Matsuvad musid ja tigedad teod

Ma olen ikka nii humoorikas (vt pealkirja).

Võtame kokku möödunud nädala. Neljapäeval olid hommikul liiga vara jälle kaks loengut. Kahjuks polnud mul absoluuuuutselt aimugi, kus kuradi kohas mul need loengud toimuvad. Jah, tunniplaanis oli kirjas küll, et mingisuguses bioloogia amfiteatris, mida pole mitte ühegi campuse kaardi peal märgitud, millest pole mingit jälgegi ühegi ülikooli kodulehekülje peal ja ega tunniplaanis ka aadressi pole antud. Mul on vererõhk nende prantslastega sehkendamisest juba nii laes, et varsti hakkavad kõrvad ilma Beethovenitagi verd jooksma. Läksin hommikul kella poole kaheksaks bioloogia teaduskonna campuse lähistele (sinna alla kuulub 6 maja), sest olin lootusrikkalt oletanud, et ilmselt on bioloogia amfiteater bioloogia teaduskonna ühes majas. Jalutasin seal hommikuhämaruses lootuses mõnda inimest kohata, kes sarnaselt minule nii vara hommikul juba ärkvel on, et talt siis küsida, kus võiks asuda see kurikuulus amfi. Ma ütlen, saatus soosib mind, sest esimene ettejuhtuv inimene oli õppejõud, kes pidigi algavat loengut andma. Järgnesin siis talle puude varjus nagu mõni kurjade kavatsustega varganägu ja nii juhatas ta enda teadmata ühe eksinud hinge eesmärgini. Prantsusmaal on vist kombeks tulla loengusse täpselt, kindlasti mitte varem nagu Tartus. Tavaliselt jõuavad kõik (umbes 40 inimest) kohale 5 minutit enne loengu algusse ja siis hakkab pihta see vali matsutamine, sest kõik tuttavad tuleb läbi musitada. See on päris pikk protsess ju, kui sul on palju tuttavaid sind ootamas. Ja kuigi see ei ole tegelikult ju põsele musi tegemine vaid lihtsalt põskede puudutamine, samal ajal valju matsuva musi häält tehes, siis ikkagi tundus see mulle varahommikul veidi tülgastav. Ma olen vist imelik.
Loengud olid nagu ikka: 50/50 ehk siis sain aru, millest räägiti ja natuke pealegi, aga paljud asjad lähevad kaotsi. Neljapäeval käisin esimest korda ka campuse sööklas söömas. Neid on siin mitu. Otsustasin minna n-ö kiirtoidu sööklasse. Kõigepealt peab endale soetama siukse toreda magnetkaardi, mille peale tuleb raha laadida ja siis saab selle kaardiga maksta. Kuna lõuna ajal (kella 11-13.30) on järjekorrad tohutult pikad, sest terve campus tahab ju süüa, siis selle kaardiga maksmine säästab aega. Maksin 2.90 eurot ja sain suures pappkarbis hunniku "pasta bologneset", mis oli tegelikult makaronid hakklihakastmega, törtsu kepsutiga; sinna juurde valisin veel ka jogurti ja vett sai ka. Kõhu sai küll väga täis. Reedel toimusid esimesed seminarid. Ökosfääri ja keskkonna seminaris selgus, et ohhooo, selle aine läbimiseks ma pean ikka mehe moodi vaeva nägema. Aine hulka kuulub 4 praktikumi ja iga praktikumi kohta tuleb kirjutada (prantsuskeeles) 5 lk-ne raport läbiviidud eksperimentide kohta. Näiteks ühes praktikumis saan teha põhjavee, pinnavee ja pinnase lämmastiku osakaalu uuringut, mis tundub päris asjalik. Samuti teeme kuulsat Grami testi bakteritega. Nii et ei midagi uut. Ökoloogia ja evolutsiooni seminar oli väga õudne. Õppejõud viskas ette ühe A4 lehe tihedalt täis kirjutatud teksti, mis lähemal vaatamisel olid ülesanded, et arvutada populatsioonide heterotsügootsust. No tere talv! Me pole Tartus mitte kunagi midagi arvutama pidanud. Mul polnud aimugi, kuidas heterosügootsust arvutatakse, kõik teises hakkasid kohe kiiresti arvutama midagi. Küsisin oma pinginaabrilt ja sain teada, et see polegi nii väga raske. Aga üldiselt on see aine ka vääääga kirves, sest pean näiteks tegema suulise ettekande ühe artikli põhjal. Muidugi prantsuskeeles. õnneks saab seda teha kahekesi ja me juba mõtlesime, et me kirjutame koos mulle teksti ette, mille ma siis maha loen. Kuigi palju õnne neile, et nad peavad minu prantsuskeelest midagi aru saama. Nii et reede õhtuks (kell 17 lõppesid seminarid!!!) olin ma täiesti kaputt, nii ajust kui vaimust, sest tundsin, et olen hammustanud liiga suure tüki ja mul pole aimugi, kuidas ma kõik need sada asja prantsuskeeles ära teen. Ma loodan kõvasti sellele, et ma olen erasmuslane... Ilmselt ma olen ikkagi ainuke loll, kes Erasmusega läheb õppima.
Laupäeval ja pühapäeval toimus Grenoble kesklinnas Victor Hugo nimelisel väljakul suur veini ja muusika festival Millesime, kus oli esindatud suur hulk erinevaid veinitootjaid Burgundiast, Bourgognest, Champagnest, Korsikalt, Rhone orust, kes degusteerisid ja müüsid odavama hinnaga kui kaupluses oma tooteid ja kõige selle keskel paiknes pisike lava, millel mängisid terved päevad läbi erinevad pillimängijad klassikalist muusikat, eriti Haydnit. 6 euro eest anti mulle veiniklaas (mille sain endale), millega sain kõiki veine degusteerida. Rahvast oli üsna rohkelt, igasugust sorti: suur enamus oli neid, kes kallasid oma veinitilga sinna veinipotti pärast suud loputamist veiniga, kes arutasid veinitootjaga pikalt-laialt maitstud veini erilisest maitsebuketist ja kes tulid sinna ilmselt veini aasta varu ostma, sest seal osteti veine ikka kastide kaupa; ja siis seal olid need teised, nagu mina, kes tulid lihtsalt jooma. Raske on, kui sulle tilgutatakse klaasi veidi üle supilusikatäie veini, aga kui kõik need tootjad läbi jalutada ja iga ühe juures kõik erinevad aastakäigud ära proovida, siis lõpuks olin ma küll üsna svipsis. Ja ilm oli ka ilus, päike paistis ja mõnus oli istuda ja kuulata muusikat ja maitsta veini. Peale veini oli festivali alale paigutatud ka mõned toidutelgid. Näiteks oli seal tigudetootja telk, kes müüs purkides tigusid igas asendis (tigumoos, tigukompott jms) ja kus sai tigusid maitsta ka. Tasuta. Jube nämma. Siis oli seal veel juustulett, kus sai juustu maitsta, siis oli seal veel oliiviistanduse lett, kus oli igasuguseid tooteid oliividest ja sai neid maitsta: nt oliiviõli (see päris, extra virgin, settega), tapenadas, päiksekuivatatud tomatid oliiviõlis, oliive jne. Ja minu absoluutne lemmik oli foie gras lett. Foie grasd müüdi nii toorelt vaakumpakendis kui ka purgis, aga ka terrinina ja pasteedina. Ja 7 euro eest sai osta sooja foie gras sandwichi, mis koosnes pikuti pooleks lõigatud saiast ja sinna vahele torgatud, maailma parimast, rasvase maksa ribast. Terve toores rasvane maks on lõigatud ribadeks ja siis pruunistatakse seda suurel kuumusel paar minutit ühelt poolt ja siis teiselt poolt ja ongi valmis. Ja ma arvan, et ma pole kunagi nii head maksa söönud. See oli nagu kahefaasiline: vedel ja tahke. Pruunistatud ümbris oli tahke ja õrna maksa maitsega ja ausõna, see sisu oli puhas rasv, mis sulas suus. Siis kui hammustasin seda maksa tükki, siis rasv voolas mööda saia ja lõuga, see oli nii hea. Sinna võileivale ei oleks saanudki midagi juurde lisada, sest muidu see oleks varastanud foie gras'lt selle imepärasuse.
Pühapäeval tuli Ika ka festivalile, ta oli ainuke must seal festivalil, ausõna. Ta torkas veel eriti silma, sest tal olid jalgpalli dressid seljas. Ma ei tea miks. Kui ma seal oliivileti ääres oliive maitsesin, siis tegi Ika müüjaga juttu ja küsis, "miks see oliiviõli seal pudelis hoopis teist värvi on, kui oliiviõlid Carrefouris?" Ma oleks maa alla vajunud, kui müüja hakkas seletama, et Carrefouri oliiviõlid (ja kõik carrefouris tegelikult) on ju tööstuslik ja see pole nii looduslik, kui otse istanduses pressitud õli. Ika ei jäänud selle vastusega rahule ja nõudis enam põhjendusi. Ma enam ei viitsi imestada, sest ta küsis mu käest ka, "Kas vodka (viin) on alkohol?" Ma veendun aina enam, et inimesed maailmas ei ole kõik sama targad kui mina. Mida öelda sellisele inimesele, kes on karsklane, kes pole elu sees alkoholi suu sisse võtnud ja kes õpetab minule, kogenud veini joodikule, kuidas veini degusteerida ja klaasis loksutada?