Vääritud tõprad

Esimesel fotol on Grenoble kesklinn jõe ääres. Teisel vaade minu ühika aknast, puude kohal pilvedes on näha see mägi, mida ma oma aknast näen.

Neljapäeval oli LÕPUKS OMETI esimene n-ö koolipäev. Üks prantsuskeele kursuse seminar. Mõtlesin, et kui siin juba olen, siis võiks ka prantsuskeelt õppida, eriti kuna isegi poemüüjad õpetavad mind, kuidas hääldada sõna “pain” – siin eluliselt oluline sõna: sai. Eelmisel nädalal tegin keeletesti koos ülejäänud 300 vahetusüliõpilasega. Test ei olnud väga raske, aga puudutas selgelt minu lage. Tulemused üllatasid: mind hinnati gruppi B2 kuuluvat. Keeletasemed algavad A1st kuni C2ni, mis on kõige parem vist. B2 seminaris, kus ma neljapäeval käisin, rääkisid kõik üsna vabalt prantsuskeelt minu mökitamisega võrreldes, nii et ma ei mõista, miks ma seal rühmas olen. Ehk tehti mingi eksitus hindamisel? Kuigi seminari üldine tase on minu jaoks jälgitav, kuni ma midagi ise ütlema ei pea. Üldiselt on väga huvitav jälgida seda keele omandamise protsessi. Pärast kuud aega Grenobles elamist, tunnen märgatavat erinevust minu olematu prantsuskeele, mida “omasin” siia tulles ja praeguse, eksistentsiaali kriisist väljunud keele oskuse vahel. See protsess toimub ju märgatavalt, erinevalt keeleomandamisest kuskil õppeklassis. Iga hommik ärkan üles ja bussiga campuse poole sõites loen reklaame ja kuulutusi ja rõõmustan, et ma saan jälle rohkem aru kui eile. See on nii mõnus tunne, nagu matemaatika ülesannete lahendamine. Pidev heureka-tunne.
Reedel olid esimesed päris loengud. Ma pole juba 3 aastat nii vara üles tõusma pidanud, või tegelikult, ma pole kunagi nii vara üles tõusma pidanud. Kuna campus asub teises linna otsas ja loeng algab kell 8, siis pean ärkama kell 6. Muuseas, Grenoblet on tabanud sügis, ma tahaks lausa öelda, et talv, sest kui ma oleks lumi, siis sellise ilmaga ma küll ära ei sulaks. Sellest hoolimata on mägede tipud veel lumetud. Minu toas on sama külm kui väljas, põhimõtteliselt on prantslased vist seinade ehitamise vastu, nagu californialased, kes erinevalt prantslastest, elavad tõepoolest troopikas ja võivad endale pappseinte ehitamist lubada. Ja kui ma ütlen külm, siis ma ei mõtle mul-on-öösärk-seljas-mul-on-jahe, vaid mul-on-jope-ja-kindad-käes-ja-nina-on-ikka-punane-külm. Mul pole midagi kampsuni kandmise vastu, aga see on naeruväärne, kui ma pean toas kindaid ja mütsi kandma. Laboris, kus ma käin, on täpselt sama külm. Kõige soojem koht, mida ma ootan iga päev, on buss. Seal on nii mõnus, 22 kraadi kindlasti. Ühesõnaga, toas on külm, nii et kell 6 ärkamine on eriti valulik. Sellest hoolimata jõudsin ilusti loengusse. Esimene, ökosfääri ja keskkonna loeng oli täiesti jägitav: esiteks oli õppejõud vahva vanamees, kes rääkis normaalset prantsuskeelt ja teiseks tundub see kursus mulle kõige selle kordamist, mida ma olen juba viimased 3 aastat kuulnud. Teine loeng, ökoloogia ja evolutsioon, oli juba veidi raskem, sest õppejõud rääkis tüüpilist prantsuskeelt, kus ei saa aru, kus üks sõna lõpeb ja teine algab (kuigi ma juba vaikselt mõistan ka seda mulinat) ja teiseks on evolutsioon üldse üks jube keeruline teema, mida ma olen ka 3 aastat juba õppinud, aga sellest hoolimata on see raske, sest sellest peab loogiliselt arusaama. Siiski arvan, et saan ilusti hakkama (seda esimeste muljete põhjal), kui vaeva näen ja kohal käin.

Laupäeva hommikul ärgates tegin rõõmsa avastuse, et nad on hakanud kütma, halleluuja! Nii et toas on isegi kraadid soojem kui õues! Suundusin supermarketisse, et värsket, ahjust tulnud sooja baguette osta ja või ja moosiga süüa. Ma olen aru saanud, et prantslased ostavad iga päev ühe pika baguetti, sest nad söövad terve selle ühe pika saia ühe päevaga ära ka. Sest teisel päeval on see juba kivikõva ja kuivanud. Agsa värskelt ahjust tulnuna on ta mõnus krõbe ja pehme. Pärast õhtul läksime Ikaga kinno. Ma pakkusin välja Tarantino “Inglorious Basterdsite” vaatamist. Ika polnud Tarantinost midagi kuulnud. Ta vist ei tundnud isegi Brad Pitti ära. Film oli täitsa huvitav, mulle väga meeldis see, et Tarantino püüdis jääda originaalkeelte juurde, mitte saksa või prantsuse aktsendiga ingliskeelt lasta rääkida, vaid kolmandik filmist räägitigi saksa keelt, teine kolmandik filmist räägiti prantsuse keel ja kübeke räägiti ka inglise keelt. Õnneks leidsin Grenoble’s ühe kino, mis näitab filme nende originaalversionis, see tähendab prantsuskeele dubleerimata. Ikale tundus ka film meeldivat, kuigi ta ütles, “Filmi lõpp ei olnud hea, Hitler ei surnud nõnda!” Filmis tapsid ühed vääritud tõprad Hitleri automaadilasungiga. Selle peale ütlesin ma irooniliselt “Tegelikult ka või?!” Ika ei tabanud minu pilget ja tegi suured silmad, sest arvas, et ma ei teadnud, kuidas Hitleri elu tegelikult lõppes. Tere-talv! Ja seda mehelt, kes ei tea isegi, et maailmas on olemas must leib. Kas nad tõsimeeli elavad Guineas koopas? Ma küsin ta käest järgmine kord.

Esmaspäeval algab viimane koolinädal enne vaheaega (naerukoht). Jah, mul hakkab vaheaeg, Halloweeni nädal. Tegelikult hingedepäeva vaheaeg. Saabki lõpuks puhata stressirohketest koolitöödest. Loodetavasti on selleks ajaks Tiina Milaanos juba korteri leidnud ja lähen talle nädalaks ajaks külla. Seal pidi veel suvi olema.