Laupäev Lyonis

Eilse päeva veetsin niisiis Lyonis. Grenoblest Lyonisse sõidab rong 1,5 h. Jõudsin Lyoni 10.15. Lyonis elab üle 400 000 inimese, see on väga suur linn. Seetõttu kartsin pisut, et kui ma tahan kõike linnas näha, mida vaadata tasub, siis ei jõua ma viimasele rongile tagasi. Aga ma alahindasin oma võimeid. Kella 17ks oli mul kogu vanalinn läbi jalutatud, kõik olulised vaatamisväärsused vaadatud ja isegi kolmes muuseumis käidud. Sportlane!

Lyon meenutab mulle väga Pariisi oma jõeäärsete kaldapealsetega ja kõrgete puudega ääristatud avenüüdega. Huvitav, et Prantsusmaal on jõed hoopis teist värvi kui Eestis. Siin nad on sellised helesinised, mägijõed. Eestis on nad ju pigem mudakarva. Samuti on Lyonis olemas hiiglaslik gooti katedraal (nagu Notre-Dame) ja mäe otsas paistis isegi Eiffeli torn (kohalik raadiotorn), mis oli siiski märkimisväärselt väiksem kui tema suur vend. Kahte suurt keskset väljakut ühendab seal suur ja lai jalakäijate tänav, mis on ääristatud kõikvõimalike tuntud ja vähemtuntud poodidega. Ma otsustasin, et ma ei hakka neisse väga sisse tikkuma, sest arvatavasti on Mango kollektsioon Lyonis sama, mis Grenobles. Samuti kartsin ajahätta jääda. Igal paarisaja meetri tagant oli prantslastel väga armastatud battiseried ja sandwichi letid, mida nad vist armastavad veel rohkem kui croissante. Ja ei saa neid süüdistada, need võikud on ikka VÕIKUD. Sai pikupidi pooleks lõigatud, täistopitud igasugu kraami, erinevaid võikuliike on üle kümne (Bostoni võiku, New Yorki võiku, Tandoori kana võiku jms) ja need käivad veel grilli pealt ka läbi, nii et nad on mõnusalt krõbedad ja soojad. Mitte et ma teaks, sest neist putkadest pidevalt mööda jalutades ja vesistades, mõtlesin, et premeerin oma rasket turistitööd hiljem korraliku Lyoni kööki kuuluva maiuspalaga, mitte triviaalse sandwichiga. Aga Starbucksist käisin ikka läbi, sest seda meil Grenobles pole, kurat.

Olin teadlikult valinud just selle nädalavahetuse Lyoni külastamiseks, sest praegu toimub seal Lyoni X kunstibiennaal ja kõikide muuseumide külastamine on tasuta. Käisin Lyoni kunstimuuseumis, kus nägin Picassot, Monet’, Légeri, Matisse’, Rubensi ja palju teisi. Käisin ka veel kangamuuseumis, kus olid eksponeeritud kangaid alates 6. saj. pKr. Teatavasti on Lyon ju Prantsusmaa siidipealinn. Ja lõpuks külastasin Vieux-Lyonis asuvat marionettide muuseumi. Vieux-Lyon on Lyoni vanalinn, mis asub mäeküljel. Sain mägiraudteega tippu sõita, kus avanes vaade Lyonile ja kus asuvad vanad rooma teatrid. Kell oli 17 ja kuna oli kõik ära vaadanud, mida reisijuht soovitas, otsustasin kõhutäit otsima minna. Silmaring soovitas mingit suurt, elavat, odavate hindade ja kohalikku toitu serveeria hea teenindusega Brasseried, mis asus teisel pool kesklinna. Otsustasin siis sinna poole astuma hakata. Kohale jõudes kostus saalis ritsikaid ja hundi ulgumist: saalis, kuhu mahub ligi 500 inimest, istus 6 inimest. Sellest hoolimata palusin menüüd vaadata. Road olid huvitavad aga üsna kallid. Sellest hoolimata mõtlesin, et võin ju endale korra midagi head lubada. Ootasin seal 10 minutit teenindajat, kes must korduvalt mööda käis, kuid mind ei kavatsenudki teenitada. Ilmselt nad ei tahagi minu raha, ning jalutasin minema. Nii palju siis Silmaringi toidukohtade soovitusest. Kõht oli ikka väga tühi ning jalutasin tagasi kesklinna, kus nägin päeval nii palju igasugu battisseried ja sandwichi putkasid. Kadunud! Putkad olid kokku pandud ja ära koristatud. Ilmselt ka prantslased teavad, et pärast 18 ei tohi süüa. Ühe tunniga oli linnast kadunud ka suur osa inimestest. Laupäeva õhtu 18-19 on ilmselt see aeg, kus kõik pöörduvad koju tagasi end ehtima, et siis hiljem linna tagasi baaridesse minna. Kell 20 oli juba linnas jälle rohkem inimesi. Aga mina ikka näljane. Leidsin Subway, mis on ka südaöösel lahti, ostsin mingi ülehinnatud saiatüki. Jalutasin veel kesklinnas ringi, vaadates öist tuledes Lyoni. Ühes kohas jõekaldal oli ehitatud suured mitme saja meetri pikkused ja mitme meetri laiused astmed, mille peal noored pidasid McDonaldsi piknikku ja nautisid vaadet (tuledes kunstimuuseumi, Eiffeli torni ja Notre-Dame basiilikat). Mõnus.

Lyonis õppisin kolme asja. Esiteks: söö, kui süüa antakse (enne kella 18). Teiseks: mina olengi tropimagnet. Selle päeva jooksul kõnetas mind 3 troppi: üks libe algeerlane, üks tõeline-kurjus-neeger ja üks joodik. Kolmandaks: prantslased ei oska boksiparkimist. Nägin kahte autot, kes lähenesid parkimiskohale samade taktikatega nagu Ika. Kas neile sellist vägivalda õpetataksegi autokoolis?