Integreerumine

Eile õhtul oli campuse baaris üks "väike" pidu kõikidele välismaistele tudengitele. Ma küll aru ei saanud, et seal välismaalasi oli, kõik rääkisid eriti soravalt prantsusekeeles. Mul tuleb praegu ainult "Mökk-mökk". Rahvast oli küll meeeeeeletult. Noored tulevad kohale kahel põhjusel: a) seista terve õhtu ülipikas baarileti sabas, et osta üks õlu b) alustada vestlust võõraste inimestega. Kusjuures õhtud on siin nii soojad, et pidu oli peamiselt väljas, sees käidi ainult õllut juurde ostmas.

Alustasin õllejoomist, ehk siis tuleb keel soravamalt (etteruttavalt ütlen: tuleb ta jeee). Pärast teist 250 ml klaasi, läks süda juba väga pahaks. Tuleb välja, et ma pole õllejooja, kes oleks seda arvanud? Sain tuttavaks oma tuutoriga, keda ma olen siiani kohanud ainult postkastis. Samuti sain prantsuskeelt harjutada ühe tuneeslasega, kelle prantsuse keelest ma sain imehästi aru, kuigi ta rääkis seda väga soravalt. Ilmselt ta räägib prantsuskeelt küll vabalt, aga teatud aktsendiga, mistõttu ta ei vea kõiki sõnu kokku üheks ühtlaseks lalinaks, mis enamasti prantslastelt suust välja tuleb. Kohtasin ka paari inglise tüdrukut, kes ütlesid, et nemad on juba palju eestlasi Grenobles kohanud.

Koduteel (pidin hakkama kell 00 juba liikuma, sest trammid lõpetavad kell 1 töö) sattusin trammis ameeriklaste kõrvale, kes samuti liikusid campusest kodu poole. Nende juttu oli nii põnev pealt kuulata. Ma ei kujuta ette, kui raske võib ameeriklastel/inglastel olla, kunagi ei saa salajuttu rääkida, terve maailm mõistab sind. Igakord, kui ma kuskil ameeriklasi kohtan, sattun ma nii vaimustusse, sest minu jaoks on iga ameeriklane justkui Obama vennapoeg või Madonna usaldusisik. Ühesõnaga: kuulus. Nad on nii huvitav rahvus, nagu nad oleks just kinolinalt maha astunud. Sama teatraalsed, sama ülepakkuvad, ja samas nagu väga halvad näitlejad. Nende nägudel ei kajastu kunagi see, mida nad parajasti ütlevad. Nad kasutavad alati ülivõrdeid ja vaimustust kirjeldavaid väljendeid, kuid väliselt on nad väga rahulikud. Me läksime ühe ameerika poisiga samas peatuses maha ja ootasime uut trammi. Ka tema on värviline, kuigi see ei kajastunud tema nahavärvis. See viis, kuidas ta rääkis ja zestikuleeris oli nii tore. Ja tema naer oli väga vali ja ootamatu - "HA-HA". Nagu loeks kuskilt maha HA-HA!. Näos ei mingit naeratust. Lihtsalt kaks korda HA. See oli nii naljakas. Ma leian, et ameeriklastega on nii lihtne rääkida. Nad on nii harjunud small talki tegema. Ja nad reageerivad alati sinu poolt öeldule, isegi kui see on vaid sõnades. Tema oskas ka prantsuse keelt. Aga ma olin juba nii väsinud, et ma ei suutnud enam prantsuskeelt mõelda, nii et temaga ma sain kolmandat korda Prantsusmaal ingliskeelt rääkida.

Ilm on täna jälle suvine: 26 kraadi, päike paistab, riides käiakse nagu südasuvel. Kodust saabus ka hädaabipakike eesti šokolaadi ja kiirkeetjaga. Üliõpilased oskavad väärtustada pisiasju elus, mida me tihti peame enesestmõistetavaks. Kas te üldse kujutate ette, kui mugav on, kui sul on oma WC ja oma dušš (mina ei tea seda tunnet)? Kas te teate, kui hea on, kui sa saad poes piima ja jäätist osta, sest sul on külmkapp? Kui hea on küpsetada ahjus kooki? Kui hea on keeta kohvi? Ma olen nüüd jälle veel õnnelikum, sest sain kiirkeetja, et hommikul ja õhtul teed keeta. Õnn!

Ei jõua ära oodata järgmist nädalat. Plaanin esmaspäeval Avignoni (paavstipalee) sõita, sealt edasi Arlesi. Teisipäeval jätkan Cannes ja Antibesiga (Picasso muuseum). Kolmapäeval Nizza ja Monaco. Nii tore-nii tore! Ja seal on kraade 29!!! Hoirassaa!