Prussaka jõulud

Sel reedel täitus 1 kuu Prantsusmaal elama asumisest! Tundub nagu alles eile tassisin kogu oma elamist seljas ja kirusin mõttes prantslasi. Selle tähtsa sündmuse tähistamiseks seadsin sammud kurikuulsasse Carrefouri supermarketisse, kus otsustasin ennast premeerida (mitte midagi tegemine on uskumatult raske, proovige vahel järele, kui julgete!) siin üsna populaarse karastusjoogiga: Brüsselist päris kirsiõluga Kriek (kuna siin sellist siidrivalikut nagu Eestis on, ei ole, siis see on üks tõeliselt maitsev alkohoolne karastusjook, nämmmma), 100% šokolaadist koosnev suur brownie ja esimest korda otsustasin nädalavahetuseks proovida prantsuse hommikusööki: kohv, apelsinimahl ja sai moosi ja võiga. Jalutades edasi-tagasi ilmatu pika saialeti ääres, kus värskelt küpsetatud saiad igas asendis isutavad, mõeldes, millisele saiale omistada see au, et saada Minu esimeseks saiaks Prantsusmaal, nägin ma ühte rõõmsat ja igati elujõus prussakat sarnaselt minule mööda saiu ringijooksmas, ilmselt mõeldes, millisesse saia esimesena oma hambad sisse lüüa. Lõpuks ta otsustas ühte saiakotti arvatavasi pesa tegema minna. See oli ikka väga rõve! Aga Carrefouris oli ükskord ka makaroni leti vahel tuvi. Prantslased on loomasõbrad!

Üldiselt ma ütlen, mina ei saa oma päeva üldse käima moosisaiaga, olgugi et väga hea moosisaiaga. Mina ei teadnudki, et moosisaia saab süüa ka võiga, ja tegelikult peakski sööma võiga. Lõikad pika baguetti pikuti pooleks, määrid paksult võiga ja tõstad lusikaga kodust toodud maasikamoosi peale...oli jah hea. Aga mind teeb sai lihtsalt uniseks. Nii et no more! Pühapäeval käisin kinos prantsuse filmi vaatamas, prantsuskeeles, ilma subtiitriteta. Le petit Nicolas. Mingisuguse kohaliku lemmiklasteraamatu järgi vändatud prantsuse huumori ja irooniaga varustatud lõbus film. Prantsuse kino on väga värskendav kõikide nende pastakast välja imetud "komöödiafilmide" kõrval. Lastefilmi valisin seepärast, et lootsin, et see on nagu Jääaeg, kus tulevad jalaga-perse-naljad ja ei peagi suurt midagi aru saama. Õnneks/kahjuks see nii polnud. Saalis oli 70% ilmselt nostalgitsevaid vanainimesi (40-70aastased), kes kõik räuskasid naerda. Ma ei saanud küll kõikidest naljadest aru, aga vähemalt sain süzeele pihta! Hea seegi!

Täna käisin päeval kohalikus ökoloogia töörühmas oma magistritööks teadmisi kogumas. Ma käingi seal nüüd iga päev artikleid lugemas ja statistika programmi kasutamist õppimas oma n-ö Prantsusmaa poolse juhendaja abil, kes on eee itaallane või portugallane või hispaanlane? Igaljuhul neile iseloomulikult väga karismaatiline ja sõbralik mees, kes seletab arvutiprogrammi nii: "So, you take this vector and this vector and you push enter and...shit, I'm stupid, ok, so the computer tells you "motherfucker" and then you do it again, but you seem like a smart girl, you will understand!" Ja kuna ta on itaporpaanlane, siis saadab ta kõva häälega ka itaalia keeles kõik &%¤?#¤ "Vaffanculo!". Kes on Itaalias käinud, see teab, et see on seal peamine persesaatmis väljend.

Seal laboris on tore käia, kõik nokivad sõbralikult üksteise kallal ja ühiselt võetakse lõunal ka oma võileivad välja. Näiteks täna sõin ma suure hulga teaduritega väljas trepi peal päikse käes koolisööklast ostetud sandwichi (sai, või, salaami: uskumatult mõttetu kuivik). Huvitav on see ka, et kuigi kõik tegelevad üsna erinevate teemadega, siis koostöö erinevate inimeste vahel tundub väga tihe olevat. Ma imestan, et nad üldse midagi tehtud saavad, sest täna tegelesid minuga mitu inimest mitu tundi ja siis tuli lõuna ja siis oma kabinettidesse tagasi suundudes sai nalja jälle kui palju. Hea tööõhkond. Üks päev, seal laboris, ma sain isegi ühe kuulsa teadlase, töörühma ülemuse, kätt suruda, kellele ma oma bakalaureusetöös viitasin. Nagu mingi kuulsusega kohtumine. Exciting! Ja eriti tore on see, et see on ülirahvusvaheline seltskond seal: sakslased, hispaanlased, itaallased, lõuna-aafriklased,rootslased,prantslased. Saan seal praktiseerida inglise, prantsuse, saksa ja hispaania keelt. Mulle selline rahvusvaheline multilinguaalne värk meeldib.

Täna õhtul käisin vahetusüliõpilaste tervitusklaasi õhtul. Laud oli lookas igasugustest gurmee tikuvõileibadest: soolalõhe, kalamari, maksapasteedid, kalasalatid kõik miniatuursetel klaasi taldrikukestel. Ja alkohol voolas ojadena. Sõna otseses mõttes: seal oli purskkaev, millest voolab klaasi heleroheline vahutav kaktusekokteil. Prantslased ikka oskavad oma Erasmuse tudengeid vastuvõtta!

Kas ma räägin liiga palju toidust? Mis keelel, see meelel, nagu öeldakse!