Mont Jalla

Täna käisin Katka ja Mariaga (madriidlane laborist) mägiradadel matkamas. Ilm oli selleks lihtsalt täiuslik. Grenoblet valitseb juba mitmendat päeva täiesti kummalin ja kahtlustäratav ilm: soe, liiga soe novembri kohta, 17 kraadi, kuiv, tugev aga soe tuul. Väääga imelik. Aga soodne ilm välispordiks. Otsustasime, et St Eynardi otsa me seekord ei roni, sest see asub 13 km kaugusel, ilmselt peab sinna esialgu bussiga lähemale sõitma. Nii et valisime selle kõrval asuva mäe, mis asub otse Grenoble kesklinna kohal, Mont Jalla. Seekord valisime raja, mis läks mäe otsa rahulikumalt, mitte püstloodis, nii et matkamine läks libedamalt. Rada moodustas mäeküljele serpentiine. Rada ise oli ehk meetri laiune, kaetud hunnikus kuivanud lehtedega ja rusikasuuruste kivitükkidega. Mingit piiret polnud kuskil. Minule tundus see kõik väga ohtlik, sest kuivanud lehti oli nii palju, et raja kuristiku poolset serva polnud hästi tajuda. Aga see tegi asja nii palju põnevamaks. tõeliselt ekstreemne kogemus. Kui kolmapäeval matkamas käisin, ei saanud ma hästi aru, miks inimestele meeldib mägedes matkata. Ma ausalt öeldes ei salli igasuguseid tõuse. Aga võib-olla see tuli sellest, et ma alustasin nii kurnava ja vihaleajava püstloodse tõusuga, et see ei saagi kellelegi meeldida. Aga täna serpentiine mööda tõustes jõudsime kõrgemale kergemini. Lõpuks jõudsime 860 meetri kõrgusele, kust avanes vaimustav vaade orule, kus Grenoble paikneb ja lumemütsidega kaetud alpidele. Ilm oli nii kummaline ja pilved taevas kuidagi roosakat ja hoopis teist värvi kui tavaliselt, et see vaatepilt oli kuidagi maagiline. Ja see ekstreemsus kuskil kõrgel turnida on mulle alati meeldinud. Peale selle selgus, et mulle meeldivad tõusud palju-palju enam kui langused, sest tõusul tuleb ju ise pingutada, aga languses pead inertsiga võitlema, kuigi teised arvasid vastupidist ja ütlesid, et inertsi tuleb ära kasutada, siis on lihtsam. Pean seda veel harjutama. Ühesõnaga, olen nüüd täielik matkamise fänn ja ei suuda ära oodata, millal jälle. Sest tegelikult me Mont Jalla tippu ei vallutanud. Katka ja Maria tahtsid poolel teel tagasi pöörduda, aga mina tahtsin edasi minna (me olime ju ainult tunni jagu matkanud) ja siis läksimegi. Varsti tahtsid nad jälle tagasi pöörduda, aga ma veensin neid edasi minema. Lõpuks jäi siiski nende sõna peale ja asusime allaminema. Kogu matk kestis 3 ja pool tundi. Päris korralik sport. Alguses oli hirm, et kuidas mina suudan sammu pidada inimestega, kes käivad Himaalajas ja tegelevad matkamise ja mägironimisega. Aga tuli välja, et ma olen tugevam ja vastupidavam, kui ma arvasin. Hahaa!