Maailma vallutamisest

Niisiis kolmapäeval käisin oma tõelist sportlikku vormi proovimas: läksin mägedesse matkama. Hoirassaa! Esimesed kaks kilomeetrit oli hands-down minu elu kõige raskem füüsiline pingutus. Rada läks püstloodis mööda mäge üles, ei mingeid serpentiine, ei mingeid treppe, lihtsalt "rahulikult" kuivanud lehehunnikute all peidus olevate juurikate otsas kakerdades umbes 2 kilomeetrine tõus võttis aega üle tunni. Pulss oli pidevalt laes, ja kui ma ütlen laes, siis ma mõtlen laes, sest öeldakse, et inimese maksimaalne südamelöögi sagedus on 220 - vanus, ehk siis minul 198. No mul oli 190. Sellist jõupingutust, et mul kõht krampi kisub ja süda pahaks läheb ja tekiks soov taaskord oma hommikusööki näha, pole ma enne kogenud. Nii et see oli päris huvitav kogemus. Lõpuks, kui see üsna nukker sirge läbi sai, jõudsin ristteele, kus kohtasin mitmeid matkajaid (nii sportlasi kui jalutajaid), kellele prantsuse kombe kohaselt head päeva soovisin ja avasin oma kaardi, et otsustada, mis edasi. Kuna ma tundsin, et olin oma esimese matkamise kohta väga tublisti juba esinenud ja olin mäe juba peaaegu et vallutanud, siis otsustasin mäe lõpliku vallutamise teiseks korraks jätta ja hoopis teist teed pidi alla mäge jalutama hakata, et uudistada pisemaid külakesi Grenoble ääres. Homme lähme Katkaga jälle mäge vallutama. Seekord seadsime endale täiesti õudustäratava eesmärgi: kavatseme ronida ühe mäe tippu, mis on kindlasti üks Grenoble landmark. Mont Saint-Eynard. Seda mäge peetakse ka esimeseks maailmas, mille tippu keegi on roninud, mingisuguse kuninga mingisugune alluv, kes lõi aluse tänapäevasele mägironimisele.
Minu lemmikosa päevast on (arvake ära!) lõuna söömine. Esiteks on nii põnev valida ja mõelda, mida head süüa ja teiseks...no tegelikult mulle lihtsalt meeldib süüa. Aga huvitav on vaadata ka inimesi sööklas. Campus on väga-väga multinatsionaalne koht. Nimeta rahvus - see on siin olemas. Näiteks indialased, kes on pisikesed vatijopedes tõmmud kaunitarid, aga väga valjud, sädistavad vahetpidamata. Või siis hiinlased (või jaapanlased või korealased, väga piinlik, aga mul pole aimugi kummad), kes on mulle siin olles eriti huvipakkuma hakanud. Nad tunduvad nii toredad ja mu ema ütles, et hiinlased on sõbralikud. Ta teab, ta on neid näinud sündmuskohal (Hiinas). Mul on siiras soov Jaapanisse minna ja näha, millest need inimesed tehtud on. Peale India, kardan ma ka Aafrikasse reisida, sest aafriklased on väga valjud, ühiselamus nad räuskavad koridoris vahetpidamata, sest neil on moeks suhelda (karjuda) I korrusel elava sõbraga ise V korrusel paiknedes. Nunnu. Ja siin on mingisugune aafrika subkultuuri mood: suured tursked piiiiikad mustad, Adi toss jalas ja Nike vatijope seljas kannavad kõik kootud mütse, neid millel on need kõrvalapid, mille otsas ripuvad pikad punutud patsid. See näeb lihtsalt nii humoorikas välja. Eriti kuna väljas on 15 kraadi sooja.
Muuseas täna lõpetasin just artikli kirjutamise U-duuri, kus mainisin ka prantslaste ligitikkumist. Läksin tänagi lõunatama sööklasse ja oi seda üllatust, nii kui hundist räägid... Üks meesterahvas, kes istus minu vastas, küsis mult kella. Aga ma nägin teda läbi, nimelt ma teadsin, et minu selja taga, otse mu pea kohal rippus suur seinakell. See oli küll amatöörivõte.
Neljapäeva ja reede veetsin ma terve päeva praktikumis. Esimene praktikum toimub laboris, kus mõõtsime ühe pestitsiidi letaalset doosi ja poolestusaega ning uurisime selle pestitsiidi ja selle metaboliitide mõju surusääsklastele. Üsna huvitav oli ja vastupidiselt minu hirmule, et etteantud ajast ei piisa ja kõike peab tegema meeletu kiirusega, siis tuli välja, et toimis üsna hea tööjaotus. Täna oli praktikum arvutiprogrammiga, mis simuleeris erinevaid evolutsiooni mõjutavaid protsesse nagu geenitriiv, mutatsioonid, migratsioon ja looduslik valik. Millegipärast kõik, mis on seotud arvutiga, tuleb mul paremini välja, kuigi ma ennast mingiks arvutitundjaks küll ei pea. Veidi ajas närvi, et minu paariline püüdis kõigest ARU saada, mis iseenesest pole ju halb mõte, eks ole, aga kui on aega 5 tundi, mille jooksul peab läbiviima ligi 200 simulatsiooni, et vastata 20 küsimusele, siis võiks ju arusaamise koduseks tööks jätta. Igaks asjaks on oma aeg ja koht, et olla optimaalselt efektiivne.
Kuigi olin pärast neid kahte kurnavat praktikumi väsinud, lubasin Katkaga kokku saada, et arutada meie mägedevallutamisplaane. Käisime baari õlut joomas, mingi jube hea hollandi õlu oli, mida juuakse sidruniga. Kahjuks nime ei mäleta Hoogendoos? Ei, see oli jäätise nimi hahaa. Ja kuna mul see õlu nüüd sees, siis uni on kiire tulema ja ma heidan magama, et homme maailma vallutada!
P.S. Siin on ikka ebaloomulikult soe!