Provence

Et sellest ei saaks maailma pikimat (igavamat?) postitust, kirjutan ma siia oma backpacking tripist maakondade kaupa.

Esimesena hüppasin rongilt maha esmaspäeval kell 10 Provence's (loe: provää(nasaalne)ns, nagu Imre Kose alati ütleb: "šefid baziilikuvarred gazvavad Proväänsis") Avignonis. Teatavasti on Avignon see linn, kuhu 1309. aastal kolisid paavstid, et seal resideeruda 1377. aastani. Nii et seal on üks suurem ja üks väiksem paavstipalee ja vanalinn mahub kenasti paavstide kaitseks ehitatud müüride vahele ära. Vanalinn on üsna pisike, nii pisike lausa, et tänavad on täpselt nii kitsad, et üks auto mahub seal sõitma, ja jalakäijagi ei mahu auto ja maja vahele, nii et igakord kui auto tuli, pidin kuskile ukseavasse varjuma, et must üle ei sõidetaks. Jõudsin poole päevaga paleedes ja kuulsal Avignoni sillal käia ja Provence linna õhku hingata. Muuseas, ma lugesin ühte reisikirjeldust, kus mainiti, et lavendlilõhn jääb Provence' külastamist igavesti meelde tuletama. Tõepoolest, Provence's on suured lavendlipõllud ja linnades müüvad kõik turistilõksu putkad lavendlilõhnalisi seepe, õlisid, lõhnakotikesi jms. Mõnus oli jalutada vanalinnas lavendlilõhn pidevalt ninas. Ja suus. Nimelt müüakse Provence's ka lavendlimaitselist jäätist. Ma ostsin ka pallikese. Kartsin, et ilmselt on see seebi maitsega (lavendel on ju peamine seebilõhnastaja), aga tuli hoopis välja, et lavendli jäätis on maailma parim jäätis (koos šokolaadi, tiramisu, kookose, pistaatsia, Häagendazi, Ben&Jerry's jne jäätistega). See oli üllatavalt hea maitsega: puuviljane, kerge, ergutav, üldse mitte raske ja läila maitsega. Mmmm...

Järgmine peatus oli pärastlõunal Arles. Kõigepealt otsisin üles noorte hosteli, et oma ranitsa ära panna ja siis suundusin linna kohta otsime, kus süüa saab. Ma ei tea, mitu korda peab üks blondiin erinevates linnades restorane valel kella ajal otsima, et ta lõpuks aru saaks, et prantslased söövad lõunat kell 12-15 ja õhtust kell 20-23. See tähendab, et ainult nendel kellaaegadel on võimalik süüa saada. Arlesi jõudsin kell 17 ja selleks ajaks oli lõunaaeg läbi ja õhtusest söömisest ei teadnud ma veel selleks hetkeks midagi. Taaskord astusin siis boulangerie'sse, kus ostsin Quiche Provencale (baklažaani ja sibulatega) ja šokolaadisaiakese. Šokolaaditükkidega saiad on prantsusmaal nii populaarsed, huvitav, miks Eesti neid üldse ei tehta. Pärast väikest einet kai peal (nagu iga linn Prantsusmaal, nii asub ka Arles jõe ääres), jalutasin linnas ringi. Ka Arles on tibatillukese vanalinnaga, kitsaste tänavatega Provence' lavendlihõnguline linnake. Paljudes Prantsusmaa linnades on ka roomaaegseid varemeid ja amfiteatreid. Arlesi amfiteater on üks paremini säilinud Provence's. Üldiselt ma ei viitsi Rooma varemeid vaadata, eriti kui nende eest peab maksma, sest ma olen Kreekas/Itaalias neid juba piisavalt näinud ja peale selle on nii Kreekas kui ka Itaalias vanad ehitised rohkem ehitise moodi kui lihtsad kivihunnikud, kus pead ette kujutama, et see võis kunagi olla mingi maja.

Janika: Ei, ma ei võta osa võistlusest "One week France", aga tegelikult nendes pisikestes linnades pole lihtsalt võimalik kauem viibida, kui mõned tunnid. Need on tõesti tibatillukesed. Aga ühe valearvestuse ma tegin küll, sellest hiljem...(järgneb)