sügis

Lumised mäetipud - ülikoolisöökla kolmekäiguline lõuna - rugby
Reedel käisime Katkaga (tsehhi tüdruk laborist) kebabi söömas. Muuseas, ma söön Prantsusmaal ebaprantslaslikult palju kiirtoitu, aga see pole minu süü. Ise nad müüvad seda igal tänavanurgal. Nii hea oli vahelduseks pärisinimesega natuke prantslasi kiruda, muidu saan ainult siin ennast välja elada. Ainult natuke kirusime. Ega palju ei jõudnudki, sest kebabimüüja tuli meiega juttu puhuma. 60ndates türgi meesterahvas küsis, mis me Prantsusmaal teeme, ja kui kuulis, et me ei teegi siin tööd, siis küsis, ega me ei tahaks tööd. Me hakkasime kiiresti ukse poole liikuma ega jäänud tema pakkumist ootama. Võib-olla ta tahtis meile tööd pakkuda kebabimüüjana. We will never know.
Plaanisime Katkaga laupäeval mägedesse matkama minna (mis tuli ära jätta, sest vihma sadas). Tuli välja, et Grenobles on peale suusatamise ka matkamine (hiking) ülimalt populaarne. Kes seda oleks võinud arvata! No mina ei tulnud selle pealegi, ma pole kunagi matkamas käinud ja nüüd kahetsen sügavalt, et ei kasutanud neid imelisi päikselisi ilmi, mis siin septembris ja oktoobris olid. Seepärast olen otsustanud vihmast ilma trotsida ja homme mägedesse matkama minna. Matkaradu on siin mitmekümne kilomeetri ümber. Homme (kolmapäeval) on Prantsusmaal taaskord puhkepäev - 11. november, ehk I maailmasõja relvarahu päev, kui ma ei eksi.
Pühapäeval käisime laboritöötajatega Grenoblest väljas rugby matši vaatamas. Üks teadur mängib rugby meeskonnas ja kutsus meid mängu vaatama. Mulle tundus, et see on ameerika jalgpall, ainult ilma kiivrite ja igasuguse polsterduseta. Üsna vägivaldne ja humoorikas mäng, sest kui täiskasvanud mehed hüppavad (minu jaoks põhjuseta) üksteise otsa suurde kuhilasse, siis see on ju veidi eriskummaline vaatepilt. Kuigi sellel, kes sinna kuhila alla jääb, pole ilmselt väga naljakas. Üks selline "ohver" viidigi mängu lõpus kiirabiga ära. Kuid tundus, et see on üsna tavaline nähtus seal. Keegi ei teinud teist nägugi, pigem naerdi ja lõõbiti, "Look, he's dieing!" "I killed one in the first half!" jms.
Loengud käivad ka täie hooga. Alguses ma lootsin/arvasin, et jään ehk kursusel märkamatuks, aga ilmselt need 50 inimest on juba piisavalt kaua koos õppinud, et ära tunda nende sekka mitte kuuluv isik. Pea iga päev kõnetab mind keegi ja küsib kes ma olen ja kust ma tulen. Eile loengusaalis eesreas istudes, istus minu kõrvale üks noormees kursuselt ja natukese aja pärast istus teine noormees minu teisele küljele. See oli nii kummaline, sellepärast, et Tartus ei istu mitte kunagi keegi võõra inimese kõrvale. Võib-olla ainult hädavajaduse korral. Nii et see oli päris tore.