Prantsuse Riviera lõpp

Kuna mul oli seal hoovis kõikide nende inimestega nii põnev elust-olust arutada, siis ma otsustasin, et kuna ma elan korra, ja ma juba siin Rivieral olen, et ma jään veel üheks päevaks Nizzasse. Hommikul käisin rongijaamas piletit vahetamas, maksin küll kõvasti juurde, aga mis teha! Käisin Nizzas Rooma varemeid vaatamas, mingid kivihunnikud olid, ja Matisse muuseumis, kus polnud kahjuks palju näha, sest nad pakkisid seal kokku mingit eelmist näitust, ja paljud ruumid olid seetõttu suletud.

Päeva tipphetk oli ilmselt see, kui läksin vanalinna Cours Saleya lähistele lõunat sööma. Mereäärne linn nagu Nizza on, on mereannid kindel osa igast söögikorrast ja üks popimaid lõunasööke, mida pakuti kõikides restoranides, olid rannakarbid friikartulitega. Eks ole imelik kombinatsioon? Minagi tahtsin seda proovida. Sai valida erinevate keeduvedelike vahel. Mina võtsin valge veini-pesto keeduvee. Mulle toodi siis ette suur pott vähemalt 50 rannakarbiga (1 kg??), mis olid maitsestatud pestoga ja kõrvale toodi pisikeses ämbris suured friikartulid. Selle söömine nägi välja nõnda: kõigepealt sa sööd ära kõik need karbid, mida oli nii palju, et mul on eluks ajaks karbi isu täis, ja usute või mitte, aga neid oli lausa nii palju, et ma sain kõhu täis! Tavaliselt mereande süües jääb alati kõhtu pisike ruum, kuhu tahaks veel midagi. Igatahes, sööd need karbid ära ja siis see vedelik, millest neid karpe keedeti ja mis sinna põhja jääb, sinna vedeliku sisse sa kastad need friikartulid, ja saad selle vedeliku ka kätte. Oii kui hea see kõik oli. Magustoiduks käisin läbi jäätiseletist, võtsin tumeda šokolaadi ja pistaatsia jäätise. Mõtlesin, et lähen söön seda promenaadil, vaatan merd ja naudin päikest. Sinna oli kõndida 100 m. Kui ma lõpuks promenaadile jõudsin, oli tumepruun šokolaadi jäätis sulanud mu käe peale, tilkunud mu riiete peale. Mõne minutiga! See nägi ilmselt väga rõve välja, kuidas ma pruuni plöga oma käe pealt lakkusin. Ma arvan, et see jäätis ei olnud päris õigesti tehtud, et ta nii kiiresti ära sulas, sest ennegi ju palavusega jäätist söödud, aga sellist asja, et minutiga jäätis lihtsalt piimaks muutub, pole ma enne näinud.

Pärast söömist läksin randa pikutama, nii hea uni tuli, kõht oli täis ja hea oli olla. Prantslastel on muideks vägagi OK käia rannas Eeva kostüümis. Eriti levinud on paljaste rindadega päikest võtta. Kuna mul ujumisriideid kaasas polnud, siis ma kaalusin seda võimalust, aga siis ma mõtlesin, et ma saan kohalike meeste käest piisavalt tähelepanu siis kui mul riided seljas, parem ei hakka üldse katsetamagi.

Prantsusmaal meeldib mulle jah väga, sinule pööratakse siin nii palju tähelepanu. Teatavasti on prantslaste lemmiktegevuseks istuda kohvikus/baaris, juua veini ja vaadata inimesi. Neil on kõik välikohvikute toolid sätitud ümber laudade tänava suunas, nii et kõik külastajad näevad tänaval mööduvaid inimesi. Ja kõik vaatavad sind. Tegelikult see tähelepanu väsitab. Ma nüüd tean, mis tunne on olla Britney Spears - kui sind koguaeg vaadatakse ja kommenteeritakse. Õudukas! Aga ma tahaks öelda, et ma olen siin Prantsusmaal kahe päeva jooksul kuulnud rohkem komplimente (alati pole kõik perversed), kui 20 aasta peale Eestis kokku. Ma arvan, see tuleb sellest, et croissantide söömine teeb inimese ilusaks???

Õhtul sain lõpuks kokku ka H.-ga, kes ei olnud kordagi siis tööl, kui ma hotellis peatusin, seega läksin talle külla. See oli päris lõbus õhtu, me jõime neljakesi ära neli pudelit veini. H-lt kuulsin ka igasuguseid naljakaid lugusid ja draamat, mis seal hotellis toimub. Näiteks ei tohi prantslastele seal hotellis kunagi magalatuba pakkuda, sest kuigi nad alguses ütlevad, et see sobib, tekitavad nad tihti stseene ja skandaale, kui õudne on võõraste inimestega ühes toas elada. Samuti ei tohi prantslastele pakkuda tuba, kus pole vaadet, näiteks tuba, mille aken avaneb teise maja vastu on täiesti off-limits, sest muidu nad tekitavad stseeni, et kuidas nii saab, et mul pole vaadet, mida vaadata. Hah, prantslased! Öösel kell 3 jõudsin lõpuks hotelli (pervo-rünnak) ja kuna vene poisid olid juba ära läinud, magasin 4 inimese toas üksinda. Jumal tänatud, hommikul polnudki tuumapohmelli.

Kuna mul oli mõni tund oma rongini aega, siis istusin hoovis ja rääkisin ühe sõbraliku filipiiniga juttu. Ta on 30 ringis veidi priskem noormees, kes oli Prantsusmaal oma ema ja kasuisa saatjaks. Mida iganes see tähendab. Ta oli tõesti väga sõbralik. Temaga oli päris naljakas rääkida. Eriti siis, kui me hakkasime arutama religiooni teemal. Ta oli christian fundamentalist ehk fundamentaalne kristlane ja ta ütles, et teeb muga ühe küsitluse, et teada saada, kas ma ikka olen religious, sest ma ütlesin, et ma olen. Ma küsisin, kas nendel küsimustel on õiged ja valed vastused. Ta ütles, et loomulikult. Sain juba siis aru, "Selge, sellest vestlusest ei tule midagi välja". Ta küsis mu käest, mida ma usun, mis juhtub minuga pärast surma. Ja ma vastasin sellele küsimusele "valesti". Üldiselt religiooni teemal võib arutada, aga vaidlemine on sel teemal täiesti mõttetu. See on nagu maitsega, selle üle ei vaielda. Sain kohe aru, et ta on verbaalinspiratiivne piiblitõlgendaja. Ja kuna ma pole temaga absoluutselt nõus, et kuidas ta usub, et religioonis on õigeid ja valesid vastuseid, siis ei kavatsenudki ma tema küsimustele tõsimeeli vastata. Kuigi vestlus temaga oli päris põnev, sest ma pole varem fundamentaalset kristlast kohanud. Teine inimene, kes seal hoovis sel ajal istus, kui ma oma rongi ootasin, oli see austerlasest puusepp. Selline pigem 40le liginev meesterahvas. Ta oli minu jaoks veidi ebasümpaatne inimene, sest ta oli üleolev. Ilmselgelt ta teenis väga hästi oma ametiga ja ta oli uhke oma oskuste üle. Mind häiris see, et nii tema kui ka see sakslasest administraator rõhutasid seda, kui lihtne on sakslastel ja austerlastel tööd leida välismaal, sest kõik teavad ja usaldavad n-ä saksa Ordnungit. Sakslased töötavad tõepoolest väga süstemaatiliselt ja korralikult. Nad kõrvutasid oma ordnungi ida-eurooplaste kahtlase tööeetikaga ja laiskusega. Ma ei tea, kui palju seal tõetera on, aga võib-olla tõesti on Euroopas ida-eurooplastel raskem tööd leida, ma pole veel aru saanud, milline kuulsus meil siin on.

Kui kell lõi, oli mul nii kahju ära minna. Ära minna Nizzast, aga ka sealt hotellist. Seal oli nii palju huvitavaid ja toredaid inimesi, samas kui siin Grenobles mul on ainult üks Ika. Nizzast Grenoblesse sõitsin TGVga, mis on Trains à Grande Vitesse ehk ülikiirrongid, mis sõidavad kiirusega kuni 300 km/h. See rong sõitis nii vaikselt, et isegi kõhukorinat oleks võinud kuulda. Müstika.