Kingitus

Ma avastasin täna, et juba kuu aja pärast sõidan ma tagasi Eestisse. Täiesti uskumatu, kui kiiresti aeg läheb! Liiga kiiresti!
Publiku tungival soovil lisasin ka mõned fotod 1)minu 9 ruutmeetrisest toast 2)campusest 3)ja ühest viiest bioloogia teaduskonna majast. Ja muidugi lisan juurde väikese boonuse: foto toidust. Just nii. Sel fotol näete minu õhtusööki ühel septembrikuu õhtul, kui mul veel juustust ja viinamarjadest kõrini polnud.

Kool läheb iga päevaga aina keerulisemaks. Laboripraktikumides ma ei saa ab-so-luut-selt aru, mis toimub. Kui ma loen tööjuhendit, on kõik klaar, aga kui tegemiseks läheb, siis tehakse kõike hoopis teises järjekorras, kui juhendis kirjas ja tänu mingisugusele mulle arusaamatule tööjaotusele, ei pea kõik juhendis kirjas olevat tegema ja lõppkokkuvõttes on see minu jaoks üks meeletu tohuvabohu, mis paneb mu pea igakord valutama. Põhiliselt lasen ma oma laboripartneril kõik ära teha, sest ta vähemalt teab, mis on eichendorf, aga ka tema jaoks on see kõik väga keeruline. Ja üldiselt näib, et kõik teises saavad alati täiuslikke tulemusi, siis meie tulemused on alati õigest niiiiii kaugel. Täna ütles ta mulle: "Homseks praktikumiks ma teen eeltööd ja loen juhendi kodus läbi". Isver, ma läksin närvi. Mina loen juhendit 10 korda (ja ikka ei oska), ja tema ei loe ühtegi, kuigi ma näen, et ta oskaks palju paremini.
Homme on eriti põnev praks, sest laborist astub läbi mingisugune filmigrupp, kes tahab lindile jäädvustada, kuidas seal majas tööd tehakse. Tore, ma pean end siis homseks eriti ilusaks tegema, sest kole ja rumal oleks eriti piinlik olla. Sest ma ilmselt seisan ka homme mitu tundi ühe koha peal pipett käes ja küsimärk näos.
Ühes asjas olen ma küll väga rõõmus, et jälle Eestisse saab, sest siis saab nendest "kommionudest" lahti. Nüüd on mind avastanud minu naaber ühikast, kes on ka ilmselt Guineast või Etioopiast. Eile ta koputas mu uksele ja ütles midagi sarnast:"Tere, ma tahaks soola laenata. (YEah right!) Muide, kas ma võin homme sulle külla tulla, et sind tundma õppida. Mul pole siin palju sõpru." Selline moosimisviis on siin väga moes. Kõik tahavad mind tundma õppida. Tutkit! Täna ta siis tuli "mind tundma õppida". Üldiselt sai ta mu ust tundma. Ta küsis täna,kas mulle meeldivad kingitused. Ma ütlesin, loomulikult meeldivad, ja mõtlesin, äkki ta kingib mulle lille või šokolaadi. Aga selle asemel võttis ta taskust kortsus McDonaldsi kupongi, millega saab sealt ühe tasuta hamburgeri, ja tahtis seda mulle "kinkida". Kiusatus oli küll suur, aga otsustasin seda mitte vastu võtta, sest ma tean, kus ta käed on olnud.
See-eest kursusel on küll toredad inimesed (võib-olla mu naabrimees on ka tore, aga...las ta jääb), eriti noormehed, kes kinnitavad mulle, et ma võin nende käest alati abi küsida. Nad isegi üritavad ingliskeelt rääkida, mis tähendab, nad tõesti tahavad mind aidata. Sest nad ju ei oska ingliskeelt. Me peame tegema ühe ingliskeelse artikli põhjal 10 minutilise ettekande ja kogu kursus on paanikas ja käib prof.i piinamas oma küsimustega, mida see ja too tähendab. Üks artikkel. Isver, oleks meil nii lihtne ettekannete tegemine.