reedeõhtu

Mõtlesin täna, et võtan jälle Ikaga ühendust. Olen tahtnud juba pikemat aega öist Grenoblet vaadata, aga üksinda väga ei tihka minna. Seega kutsusin Ika endaga kaasa linna peale jalutama. Kell 20.30 oli ta mu ukse taga nagu valge ilmutus, ainult et must. Tähendab, tema on ju must, aga tal olid lumivalged püksid ja kampsun. See on minu jaoks alati veider, kui mustad riietavad end üleni valgesse. Võib-olla see on nende öine riietus? Et teda näha oleks? Ma ei tee nalja. Teisalt peaks siis sama veider olema, kui me valged riietame end üleni musta? Igatahes, on reede õhtul nagu igal pool mujal maailmas ka Grenobles üsnagi keeruline leida autole parkimiskohta. Lõpuks me leidsime ühe piisavalt suure parkimiskoha isegi Hummerile. Ikal on väike kahe uksega maantemuhk, kaasaegne aga maantemuhk. Ma oleks tooli pealt maha kukkunud (kui ust poleks ees olnud), kui Ika parkima hakkas. Ma olen juba ammu tähele pannud, et ilmselt on ta autojuhiload hiljuti saanud, või siis ta on üks neist, kes ei saa kunagi asjale pihta. Alguses ma mõtlesin omaette vaikselt: “No vaatame, kuidas sul boksi parkimine välja tuleb!”. Ja oh üllatust, ega ei tulnudki. Aga need taktikad millega poiss parkimiskohale lähenes, on mainimisväärt. Nagu väike must Napoleon. Juba esimene kord kui ta parkimiskohale tagurdades, tasa aga targu, lähenema hakkas, nägin, et ta hakkas liiga hilja sisse keerama (autojuhid, mõistate mind?) ning kui ta lõpuks keerama hakkas, siis keeras ta ikka eriti suure õhinaga, nii et tema väike auto suutis selle Hummeri parkimiskohal äärekivisse sõita (STRIKE 1). Seejärel ta pusis veidi, et hoolimata äärekivist kuidagi auto äärekiviga paralleelseks saada. Muidugi ei tulnud sellest midagi välja. Nii ta siis sõitis uuesti maanteele ja läks teisele katsele. Tema teine taktika: “panen täie pasaga, siis läheb ikka täppi” kahjuks vedas ka alt. Kuigi ta tagurdas küll meeletu kiirusega, jõudis sellest hoolimata temast ette äärekivi (STRIKE 2). Selliseid kiiruskatseid oli veel mitu. Mingi hetk läks ta üle taktikale “äärekivi-šmäärekivi ehk äärekivi mind ei takista”, ning sõitis julmalt tagumiserattaga äärekivile (STRIKE X), pööras seejärel esirattad teisele poole, et auto paralleelseks saada. Mul tekkis küsimus paralleelseks millega? No lõpuks mingi imeläbi tal see parkimine õnnestus. Ma olin nutu ääre peal, sest (ma ei taha küll show offida) mina oleks sellesse hiiglaslikku boksi selle autoga parkinud 10 sekundiga, ausõna. Ja mitte diagonaalselt. Strike 10 and you’re out!

See selleks. Muidu oli tore jalutada mööda linna. Ika on väga hoolitsev. Enne ülekäigurada ta ütleb mulle, millal üle minna (roheline foor) ja millal mitte (punane foor). Mida ma ilma temata teinud oleks?
Palju suitsetavaid ja joovaid noori oli väljas. Ka Prantsusmaal suitsetab iga 0,5 noor. Istusime ühte välikohvikusse ja mina võtsin klaasi veini. Mõnus oli osa saada prantsuse öisest kohvikukultuurist. Mul on selline tunne, et Ika tunneb igat neegrit Grenobles.

Homme sõidan Lyoni. Ostsin rongireisile kaasa ka õuna ja porgandi ning Prantsuse ajakirja Robert Pattinsoniga (“kes tuleb novembris ja jaanuaris Pariisi” kiljudes nagu 1(2)2 aastane pubekas) esikaanel, et prantsuskeel harjutada.