VÕI

Eile käisin jälle matkamas nii öelda. Kõigepealt alustasin päeva kesklinnas vahvli söömisega. Ma pole elu sees nii head vahvlit saanud. Prantsusmaal nagu ka Ameerikas on hoopis teistsugused vahvlid kui need, mis Eestis. Mitte kuivad ja krõbedad ja õhukesed, vaid paksud, pehmed ja mahlased. Otse pannilt, kuum, suhkruterad hamba all ja või maitse...Belgia tume šokolaad seal peal oli täiesti üleliigne, sest see vahvel oli ise täiuslik. Võib-olla kõik ei mõista mu vaimustust siinsetest saiatoodetest. Tõepoolest, kujuta ette, et sa sööd Kirde saia paljalt. Ilma mosi või või või juustu või vorstita. Suht nilbe. Aga siin on croissantid ja vahvlid ja briochid ilma igasuguste lisanditeta maitsvamad, kui kõige luksuslikuma kattega Kirde sai. Ja ma vist tean, mis nende saladus on: VÕI! Ja mitte võisarnane produkt vaid päris või. Või moodustab saiataignast vist poole. Võib-olla ma liialdan. Aga siin rõhutavad kõik pagarid, kes üldse tahavad pagarid olla, et nende toodetes kasutatakse riiklikult tunnustatud võid (appellation d'origin controlée). Ja poodides on kõik võid pärisvõid, mitte mängu. Mu ema vist söökski siin ainult võid. Võtaks koju kaasa, kui lennukis ära ei sulaks.
Ok, aitab toidust. Uudistasin Grenoble lähistel külasid. See on päris huvitav, et need külad ei kuulu Grenoble alla, nad on täiesti omaette. Kuigi nad on täiesti Grenoble küljes, mina küll ei oskaks piiri tõmmata Grenoble ja nende külade vahele, sest ega majad siis vahepeal otsa ei lõpe. See oleks umbes nagu Nõmmest saaks omaette linn. Aga kui siin seda vahet tegemist poleks, siis Prantsusmaa vist olekski lihtsalt üks suur linn. Mulle meeldiks nendes külades elada. Kohe väga. Grenoble kesklinnast asuvad nad umbes 20 minuti kaugusel autoga tulles, aga samas toimub neis omanäoline elu. Väikesed 3 kordsed majakesed mäe küljes ümbritsetud müüridega, ülikitsad tänavad ainult ühe rea autode jaoks. Siin saab nautida seda vaikset külaelu, samas mitte "depressiivset väikelinna" elu, sest "tsivilisatsioon" on nii lähedal. Aga teisalt, ma ei usu, et ükski prantslane oma väikelinnu depressiivseks nimetab. See oleks nende jaoks täiesti arusaamatu. Mulle meeldib see ka, et nendes külades on elanikud päris-prantslased, immigrandid eelistavad ilmsesti elada üheksa kordsetes peletistes äärelinnas.
Seekord unustasin oma profikaamera (telefoni) maha ja ei saanudki pilte teha. Vaated olid jälle muidugi vaimustavad, ainult et nüüd nägin oma silmaga, et Grenoblet ohustab tõepoolest sudu. Mäed olid selle poolt üsna varjatud, linna kohal hõljus selline roosakaskollane aur. Kuna linn asub mägede vahel, siis kõik ümberkaudsetest asulatest tulev toss jõuab lõpuks siia, linna kohale. Seekord jõudsin 530 meetri kõrgusele. See oli üks eraldi seisev mäekene 2000 meetri kõrguse mäe lävel.
Ma avastasin uue tänavamoe siin. Kui neegrid kannavad päkapikumütse, siis alzeeria getopoisid kannavad murse ehk male-purse ehk õlakotte ja mitte lihtsalt vaid Louis Vuittoni kotte. Ma ei oska öelda, kas need on Louis Putton või Vuitton, aga muster tundub küll päris. Humoorikas.