida ta taotled rongi kupees, kus istub veel teinegi inimene? Ilmselt ta nägi, et ma ei võta vedu ja enam ei püüdnud mu jalga riivata. Nii ma siis lugesin ajakirja edasi, kuid tundsin pidevalt enda peal tema räpast pilku. (seda ma mõtlesingi, kui ütlesin, et nii hea oleks burqat kanda). Vahepeal ta pani käe püksitaskusse ja kratsis oma kubet. Mõtlesin: "Võib-olla Prantsusmaal on kombekas avalikult kubet sügada, kes olen mina, ida-eurooplane, et kultuurirahvaste kombeid kritiseerida." Aga ta jäi seda kratsimisliigutust väga kauaks tegema. Pilk ikka veel minu peal. Seejärel võttis ta oma mobiili välja, mängis selle peal natuke, muutis oma istumisasendit ja pani käe avalikult sinna kohta ja hakkas jälle kratsima. Võib-olla tal olid kirbud. Ma ei tea. Aga see piinlik ja väga ebamugav olukord kestis tund aega. Vahepeal ta püüdis saada ka selle teise noore naisterahva tähelepanu, kuid ilmselt ei osanud ka see neiu kuidagi reageerida sellisele avalikule perverdile. Üks hetk, (parem hilja kui mitte kunagi) küsisin ta käest: "Kas sul on mingi probleem?" Ta vastas üllatunult: "Ei ole, sa oled ilus tüdruk." Ma ei teadnud, kas naerda või nutta. Tema jaoks see oli ilmselt piisav põhjendus tema haigele käitumisele, seepeale ma ütlesin talle (nii kahju, et ma ei oska prantsuskeeles sõimata), et ta on väga imelik. Selgus, et see oli piisav solvang ja ilmselt alandatuna lahkus ta meie kupeest. Pärast seda tüüpi ajab mind nüüd igasugune ligitikkumine nii närvi, et ma kaalun 20 kilo juurde võtmist ja suusajopes ringikäimist. Kuigi mul on kahtlane tunne, et ilmselt ei takista neid kohalikke kiimakotte isegi see mitte. Oluline on, et sa liigud ja hingad, mida muud ühel mehel vaja? ÖÄK.

Aga ma põhimõtteliselt ei lase teistel inimestel oma tuju rikkuda, seega läksin rõõmuga Cannes vallutama. Ma enam ei viitsi igast ligitikkujast pikemalt kirjutada, nii et ma kasutan siin märksõna 'pervo-rünnak' igakord, kui keegi ilge libedik püüab oma mesijutuga midagi edutult saavutada. Niisiis jalutasin "glamuurses" Cannes'is (pervo-rünnak, värvitud ripsmetega ja solaariumi päevitusega). Cannes on ülipisike linn, ülikitsaste tänavatega, kus liigub ilmselgelt liiga palju autosid ja inimesi. Muidugi on kõik teed ääristatud ülikalliste firmamärkide butiikidega nt Louis Vuitton, Chanel jms ja 5tärni hotellidega nagu kuulus hotell Carlton, mille kaks kuplit on kavandatud mingi kurtisaani tisside järgi. Minu arust see hotell kirjeldab kogu Cannes'i olemust üsna hästi. Üldiselt on see täiesti tavaline linn: kuulus Cannes'i filmifestivali palee on täiesti tavaline konverentsimaja. Glamuurseks muudavad selle linna kõik need rikkad ja kuulsad, kes siin käivad. Kui aga natuke sellest kesklinna osast välja jalutada, eriti just boulevard de la Croisette'st eemalduda, siis on see mõnus Vahemere äärne linnake. Boulevardi ääres on loomulikult kõik rannad reserveeritud boulevardiäärsetes hotellides viibivatele tõusikutele, aga veidi linnast väljas on ka rahulikum, vähemrahvastatud rand, kus ma pikutasin. Vesi oli täielik supp.
Järgmise peatuse tegin Antibeses. See on samuti üks pisike linnake Vahemere ääres, kus Cannes'i filmifestivali aegu käivad staarid pidutsemas ja kus paikneb Picasso muuseum suures Grimaldide lossis, mida Picasso kasutas 1946. aastal. Avastasin ühes turistiinfos brošüüri lugedes, et täiesti juhuslikult olen oma reisi kavandanud kõik need linnad, mida Picassogi on külastanud: Avignon, Arles, Cannes ja Antibes. Kahjuks oli muuseum juba kinni, kui ma sinna jõudsin. Antibes meeldis mulle palju rohkem kui Cannes. Üllatuslikult oli ka selle vanalinna tänavad turiste täis, aga vahemereäärse linnakese eluolu oli siin palju rohkem tunda. Antibeses tegin ka esimese kohustusliku backpackeri lõuna. See koosneb saiast, juustust ja veinist, minu puhul õunasiidrist. Ma ei taha enam saia.