Paradoksaalne Prantsusmaa

Paradoks 1: Prantslased suitsetavad, joovad alkoholi ja söövad rasvaseid toite enam kui nt USA ja Suurbritannia, kuid prantslaste suremus südameveresoonkonna haigustesse on kordades väiksem.

Paradoks 2:Prantslased töötavad nädalas 35 tundi (kaks korda vähem kui ameeriklased) ning lähevad aastas seitsmeks nädalaks palgaga puhkusele. Sellest hoolimata on Prantsusmaal üks maailma juhtivamaid majandusi.

Veetsin laupäeval tunde raamatupoes. Need kaks pärinevadki ühe raamatu tagakaanelt.
Prantslased on täis paradokse. Ma ka imestan, et nad üldse midagi tehtud saavad, arvestades seda määratut bürokraatia hulka. Laupäevad Prantsusmaal on nii toredad, sest kesklinn on rahvast ääreni täis. Poodidesse, kus nädala sees liigub paar-kolm inimest, ei mahu nüüd enam sissegi. Võib-olla on Tallinnas ka nii, aga ma enamasti väldin nädalavahetustel poodlemist, see tundub lihtsalt kõige õudsem viis, kuidas puhkepäeva veeta. Grenobles käin tavaliselt nädalavahetustel kesklinnas, sest seal toimub ka palju muud, kui poodlemine. Näiteks põnev prantsaslik komme:people watching või siis küpsetatud kastanite söömine. Või minu puhul ka igasse tabac/presse (ajakirjakioskisse) sisenemine, lootuses ingliskeelset national geographicut leida. Siiani tulutult.

Aga reede õhtul käisin Francesco (minu kohaliku juhendaja) ärasaatmispeol. Ta nimelt läheb mõneks kuuks Tšehhimaale. Pidu toimus liibanoni restoranis jõe kaldal. Päris armas, üliväike kohake. Meid oli kokku 20. Tellisime suure valiku erinevaid asju pisikestes kaussides. Üsna maitsev oli, aga minu jaoks jäi pointist puudu (nagu meil kodus kombeks öelda). Muuseas, eine läks maksma 27 eurot nägu - metsik. Selle raha eest oleks võinud küll rohkem süüa saada, sest minul jäi küll veel ruumi sinna kuskile neerude ja kopsu vahele. Veini jõime ka ja päris tore oli seal rahvusvahelises seltskonnas juttu ajada. Aina kuulad ja imestad, mida inimesed on kõike teinud. Näiteks üks minu vanune tšehhi tüdruk, kes tuli ka sinna laborisse üheks kuuks mingeid vetikaid uurima, oli just otse Himaalajast tulnud, Indiast. Ta oli seal 2 kuud koos oma töörühmaga Praha ülikoolist (mulla)vetikaid/tsüanobaktereid uurimas ja proove kogumas. Himaalajas. Mina lähen ilmselt proove tegema Lääne-Virumale. Ja sõidukulud kattis ülikool loomulikult (teadusreis ikkagi). Ja kohapeal elamine läks maksma 400 eurot. 2 kuud. Uskumatu!

Korduvate "Santé!" hüüete sekka hüüdsime ka tšehhi keeles (kes hüüdis ja kes mitte, see on üks väga pikk liitlause, tundus mulle) ja eesti keeles "terviseks!". Francesco on korduvalt Eestis käinud ja rääkis loo, kuidas ta Tartus baaris istudes küsis, "How do you say 'cheers' in Estonia?" Ja talle vastati: "Terrible Sex!" Tegelikult talle vastati loomulikult "Terviseks!", aga tema kuulis, kuidas ümberringi inimesed üksteisele pidevalt "Terrible sexi" soovivad. Kratsis kukalt ja mõtles, küll eestlased on veidrad. Nii et tegelikult me siis soovisime seal restoranis üksteisele "Terrible sex!" Ääftekas toimus ühes baaris, kus töörühm käib pea igal nädal. Sisse astudes käis kohutavalt vali muusika, mängiti 4 kitarri (isegi baarimees mängis leti taga kitarri) ja karjuti kõva häälega laulda, ilmselt tuntud chansone, sest baarikülastajad laulsid kaasa. Mõne aja pärast võttis ka Francesco kitarri kätte ja ühines selle seltskonnaga. Selgus, et ta teeb seda seal tihti. Päris tore oli, kuigi kitarri keeltest oli küll kahju, neid peksti seal ikka rõõmuga.