Minu uus VISA

Viimasel ajal näen päris huvitavaid unenägusid, õudusunenägusid. Näiteks viimased kaks ööd olen näinud unes, kuidas Tallinn 2009 konkursi žüriiliige kargab püsti ja pahandab väga agressiivselt, miks Voces Musicales nii valjusti laulavad, mille peale me tõuseme kõik saalis püsti ja esitame ühisloo Kochi käe all. Nii hea, et mind täna äratas vali puurimine ja kopsimine - ühikas paigaldatakse Wifit. Tere tulemast 21. sajand!

Päev on alanud päris hästi. Sain oma kohaliku pangakaardi kätte (oo ei!? - oo jaa). Aknast avanes ka väga kena vaade. Need lahmakad mäed, mis Grenoblet ümbritsevad, olid poolestanud pilved, mis kuskil mäe keskpaigas hõljusid, jättes ometi mäetipud katmata. Nii ilus. Samuti avastasin, et campuselt näeb Grenoble Bastille - kindlustus mäekünkal kesklinnas, mida ma veel pole vaatamas käinud.

Üldiselt on nii väga tore siin. Ma kujutan ette, et üliõpilasena siin linnas elada on väga põnev. Ainult mina tunnen veidi, et ma ei saa seda kõike nautida, mida Grenoble ja ülikool mulle pakkuvad, sest võõras keelekeskkond on uskumatult kurnav. Campuses jalutades kuuled küll tudengeid ingliskeelt, saksa keelt, ameerika keelt rääkimas ja siis tuleb meelde, et ma ei olegi ainuke välismaalane siin linnas. Aga üldiselt selline tunne on. Iga kord kui peab midagi rääkima (muuseas siin ei saa ingliskeelt üldse rääkida, ainult prantsuskeelt osatakse), siis satun nii paanikasse, et minust ei saada aru. Minust tegelikult ei saadagi aru. Siin viie kuu veetmine pakub arvatavasti kõige suuremat väljakutset, mida ma elus veel olen kohanud. Ma arvan, et peale prantsuskeele õppimise (mille ma loodan ikkagi detsembriks enam-vähem suhu saada), õpin ma nii palju iseendast ja sellest, kuidas inimestega suhelda. Sest selles ma olen suht äpu. Väljakutsed mulle meeldivad väga, sest nii hea on, kui need on ületatud cum laude ja siis jõulupraadi süüa tuttavate inimeste seltsis oma mõtete keeles rääkides!