Õhtul hilja jõudsin lõpuks Nizzasse (aka Nice). Oli eelnevalt seal ühes hotellis reserveerinud endale koha n-ö magalatoas, see tähendab sellist noortehosteli moodi asja, kus ühes toas magavad võõrad inimesed ja vets ja vannituba on koridoris. See oli päris huvitav kokkusattumus selle hotelliga. Nimelt kui kirjutasin neile meilis, et soovin reserveerida kohta, saatis mulle broneeringukinnituse vastu üks eesti nimega naine - H. Rääkisin sellest emale ja tema oli sellest juba kuulnud. Üks tema kooriõde oli emale rääkinud, kuidas tema tütar, kes elab ja töötab Nizzas, küsis ta käest, ega ta Triin Sakermaad ei tea. Maailm on ikka tibatilluke. Kui ma aga hotelli jõudsin, oli kell nii palju, et H. ei olnud enam tööl. Ma olin sellest pikast ja (pervo)seiklusterohkest päevast nii väsinud ja tüdinud, et mõtlesin, et heidan kohe magama. Hotelli jõudes aga võttis mind vastu nii sõbralik ja tore noormees-administraator, et leidsin kuskilt energiat, et öist Nizzat vaatama minna. Käisin veel eelnevalt dušši all, mis oli ka omaette seiklus, sest seal hotellis töötab dušš žetooniga ja aega end seebitada ja loputada on 6,5 minutit. Sportlane nagu ma olen, jõudsin ära käia lausa 6 minutiga.
Üldiselt olin juba sõbraliku vastuvõtu tõttu nii positiivselt Nizza suhtes meelestatud ning ei pidanudki pettuma. Nizza on kindlapeale kõige lahedam linn, mida ma oma reisil külastasin. Seal toimub lihtsalt nii palju, nii palju rahvast, samas piisavalt palju ruumi, et ei tunne end seal linnas üleliigsena, nagu Cannes's oli - täielik ülerahvastatus. Jalutasin mööda kuulsat Promenade des Anglais'd, mis on 8km pikkune ja 8realine mereäärne maantee, ühes ääres säravad luksushotellid ja teises ääres kivine rand ja täiskuu paistes meri. Promenaadil jalutab ka õhtul hilja väga palju rahvast.Istusin veidi aega promenaadil, vaatasin merd ja hingasin mereõhku (pervo-rünnak) ja siis suundusin vanalinna tuntuimale tänavale Cours Saleya, kus päeval on suur lilleturg ja õhtuti on terve tänav täis restorane. Kuna olin päeval ainult saia söönud, nägid kõik need road, mida inimestele ette toodi nii isuäratavad välja. Õnneks leidsin ühelt teisel rahvastatud väljakult suure jäätise leti. Seal oli üle 50 maitse jäätiseid: šokolaadi-ingveri, šokolaadi-tšilli, oliivi, rosmariini, meloni, viigimarja jne. Igasuguseid eksootilisi ja vähem eksootilisi maitseid, mida oskad ette kujutada. Mina võtsin jasmiini ja mingi tundmatu puuvilja jäätise, mis osutusid nii uskumatult heaks, et see pani minu õhtule ilusa punkti. Otsustasin siis tagasi hotelli jalutada (pervo-rünnak), kus minu toas ootasid mind kaks sõbralikku vene poissi. Tuli välja, et siin hotellis on segatoad. Peale norskamise ei häirinud need tüübid mind üldse.
Järgmisel hommikul sõin croissanti ja jõin cafe au lait hotelli hoovis. See hotell meenutas mulle väga sellist tõelist noorte backpackerite hostelli, nagu neid leidub igal pool Euroopas. Erinevad inimesed saavad kokku ja arutavad maailmaasju ja sõbrunevad omavahel ja moodustub selline perekonna taoline ühendus vaid mõne tunni jooksul, mis kestab kogu sinu sealoleku aja. Sellist sõbrunemist olen varem kohanud vaid noortehostelites, hotellides hoiavad inimesed tavaliselt omaette. Istud seal hoovis, jood kohvi ja sinuga liitub kanadalane, keda sa nägid eelmisel õhtul paar korda ja kes jätab sinuga hüvasti, sest ta lahkub Nizzast ja soovib sulle head reisi. Sellised vahetud ja sõbralikud inimesed annavad alati nii palju positiivset energiat.
Nizza vallutamist alustasin vana lossimäe otsa ronides, kus avanes imeline panoraamvaade kogu Nizzale, igas suunas. See oli ka päris hea hommikuvõimlemine. Järgmisena külastasin Nizza KUMU, neil on see MAMAC: kaasaegse kunsti muuseum. Väga huvitav modernset arhitektuuri võis seal näha, kus kunst väljus n-ö siseruumidest lausa katusele. Parajasti oli käimas ühe väga huvitava ameerika kunstniku retrospektiivi näitus nagu Robert Longo. Tema tööd jätsid mulle väga sügava mulje. Teda kirjeldatakse kui kunstnikku, kes kujutab oma apokalüptilistes töödes üsna hirmuäratavalt inimkonna eksimusi, samas kaotamata usku tulevikku.
Tema töödest saab ehk veidi aimu siit:
http://www.artnet.com/Artists/ArtistHomePage.aspx?artist_id=10701&page_tab=Artworks_for_sale
Seejärel jalutasin Nizza vanalinnas ning jõudsin (täiesti ettekavatsematult?) sellele platsile, kus oli 50 maitsega jäätise lett. Seekord võtsin lõunaks šokolaadi-ingveri ja tomati-basiiliku jäätist. Tomati jäätis oli täiesti tomati maitsega, väga sürreaalne.
Pärastlõuna otsustasin veeta Monacos. Monaco pindala on väidetavalt 1,9 ruutkilomeetrit, mis teeb selle maailma väiksemaks riigiks pärast Vatikani. Mina olen täiesti veendunud, et Monaco pindala on vähemalt 10 korda suurem kui reisijuhis kirjas. Lihtne arvutus ütleb, et 1,9 ruutkilomeetrit tähendab umbes 1,38 kilomeetri pikkust ruudu külge. Täiesti ilmselgelt on Monaco moodustava ruudu küljed sada korda pikemad. Seda tõestab kolm asjaolu: esiteks ma eksisin selles miniriigis korduvalt ära, sest kaart oli väga eksitav. Kaardil polnud märgitud treppe, eskalaatoreid ja avalikke lifte, mida elanikud siin kasutavad, et ühelt tänavalt teise jõuda. Sest nimelt (teiseks) asub Monaco mäeküljelt. See tähendab, enamik teid on serpentiinid ning seetõttu on jalakäijate elu lihtsustamiseks mäe sisse ehitatud liftid ja autoomanike elu lihtsustamiseks on kogu Monaco mäe sisemus üks suur hiiglaslik parkla. Ja kolmandaks olid mu jalad pärast 5 Monacos veedetud tundi nii paistes ja nii valusad, et olin otsustanud, et mulle Monaco ei meeldi. Üldiselt Monaco on päris nunnu. Inimesed elavad pilvelõhkujates, vaatega Vahemerele ja tegelikult kui elad-töötad Monacos, siis pole autot vaja, igale poole saab jala, kui sulle meeldivad mäed. Minu jaoks ei kaalu maksude puudumine, palmid ja Vahemeri üles kõike seda ebamugavust, mis Monacos elades paratamatult on (ülerahvastatus, palju autosid-vähe parkimiskohti, MÄED ja TREPID). Jalutasin Monacos ka kuulsa Vormel1 raja ääres, käisin mäe otsas Grimaldide paleed kaemas ja seal läheduses külastasin ka Okeanograafiamuuseumit, mis oli päris tore, sest ma pole varem akvaariumis käinud. Seal oli mitukümmend akvaariumi, kus oli loodud erinevaid mere elupaiku. Näiteks Vahemere korallid jms. Väga värvikirev. Umbes poole ajast, mis ma Monacos veetsin, otsisin ma Monaco kuulsat Jardin Exotique ehk eksootilist botaanikaaeda, kus oli Euroopa suurim kogu kaktuselisi. Monacolastele ilmselt ei meeldi turistid, sest ükskõik, kas otsid kuninglikku paleed, Grand Casinot või botaanikaaeda, mitte ükski silt ei juhata sind õiges suunas. Järgmisena hakkasin Grand Casinot otsima. Võiks ju arvata, et asutus, mille pärast Monaco üldse oma rikkuse ja kuulsuse saavutas, on siin nagu pühamu ja sinna näitavad kõik tänavasildid, aga ei. Lõpuks kui õhtuhämaruses leidsin üles selle keskuse, kus asuvad Monaco kasiinod ja luksushotellid ja Grand Casino, oli mul selline tunne nagu porikärbsel liblikate läheduses. Kõik olid nii glamuursed, naistel peened õhtukleidid ja meestel frakid seljas. Hooned ise olid ka säravad ja glamuursed, aga üldiselt üllatusin, kui väike Grand Casino on. Kujutasin seda vist pigem ette mõne Las Vegase hiiglasliku kasiinona.
Lõpuks õhtul hilja Nizzasse tagasijõudes (muuseas, jällegi hilines rong tund aega!) olin nii rampväsinud, aga olin otsustanud, et täna õhtul lähen välja sööma, sellele kuulsale Cours Saleyale. Võtsin eelroaks Nizza salati, pearoaks kalmaarirõngad ja magustoiduks õunakoogi, kõrvale loomulikult mitu klaasi veini. Toit mingi kokakunsti tippsaavutus polnud, aga kõhu sai täis ja üsna maitsev oli ka. Sain hakkama Nizza kesklinnas 22 euroga, seal sees oli ju ka vein. Restoranis veini juues hakkas mul nii kahju, et pean järgmisel päeval lahkuma. Olin juba rongipiletid Grenoblesse välja ostnud. Tundsin, et Nizza on küll see linn, kus ma veedaks rohkem aega, kus on ka põhjust kauem viibida ja on mida vaadata.
Pärast restorani läksin mööda promenaadi hotelli, mille hoovis oli väike koosviibimine. Seal oli üks austraallane, kes töötab Nizzas kelnerina (ei räägi prantsuskeelt), austerlane, kes oli puhkusel, kuid muidu töötab igal pool Euroopas puuseppana-mööblirestaureerijana, poola neiu ja vene poisid, kes oli lihtsalt reisil, rootsi-ameeriklane, kes tuli aastaks Prantsuse-Rivierale ning otsis tööd teenindajana, Lõuna-Aafrika abielupaar, kes olid Nizzas mesinädalatel ja see sõbralik hotelli administraator, kes oli tegelikult sakslane, aga elanud Nizzas juba 5 aastat. Omavahel räägiti ingliskeeles ja minu jaoks oli nii huvitav kuulata, miks nii erinevad inimesed on kõik Nizzasse jõudnud. Mujal maailmas on see väga levinud, et noored lähevad aastaks välismaale tööle, kogemusi saama, keelt õppima, mida iganes. Samas oli selles seltskonnas ka mitu inimest, kellel ei olnud esialgu mingit kavatsust tagasi kodumaale minna, ning kõige huvitavam oli, et nad pidasin end lihtsalt eurooplasteks. Eurooplane nagu rahvus. See tundus mulle nii põnev, kuidas oma sünniriigi vastu neil suurt patriootlikkust ei ole, aga näiteks seda rootsi-ameeriklast, kes kolis Ameerikasse 5aastasena, kutsusid nad n-ö kodumaa reetjaks, kuna lahkus Euroopast. Enamjaolt oli inimesi Nizzasse tõmmanud Prantsuse Riviera kuulsus - glamuur, palmid, Vahemeri, palavus ja see raha, mis siin liigub, tänu suurele turismindusele. Paljud minu välismaalastest sõbrad on sarnased "eurooplased": portugaallased ja inglased, kes elavad Saksamaal ja sakslased, kes elavad Hispaanias. Siin, Lääne-Euroopas, on nii lihtne olla "eurooplane". Vahemaad pole nii suured, infrastruktuur on arenenud, distants sõprade ja perega kuskil kodumaal pole mingi takistus. Eestis tundub mulle alati, et kui keegi lahkub Prantsusmaale, Saksamaale, Iirimaale tööle-elama, on see midagi lõplikku, nagu seda inimest ei näeks enam kunagi, nagu ta koliks teisele planeedile.
Üldiselt ma polnud nõus kõigega, mida seal laua taga räägiti. Näiteks väitis see sakslasest adminn, et talle meeldib elada riigis, kus tema tagahoovis kasvab palmipuu ja päike alati paistab. Ma olen kindel, et see pole tegelik põhjus, miks ta Nizzas elab. Paari sõnaga vihjas ta sakslaste suunurgad-allapoole-mentaliteedile, mis teda sealt ära ajas, millest ma saan juba palju rohkem aru. Ka Eestis on seda vingumist ja virisemist nii palju, et seda ei jõua ära kuulata, ja inimesed, kes on emotsionaalsed švammid ja kes tunnetavad seda kollektiivset rahulolematust rohkem, peavad oma õnne ja tervise nimel mujale elama minema, näiteks Nizzasse. Aga inimesed ei ole Nizzas või ükskõik kus Prantsusmaal rõõmsamad lihtsalt sellepärast, et siin on palmid ja päike. Ja kui inimesed Eestis ütlevad: "Mis neil viga õnnelik olla, neil paistab seal kogu aeg päike!", siis ma tahaks neile meelde tuletada, et "mis sul viga SIIN õnnelik olla?". Mis on Prantsusmaal, mida Eestis pole? Iga mees on oma õnne sepp ja selle asemel, et viriseda ja mõelda, isver kui tore oleks elada kuskil palmi all, siis pakun mina välja kaks lahendust: a) sa kolidki sinna palmi alla elama ja oled jube õnnelik või b) sa oled oma õnne sepp, leiad oma õnne seal kus sa oled ja oled siiralt rahul oma eluga. Ma arvan, et depressiivsus Eestis on veel mingi relikt vanadest mõtemallidest ja ma loodan ja usun kogu hingest, et mina oma eluajal näen seda, kuidas inimesed Eestiski on siiralt rahul ja õnnelikud.
Olen tähelepannud, et see mida prantslastel on ja mida meie veel veidi kardame on carpe diem suhtumine, mis on küll klišee, aga ometi tõsi. Prantslased julgevad minna lõunale ja juua klaas veini, istuda päikese käes ja nautida head vestlust hea sõbraga, jalutada pargis, kui on ilus ilm, sõita karusselliga, kuigi see on "titekas", nautida söömist jne. Nad oskavad ja julgevad nautida neid väikesi asju elus, mis ongi tegelikult need asjad, mis meid õnnelikuks teevad. Meie kardame veel, et kui me elu eest töö juures ei raba ja kui me teeme midagi teistmoodi ja innovatiivselt, et siis me jääme millestki ilma ja me ütleme endale alati (veidi utreeritult): "Ma joon veini ja söön juustu siis kui lapsed on suured ja mina olen pensionil." Aga kui sa pole siiamaani lubanud endale aega maha võtta, siis miks sa arvad, et sa seda kunagi hiljem teha oskad? Alati võib leida vabandusi "Elu võivad nautida need, kellel on aega ja raha", aga sul on antud üks elu, ja kas siis lihtsalt sellepärast, et sul pole miljonit pangaarvel, sa lased selle üheainukese võimaluse käest ja ei naudi mitte ühte minutitki oma elust? Ma tean igasuguseid inimesi igasuguste pangaarvetega ja sellist korrelatsiooni ei eksisteeri, et mida rikkam inimene, seda õnnelikum. Millal me ükskord aru saame, et ükskõik, kui palju me tööd rabame ja raha teenime, aga aega enda ja teiste jaoks ei jäta, siis me ei saa ka kunagi õnnelikud olla?
Pikk jutt, sitt jutt...
No comments:
Post a Comment