Bienvenue à France!

Lõpuks ometi ühendus maailmaga. Olgugi seda vaid hetkeks. Prantsusmaal pole internet, eriti WiFi iseenesest mõistetav. Kui Eestis on tavaks, et igas pargis ja kohvikus ja ülikooli hoones ja bussis ja ühiselamus on tasuta WiFi, siis Prantsusmaal interneti ühendusega paikadest pole mingit kasu, sest seal saab WiFit kasutada vaid juhul, kui tead paroole, mida aga saab ainult raha eest ostes. Ja ühiselamus pole interneti võimalust üldsegi. Nüüd, aastal 2009, 21. septembril lubab üks ettevõte kogu kompleksi WiFiga ühendada. Bienvenue à France!

Kirjeldan nüüd lühidalt oma teekonda Grenoblisse. Kõik sujus õlitatult kuni Grenobli bussijaamani, kus minu uhiuus Jyskist ostetud kvaliteetne kohver pärast 100 m ühe ratta kaotas. Sellest hetkest läks kõik allamäge (kahjuks mitte sõna otseses mõttes, sest siis oleks ju libedalt läinud). Kuna minu bipedaalne kohver muutus sekundiga üherattaliseks, võtsin ma oma niigi hõivatud lihaste kanda veel ka kohvri. Nii ma siis sõitsin trammiga “õigesse” peatusesse, kus vaatasin kaardilt järgi, kuhu jääb ühiselamu. Hakkasin loivama, seljas 40liitrine matkakott, ühes käes 100kg läpakakott ja teises käes siis 24kg kohver. Kuna üks ratas oli puudu ja ma ei tahtnud kohvrit järel lohistades veel rohkem katki teha, siis pidin seda tassima. Kogu selle kupatusega liikumine võttis meeletult aega. Suutsin astuda ehk 10 sammu, kui kohvrit kandev käsi ära väsis ja pidin seisma, puhkama ja kätt vahetama. Ja nii ma siis loivasin 45 minutit, aga ühiselamut ei paista kusagilt. Nii ma siis küsisin (mu esimene lause prantsuskeeles Prantsusmaal) ühe vastutulija käest, kus asub avenüü Edmond Esmonin, mille peale mulle vastati, et see siinkandis küll ei asu. Ja siis ma taipasin, et ma olin oma mõttes kaarti valet pidi vaadanud ning valele poole astuma hakkanud. 45 minutit kogu elamisega täiesti tühja marssida ajas mind pehmelt öeldes marru küll. Ja pidingi tagasi marssima hakkama. Lõpuks pärast mitut tundi oma saja kohvriga ekslemist leidsin õige koha. Aga ega seal mu seiklused ei lõppenud. Vastuvõtus oli järjekorras 2 inimest enne mind, aga nende teenindamine võttis ligi tund aega. Kui järg minuni jõudis, sain aru miks. Prantusmaal on uskumatult palju bürokraatiat. Ühiselamusse saabumisel pidin täitma 3 erinevat dokumenti. Koolis registreerimisel oli vaja samuti täita mustmiljon dokumenti. Samuti on neile igalpool vaja ette näidata peale isikut tõendava dokumendi ka sünnitunnistus ja kohustuslik kindlustus, midagi kasko sarnast. Kusjuures mitte ühtegi dokumenti ei saa täita internetis nagu meil.

Kui ma oma tuppa jõudsin, sain ma šoki. Esiteks oli maja ees kamp musti mehi, teiseks trepist üles kõndides kõndisid mulle ainult mustad mehed vastu ja kolmandaks (õnneks minu toas mind must mees ei oodanud) ega mu tubagi kuigi kena pole. Ma pole küll kunagi Narva mnt ühikas elanud, aga kujutan ette, see on midagi sarnast. Tuba on korras küll, tool ja laud ja kapp ja voodi ja isegi kraanikauss, aga kõik on selline räämas. Tegelikult polegi mulle luksust vaja. Vähemalt vaade aknast on kena. Kui ma oma kohvriga neist mustadest meestest möödusin, siis nad küsisid, kas mul on abi vaja (ma jõudsin selleks hetkeks ainult 3 m seda kohvrit korraga vedada, nii et jah, oleks küll abi vaja). Üks must mees tuli mulle appi ja tassis kohvri tuppa, ta näitas ka kus on linad ja oli üldse väga abivalmis. Sain teada, et ta nimi on Ishmaeli ehk Ika, ta on islamiusuline ja ta on pärit Guineast (Aafrikast), kus inimesed närivad puupulka hammaste pesemise asemel ja õpivad enne Koraani lugema, kui kooli lähevad. Parasjagu pidas ta ramadani, mis islami usu kohaselt tähendab, et ta ei tohi süüa ega juua päise päeva ajal.

Järgmisel päeval kohtasin taas Ikat. Põhimõtteliselt võttis ta mind oma auto peale ja tiirutas minuga terve päev mööda linna ringi, et teha telefonikaart, pangakaart, üliõpilaskaart, mingisugune kohustuslike elamiskindlustus, elamistoetuse taotlus ja mis kõik veel. Täiesti uskumatu, et keegi oma heast südamest lihtsalt viitsib võõrast inimest nii palju aidata. Ja täiesti uskumatu, et keegi on nii rumal, et istub võõra musta mehe autosse. Et siis mina.

Kuigi bürokraatia olen selleks korraks võitnud, helistab Ika mulle iga päev 5 korda, saadab 3 sõnumit päevas ja pärib, kas mul on kõik hästi. Ma vist jätsin endast nii abitu mulje. Võib-olla olingi sel hetkel saamatu, aga üldiselt mulle ei meeldi, kui mulle kõik ette ja taha ära tehakse. Täna õhtul tuli Ika mulle külla ja istus mu voodi peale, mis ajas mind väga närvi. Ta peaaegu et pikutas oma õueriietega minu puhta voodi peal. See tundus mulle veidi privaatsuse häirimisena.

See vist on prantslaste komme. Nad on väga, kuidas nüüd öeldagi, avatud. Täielikud vastandid eestlastele. Ma täiesti ehmatasin ära, kui poemüüjad ja bussijuhid ja raamatukogutädid ja täiesti suvalised inimesed, kes Eestis sind isegi ei vaataks, ütlevad "Bonjour, mademoiselle". See jätab väga sõbraliku mulje ja laeb kuidagi positiivselt. Nad suhtlevad üldse väga isikuliselt ja vähem anonüümselt. Teatavasti suudlevad Prantsusmaal sõprade põskesid kohtumisel ja hüvastijätul nii mehed kui naised. See pole üldse mingi eriline sündmus, kui kaks meest tänaval kohtuvad ja üksteist embavad. Aga ikkagi tuli see mulle suure ehmatusena, kui Ika hüvastijätul põsemusi teha tahtis, tegelikult see on rohkem nagu põskede puudutamine, mitte päris musitamine. See on võõrastav, kui minu jaoks üsnagi võõras mees minu näole nii lähedal on. Fuihh!